Oleme mehega koos olnud 9 a , neist 5 abielus. Meil on 2 last ( 4a ja 7a). Terve meie suhe on olnud kui Ameerika raudteel ( üles, alla, üles, alla). Kriise on olnud mitmeid. Küll sellepärast, et mehel kinnine iseloom, milletõttu ta ei räägi, ignoreerib, loodab ,et probleemid kaovad ise, kui emotsioonid vaibuvad. Ka sellepärast, et tal on tujud. Kunagi ei tea, mis tujus ta on ning ka mina ei suuda seda ignoreerida. See mõjutab otseselt ju mind ja lapsi. Kuna tal on väga pingeline töö, siis kipub ta pinged endasse koguma ning neid kodus välja valama. Oma kinnisuse tõttu, keevad tunded,mõtted , ühesõnaga kõik üle pea, siis ükskord ta plahvatab, mille käigus lõhub ka asju, mööblit. Kohati on perioode, kus teda häirib kõik kodune- küll ei ole toad piisavalt puhtad, küll pesu liiga kaua triikimata, või mina suhtel liiga palju sõbrannadega. Need oleks nagu otsitud põhjused....Vaadates tuttavaid peresid, sõbrannasid olen ma enda arust ikka väga töökas ja korralik. Olen rajanud aia, teinud mehetööd ja pole virisenud, olen teinud seda vabast tahtest. Kui mul midagi kästakse teha, siis see tekitab trotsi, et miks mind käsutatakse.
Mina olen seda tüüpi , et ma ei oska eriti üksinda olla. Tahan ,et mind ümbritseksid inimesed, meeldib suhelda, asju arutada, käia erinevatel üritustel. Lastel on ju ka siis tore ja põnev.
Lisaks iseloomude erinevustele on suhet varjutanud ka mehe kõrvalehüpe ning suhteotsingud interneti suhtlusportaalides. Neid on olnud mitmeid.
Olen kõik selle andestanud, kuna väiksem laps ei käinud veel lasteaias, ise käisin ülikoolis ning mul polnud tööd. Nüüd on mul kindel töökoht, ülikool läbi, suurem laps läheb kooli ning väiksem laps käib lasteaias.
Ja jälle meil on mõõnaperiood ning ma avastasin ta arvutist tüdrukute pildid, kellega ta oli suhtlusportaalis tutvunud. Väidab, et kõik on ainult jutu tasandil.
Nüüd on mul reaalne võimalus ära minna. Aga ma olen temas nii kinni, sest 9 a on ikka pikk aeg. On ju ka väga häid aegu olnud. Mina ei hoia emotsiooni endas, lasen kõik välja ja siis hakkab parem. Ma ei pea pikka viha. Mul on halvad asjad küll meeles, aga need ei tee nii palju enam haiget.
Mõistus ütleb ,et mine nii ruttu kui saad. Et inimest ma muuta ei saa. Ta pole hinnanud mind, minu antud võimalusi. Et tema väärtushinnangud ei klapi minu omadega. Mida ma ootan ning kahtlen. Nüüd on ta ju muidugi hea, ei taha lahku minna, sest reaalsus ilma minuta terendab. Kas mu enesehinnang on nii alla tambitud, et mul tekivad ikka andestamise mõtted. Kuna praegu on ju kõik hästi, tahaks ju et pere koos oleks. Ei taha lastele traumat tekitada. Samas, kui kauaks on kõik hästi? Ma ei tea kunagi, millal ta jälle põnevust otsima läheb ning mind reedab ja mulle valetab. Seda piiri lihtsalt virtuaalse põnevuse ja reaalsuse vahel on ju nii lihtne ületada. Samas ma ju tean ,et minu suhtes on ta armukade ning minu sellist käitumist ei aktsepteeriks. Ning lasetele tekitab pingeline vanematevaheline õhkkond ikkagi ju suuri pingeid. Nõustaja juurde ta nõus tulema pole. Eelmisel korral, kui ta enesevalitsemise kaotas ning kodus laamendas, käis ta psühhiaatri juures, kes kirjutas talle antidepressandid välja. Tänaseks ta neid enam ei võta. Peaksin veel mainima, et suurem laps pissib juba 2 aastat öösiti voodisse. Meditsiinilist põhjust sellele pole avastatud.
Mulle tundub,et ma olen üks viimane loll, kes üleüldse kaalub võimalust jääda. Tema panus minu hingehaavadele on lihtsalt liiga suur.
Ahjaa, tema vastused, miks ta portaalides käib, et tahab põnevust. Eks me ole võib-olla tõesti võõrdunud teineteisest ning ma ei pööra talle nii palju tähelepanu, kui ta tahaks. Aga probleemide korral pole ma mitte kunagi pöördunud kellegi kolmanda rüppe.
Keegi peaks mulle vist obaduse vastu pead andma ning mind reaalsusesse tagasi tooma, et ma väärin paremat meest, kes mind hindab ja austab.
See on tõesti keeruline olukord. Kui palju on teil õnnestunud mehele rääkida, mille pärast te muretsete, kuidas ennast tunnete? Kas olete rääkinud, mida kõige enam vajate? Kas olete uurinud, mis on temal puudu? Suhtekirjeldus, mille kirjas andsite, viitab sellele, et ilmselt kumbki ei saa lähedussuhtest seda, mida ootab. Igas suhtes on hädavajalik öelda välja, mida mina mõtlen, tunnen, vajan, eeldan ning lasta sama teha ka teisel. Just tundlikkus teise vajaduste vastu loob võimaluse vastastikkuseks mõistmiseks. Mitte kunagi ei maksa jääda lootma sellele, et teine minust ehk niigi aru saab või mind sõnadeta mõistab. Asjad mis ühele inimesele tunduvad iseenesest mõistetavaid, ei pruugi olla seda sama teisele. Seetõttu tuleb rääkida, rääkida... ja kuulata, kuulata... Ja ka sellest ei piisa. Rääkida ja kuulata tuleks seni, kuni jõutakse kokkulepeteni, mis mõlemat rahuldaks.
Igas suhetes loob tasakaalu see, kui kumbki tunneb, et annab palju – aga ka saab palju. Kui see tasakaal paigast nihkub, tekib rahulolematus, tülid ja konfliktid. Kummalgi on oma õigus, oma vaade elule ja suhtele, te kumbki olete omal moel hädas. Hädavajalik on see olukord rääkida omavahel nii selgeks kui võimalik. Alles siis saab otsuseid teha.
Mõistagi on olukorras, kus pingeid on kuhjunud, väga raske ise selle olukorra reguleerimisega toime tulla. Asjatundja juuresolek ja suunamine oleksid ses olukorras kindlasti vajalikud. Ent kui see pole võimalik, on võimalik siiski püüda asjaga ise tegelda, andes abikaasale selge sõnumi, kui väga te vajate toetust, kui üksinda ennast tunnete. Parem on püüda vestelda siis, kui mõlemad olete rahulikud, ja hea oleks ka, kui eelnevalt oma peas paika panete, mida tahate öelda: millest tunnete kõige suuremat puudust, mis teis kõige enam häirib, milles näete väljapääsu, lahendusi. Ühtki suhet ei tohiks lõpetada nii, et pole selge, mis on suhtega juhtunud, mis on milleni viinud jne. Mis eriti oluline: tuleks koos mõelda, mida peaks kumbki tegema teisiti, et suhet muuta. Kui tahe suhet säilitada on mõlemal olemas, siis on ka lootust see taas toimima saada.
Ma olen talle kirjutanud kirju, kuidas tunnen, mida tunnen. Neile erilist vastust ma ei saa. Sest ta ei oska oma tundeid sõnadesse panna. Vastused on- ma ei tea, mis ma nüüd tegema pean. Tihti on ta ka väljendanud, et mu kirjad on mõttetud. Teeb haiget, et minu tundeid ei arvestata. Kui mna räägin, siis tihti tegeleb üldse muude asjadega, nt teeb tööd arvuti taga, vaatab filmi. Ehk on minul rääkimiseks ka vale ajastus. Kuid kui ma ise ei alusta, siis tema neid probleeme lahata ei taha. Minu rääkimine tundub tema jaoks mõttetu sitsimisena. Tal on parem on vaikida, mitte analüüsida olukorda, sest nii on tema jaoks lihtsam.
Kõige suurem probleem on aga usalduse puudus. Kuna ta on nii palju minu usaldust kuritarvitanud, minu selja taga tegutsenud, siis mul sees kõik ussitab. Ma ei saa aru, kui ta valetab. Kahtlustan kõike. Kardan ,et ta muutub varjamises aina osavamaks.
Suhe-abielu ei peaks ju olema selline, kus üks pool aina andestab, surub end alla.Tunnen, et minu soov perena eksisteerida on suurem, kui temal. Jah, ma armastan teda, kuid kus oli tema armastusus minu vastu kui ta põnevust otsima läks?
Oleme omavahel viimasel ajal rahulikul ka rääkida saanud, kuid mulle tundub, et ta siiski ei saa aru, kui suur usaldamatuse probleem minu jaoks on. Mina pean tema meelest lihtsalt sellest üle saama, mitte minevikule mõtlema, vaid tulevikule ning tema ei oska öelda, kuidas meievahelist usaldust taastada saaks. Nii lihtne öelda...
Ta küll omast arust pingutab, kuid minu arust mitte. Ma tahan rohkem. Ma tahan variante, sügavamaid mõtteid, mitte vastuseid-mõtteid: ma ei tea, ära mõtle üle, läheme kontsertile, läheme reisile....
Tore, et viimasel ajal on rääkimine mehega siiski õnnestunud, kuigi ütlete, et pole nende rääkimiste tulemusega päriselt rahul. Aga tõesti on nii, nagu ka viitate: tähtsaid asju ei saa rääkida möödaminnes, teiste asjade vahel, teadmata, kas teine üldse kuulab jms.
Tähtsaid jutuajamisi on parem teha nii, et aeg on mõlema jaoks sobiv, samuti ei tohi olla segajaid (raadio-telekas kinni, lapsed magamas või hoius). Mul on vaja, et sa mind kuulaksid - millal sa saad võtta selle aja, et saaksime segamatult olla? - Kuidagi nii võiks kõlada ettepanek rääkimiseks, sest on tähtis, et teisel poolel oleks samuti otsustamiseks ruumi. Keegi ei taha, et teda nurka surutakse, aga kui ühel on väga pakiline-valus teema keelel, võib kergesti ära ununeda, et isegi kui mul on valus, ei tohiks ma teisele n-ö sisse sõita. Kui teha lihtsalt ettepanek koos istumiseks ja arutamiseks, siis kõlab see hoopis teisiti.
Kui näete, et mees on hõivatud teise tegevusega, ja teie soovite, et ta teid kuulaks, peaksite kõigepealt kontrollima, kas ta on valmis teie teemadele ümber lülituma, või soovib jätkata pooleliolevat tegevust. Rääkida on mõtet siis, kui olete kindel, et ta on teie jaoks kohal - teil on silmside, kumbki ei tegele millegi muuga, olete ka kehadega pöördunud teineteise poole. Kui mees soovib jätkata pooleli tegevust, püüdke saada kokkulepe, millal oleks järgmine sobiv aeg.
Usalduse taastamine on tõesti keeruline. Eelkõige oleneb see sellest, kui palju julgete ennast usaldada. Kui inimese eneseusaldus on piisav, on ta reeglina valmis ka teisi usaldama, ja tõsi on see, et usaldust aina kahtlustades kasvatada ei saa. Usaldust saab kasvatada usaldades, selleks on vaja varuda kannatlikkust ja aega. Suurema usalduskriisi läbimine võtab umbes aasta, ja usaldus võib kasvada ka nende samade ühiste tegevuste kaudu, mida mees teile pakub. On üldisem reegel, et mehed ühenduvad tegutsedes, naised rääkides, nii et miks mitte minna reisile ja kontserdile - reisi kestel on kindlasti ka võimalusi usalduslikeks jutuajamisteks, pärast kontserti saab mõtteid vahetada. Rääkimine ikka lähendab inimesi, ja nii kasvab ehk ka usaldus.
Teil kummalgi on suhtest pool, teie saate anda oma osa, mehe osa eest te vastutada ei saa. Vahel juhtub, et üks pool teeb pingutusi suhte kooshoidmiseks, usalduse ja läheduse taastamiseks, kuid tunneb, et ei saa midagi vastu. Ja kui teine ei ole nõus pingutama, ega siis suurt midagi teha olegi. Variant on eladagi seesuguses tasakaalustamata suhtes (seda teevad ju paljud), või loobuda sellest. Kuid enne loobumist peaks kindlasti püüdma suhet uurida ja püüda päästa. Juhtub sedagi, et kumbki pingutab, kuid kumbki pole nõus teise pingutust märkama. Parem, kui oleks.
Usun küll, et suhe pole midagi seesugust, mida peaks välja kannatama: suhe, kooselu, abielu - need on vabatahtlikud ühendused, kus minu poolest võiks valitseda võrdväärsus ja lugupidamine teineteise vastu. Inimeste nõudmised-ootused suhtele on mõistagi erinevad. Vahel ongi asi selles, et kumbki ei tea, mis ootused-vajadused täpsemalt on - nende üle peaks mõtlema. Ja alles siis otsustama.
