Oleme mehega mõlemad üle 35, tema mõni aasta vanem. Koos oleme olnud ca 6-7 aastat.
Meie suhtes on üks ja suur põhimõtteline probleem: mina tahan rohkem tähelepanu ja arvestamist kui mu mees on võimeline pakkuma. Meil on olnud erinevaid aegu erinevate väiksemate ja suuremate probleemidega, kuid kummitama on jäänud see üks.
Mu mees tahab palju väljas käia ja sõprade-töökaaslastega suhelda. Nii mõnigi kord on see läinud n.ö. üle võlli, näiteks lubab mees, et tuleb saunapeolt või sõbra sünnipäevalt koju südaööks, kuid tuleb alles ülejärgmisel päeval. Mina olen loomulikult vihane ja pettunud, nutan ja tuleb pikem tüli.
Lisategur on mehe pere. Tal on kolm õde ja vanemad, keda ta käib tihti aitamas. Õdedest kaks on hetkel lahutatud ja mõistagi vajavad majapidamises mehekätt. Ka need aitamised venivad vahel päris pikale, näiteks kui on lubatud, et “läheb ainult paar tundi”, siis läheb ikka terve päev kuni hilise õhtuni. Olgu siis teemaks mingi riiuli ülespanek või vanemad, kelle juures vaja üht-teist kõpitseda, garaazhis asjatada jne. Olgu kasvõi minu sünnipäev või õhtu kui on mõni ühine üritus samaks ajaks kokku lepitud. Alati on mingid ettearvamatud asjaolud, miks keegi teine vajab teda rohkem kui mina. Mul on ka väga vastik pidevalt inimestele vabandada, et miks mu meest jällegi ühisüritustel pole.
Mina tunnen end sellistel kordadel üksijäetuna, mitteolulise ja vihasena. Ma tunnen, et ta ei armasta mind. Eriti vihaseks teeb ja solvab mind see, et olukord on ettearvamatu (ma ei tea, kauaks ta ära jääb), lubaduste murdmine (“ma aitasin täna oma õde viimast korda, nüüd on viimaks kõik korras”, samas juba ülehomme kordub sama olukord, et mees läheb ära õde aitama ja jääb kauaks) ja armukadedus, et kogu muu maailm oleks justkui tähtsam, parem ja olulisem kui mina. Samas, kodus on kokkulepitud praktilised asjad tegemata ja oma perele vajalikud riiulid üles panemata, kui palun abi kodutöödes, siis on ta tõrges, sest on niigi päeva jooksul palju teinud ja väsinud.
Hetkeseisu teeb keerulisemaks see, et töötame mõlemad kodus, seega “oleks justkui kogu aeg olemas”. Mees ütleb, et “ma olen ju niikuinii kogu aeg sinuga koos”. Tegelikult see nii ju pole, me võime küll füüsiliselt samades ruumides viibida ja omavahel ka üksikuid lauseid vahetada päeva jooksul, kuid n.ö. päriselt ju koos ei viibi, oleme kumbki oma asjadesse süvenenud. Hetkel pole ka väljavaateks, et see olukord muutuks. Mina aga tunnen, et välise surve tõttu “meie ajaks” aega ei jäägi.
Olen aru saanud, et välised tegurid on üks asi, meie omavaheliste suhete dünaamika teine. Mu mees justkui ei oska kellelegi “ei” öelda... välja arvatud mina. Ma olen 100 % kindel, et isegi kui kõik õed ja vanemad ning sõbrad maagiliselt ühtäkki kaotada, leiaks ta ikka kedagi või midagi muud paremat ja olulisemat.
Me käime minu arvates piisavalt koos väljas ja lõbutseme, mina rohkem ei tahaks ega jõuakski. Kuid ikkagi, miks on nii, et kui keegi teine tahab ja vajab midagi, siis muutun mina/meie olematuks?
Ma ei taha, et kumbki meist õnnetu oleks, kuid me justkui ei sobi kooseluks, sest meie põhimõttelised soovid ja vajadused on väga erinevad. Mul on väga vastik tunne püüda meest n.ö. kinni hoida. Ilmselt on ka temal vastik tunne, et ta ei saa nii palju vabadust kui ta soovib. Ent oma tundeid alla suruda ma ka ei taha ega suuda. Tean ju, et see tähendab lihtsalt suuremat pahandust järgmisel korral, sest ega need allasurutud tunded kaua purgis püsi, pigem kumuleeruvad.
Palju pole peale hakata ka teooriaga lapsepõlvekodu turvalisusest ja selle seotusest hilisemate peresuhete ja turvalisusetundega. Olnut ei muuda ja ma arvan, et oleme mõlemad piisavalt väljakujunenud isiksused.
Oleme püüdnud lahendusi leida, rääkida. Vahel ütleb mees: “Kui sa mind keelad, siis ma ei lähe.” Minu jaoks on see lõks: kui ma teda niiviisi keelan, on mul halb tunne ja tema on vihane. Kui ma seda ei tee, siis jään mina kannatajaks ja olen vihane. Mida või kelle heaolu selles olukorras valida?
Hetkel on minu silmis ainus tee lahkuminek, kuid muudes aspektides meie kooselu tundub toimivat. Mida teha?
Saan aru, et teid häirib ja kurvastab, et tunnete end oma suhtes tihti üksi ja tähelepanuta. Teil on tunne justkui teie vajadused ja tunded ei oleks mehe jaoks olulised. Te igatsete olla mõistetud. Tahaksite ka oma meest paremini mõista, kuid olete teadvustanud, et oma tundeid olematuks teha ei saa ja ühel hetkel nad plahvatavad ikka. Kirjast sain aru, et te ei taha oma meest keelata ja käskida, kuid samas teeb teile haiget, kui ta nii palju teiste inimeste vajadusi arvestab ja nii vähe teie omi. Kuna lahendust ei paista sellele probleemile olevat, siis kaalute suhte lõpetamist. Samas on teie kooselus palju ka sellist, mis tegelikult toimib.
Aitäh, et te kirjutasite ja otsite võimalusi suhte muutmiseks mõlema jaoks rahuldustpakkuvamaks. Tõepoolest on lahkuminek alati üheks võimaluseks, kuid seda on raske teha enne, kui pole veendumust, et miski muu ei aita, sest mingil tasandil ju ikka hoolitakse. Kuna ütlete, et teie suhtes on ka palju sellist, mis toimib, siis oleks tõesti hea proovida midagi muuta. Kuna olete koos olnud 6-7 aastat, mis tähendab, et möödas on illusioonidega segunenud armumise periood, mis on tavaliselt iga suhte alguses. Kui partnerit veel lõpuni ei tunne, siis aju lisab puuduvad osad ja seega inimene tundub eriti tore ja sobivus tundub suur. Mida rohkem paar koos on, seda rohkem ilmnevad ka erinevused. On tavaline, et alguses tundub mõlemale partnerile, et see inimene on minu vajaduste jaoks sobiv. Hiljem on aga loomulik, et tekib haigettegev märkamine, et teine tahab midagi, mida mina ei suuda/taha pakkuda (piisavalt vabadust) ja ka mina ei saa piisavalt seda, mida vajan (tähelepanu). Paraku on see loomulik, et kahel inimesel on erinevad vajadused. Paarisuhte hoidmise peen kunst seisnebki selles, kuidas kumbki oskab hoolitseda oma vajaduste eest, väljendades ka partnerile oma vajadusi ilma teise käitumist või olemust kritiseerimata ega süüdistamata.
Enamusel inimestest on soov, et teine mõistaks sõnadeta ja hooliks ilma, et oleks vaja paluda. Tegelikkuses on selline soov võimalik vaid beebil, kes on alles ema kõhus. Ta saab üldjuhul kõike, mida ta vajab, just sel hetkel, kui ta seda vajab. Hiljem on ema/isa see, kes hoolitseb ja proovib nutva beebi vajadusi aimata ja rahuldada. Täiskasvanuks saades on meil võime oma vajadustest olla teadlik ja luua enda ümber keskkond, kus meil on piisavalt hea. Kuna mehel ja naisel võivad olla täiesti erinevad vajadused, siis on vaja neid siiski väljendada. Vastasel korral pakub naine mehele seda, mida ta tahaks et mees talle pakuks ja vastupidi, mille tulemusena on mõlemad rahulolematud.
Võib öelda ka nii, et meil kõigil on erinevad armastusestiilid. Me teeme erinevaid asju armastuse väljendamiseks ja samas kogeme armastatud olemist erinevatel viisidel. Näiteks mõni tunneb end armastatuna, kui saab kalli või armsa kingitus, teine tunneb end armastatuna, kui partner aitab teda majapidamistöödes, kolmas vajab tunnustust ja julgustust, neljas vajab lihtsalt koos olemist, viies tunneb armastust läbi füüsiliste puudutuste. Tihti võib olla nii, et partnerid armastavad teineteist väga, kuid väljendavad oma hoolimist nö erinevas keeles. Tavaliselt on igal inimesel mõni stiil omasem ja olulisem, kui teised. Seetõttu on hea endale teadvustada ja omavahel rääkida, kuidas oleme harjunud armastust väljendama ja mida teine tegelikult vajab, et meie armastust tunda.
Kahjuks ei õpetata meile koolis, kuidas võtta vastutus oma tunnete eest. Paraku ei olegi paljudele lihtne oma vajadusi väljendada, sest meie vajadusi pole harjutud kuulama ei koolis ega tihti ka peres. Küsimus on selles, kuidas luua suhe selliseks, et see vastaks maksimaalselt mõlema vajadustele. Kuid ei maksa loota, et teie mõlema vajadused sarnasteks muutuksid. See saab olla vaid illusioon, mis tundub tõesena ainult esimestel aastatel või juhul kui üks pool oma tegelikest vajadustest teadlik pole ja oma tunded alla surub.
Seega võiks abiks olla, kui proovite võtta aega ja kuulata teineteist. Oluline on, et üks kuulaks, sõnastaks ringi ega püüaks kohe vastata, vastu vaielda ega oma arvamust avaldada. Teine võiks väljendada mina-keeles oma mõtteid, tundeid, vajadusi, kogemusi ilma hinnangute, süüdistuste ja kriitikata. Oluline on luua õhkkond, kus mõlemad partnerid tunnevad end kuuldu ja mõistetuna ning mõlemad saaksid öelda, et ma tõesti tahan sinust aru saada. Kui sel viisil piisavalt palju rääkida, siis saab hakata ka selgus tulema, kas koos on võimalik koos edasi elada. Kas partneritel on jaksu ja soovi teineteist mõista ja teise vajadustega piisaval määral arvestada. Kuna sellised vestlused on väga isiklikud ja inimesed näitavad oma haavatavat poolt, siis võib juhtuda, et esialgu kipub vestlus lõppema ikka kaitsesse minekuga ehk solvumiste, haavumiste või endasse tõmbumistega. Seetõttu võib olla abi rääkida olulistest teemades koos nõustajaga, kes aitab luua õhkkonna, kus mõlemad saavad olla maksimaalselt kuuldud. Eestis on hea võimalus osaleda ka PREP-paarisuhtekoolitusel, minna Imago-suhtenõustaja juurde või pöörduda mõne pereterapeudi poole – www.sinamina.ee, www.peretrapeudid.ee. Toetavaid mõtteid võib pakkuda ka Harville Hendrixi raamat „Teekond soovitud armastuseni“.
