Olen mehega koos elanud 19 aastat. Minu jaoks normaalset pereelu. Sain teada, et tal 4 a kestnud armusuhe. Ütlesin mehele, et kui ta teist armastab, mingu tema juurde. Mees ütles, et lõpetas armukesega suhte ja tahab minuga jääda, sest ei taha mind kaotada. Tegi ettepaneku uuesti proovida. Elame edasi, kuid minu süda valu täis, ei söö ma eriti ja vahel ei saa magama jääda, olen alla võtnud üle 10 kg. Kahtlustan teda, sest ei usu teda enam. Armuke ka aina helistab talle ja nutab telefoni otsas, et armastab. Olen hullumise äärel. Ei tea, kas on mõtet pingutada. Mõistus ütleb, et pean oma elu edasi elama, kuid südames aina kriibib ja kütan ennast pidevalt üles. Saaks vähemalt nii kaugele, et oma suu kinni hoiaksin ja mehele "vana asja" meelde ei tuletaks. Aga armuke tuletab talle ise ennast meelde. Mees ei jäta oma telefoni hetkekski järelvalveta ja see on seadistatud "hääletu" peale. Ei taha enam petetud ja haiget saada. Tema aga räägib tulevikuplaanidest, et ostame krundi ja hakkame maja ehitama ja lubas mulle auto osta. Minule ei ole tähtsad materiaalsed väärtused. Lapsed lõpetavad varsti kooli ja ei ole vastu, kui tahan lahutada. Mina aga armastan oma meest, kuigi ei tahaks. Abielunõustaja juurde ta ei ole nõus minema, sest tema ei näe juhtunus ja selle tagajärgedes mingit probleemi. Ta ei arva, et tema tegu oli patt.
Tean seda hingevalu ja piina südames, mida tunned. Elasin ise sama asja paar kuud tagasi läbi ja olen sama nõutu kui sina. Olen püüdnud ka oma "negatiivseid" mõtteid maha suruda ja lugenud kõikvõimalike psühholoogia alaseid raamatuid, et endaga toime tulla ja õnnelikult edasi elada. Aga paraku ei ole see nii lihtne. Kõige hullem ongi see, et sa ei saa enam oma meest usaldada ja tänu sellele on minu suhtumine oma mehesse ja meie kooselu täielikult muutunud. See ei ole enam see hea, muretu, õnnelik abielu. Iga kõne, mis mehe telefonile sisse tuleb torkab nagu noaga südamesse - kes see on? Iga tema samm on kahtlane. Kogu aeg tahad teda kontrollida. Küsin endalt - miks ma ennast piinan? Ma ei tea vastust. Mees elab oma tavalist pereelu edasi, tundmata mingit valu, aga sina aina piinled ja piinled.
Tean ainult seda, et pidevad etteheited ja näägutamine mehe aadressil võõrutab teda kodust. Ja õhtuti ei tahagi ta enam sinu juurde tulla, sest pole ju kohta kus ennast mõnusalt tunda. Samuti ei tohi näidata sa mehele oma pisaraid. Meestele meeldivad naeratavad ja iseseisvad e. tugevad naised.
Paraku ei suuda ma ise ka nende teadmiste järgi talitada ja käin siiani nutetud silmadega ringi. Ootan väga mõne psühholoogi kommentaari, et ka ise abi saada.
Mingil hetkel tuleb vastu piir, kus tuleb otsustada, mida edasi teha, mida ma endale tahan. Muutus saab tulla vaid meist endist. Mina otsustasin ja läksin ja olen nüüd hulga õnnelikum ja rahulikum.
Petmine teeb alati haiget. Loomulik on, et usalduse taastekkimine võtab aega ning oleneb mõlema inimese käitumisest ning juhtunu käsitlemisest.
Esiteks tasuks enesele sõnastada, mille pärast tahate temaga koos elada. On see lihtsalt harjumus, ühise kodu ja laste olemasolu või vastatud vajadus, suhe, mis pakub mõistmist ja lähedust, naudinguid? Või hirmust üksinduse ees?
Edasi tuleb otsustada, mida Teie tahate. Kui mõlemad leiate, et tahate kokku jääda, oleks kasulik vaadata ennast ja omavahelist suhet abikaasa pilguga: kuidas see talle paistab, mida ta vajab, millist suhet soovib. Hea oleks huvi tunda ja omavahel lahti rääkida, millest ta puudust tundnud, mida Teilt ootab. Temast arusaamiseks püüdke kasutada aktiivset kuulamist. Oma tundeid ja vajadusi on kõige parem mina- sõnumite abil väljendada. Tõsi,näägutamine tapab iga suhte. Mina- sõnumid aga avavad Teid kui inimest ja aitavad Teist aru saada ja Teiega arvestada.
Tõelise koostööni jõudmine oleneb nii suhte vundamendist, kui sellest, kuidas osatakse konflikte lahendada. Paljud paarid ei jõuagi tõelise koostöö faasi, koos elatakse lihtsalt harjumusest, tihtipeale elab kumbki oma elu, teineteisest mööda.
Kui kokkujäämiseks on harjumusest ja üksindushirmust sügavamaid argumente, mõlemal on valmisolekut ja vastutust suhte nimel tegutseda, on lootust suhte õnnestumiseks. Ei maksa unustada, et suhtes oleneb 50% ühest inimesest ja 50% teisest. Ei saa teha midagi teise eest.
Kui olete otsustanud suhtesse panustada, saab ka enda ülekütmisele "Stopp!" öelda. Selle asemel sõnastage tunded, mis üleskütmist vallandavad ja leidke viise nende väljaelamiseks. Võib minna kuskile ja viha välja karjuda või vaibaklopitsaga vaipu kloppides ka viha välja kloppida. Võib kirjutada nn. tundekirju:kogu viha ja pahameel tsenseerimata kujul paberile, paberid hiljem tulle või prügihunti. NB! selliseid kirju ei anta kunagi teisele!
Tundetropp eest ära,saab keskenduda sellele, millist suhet tahate ja mida kumbki selleks on valmis tegema.
Perenõustajaga konsulteerimine võib kergendada ja kiirendada teineteisest arusaamist. Selleks ei pea mees tunnistama, et on pattu teinud. Süüdistustele ei tasu energiat kulutada, sest süüdlasi pole: vastutus suhte eet jaguneb 50 ja 50%. Keskenduda tasub lahendustele ja soovitud eesmärkidele: millist suhet tahate, mille pärast tahate ja mida kumbki selleks on valmis tegema. Ükski asi ei püsi hooleta,paraku elame sageli lootuses, justkui sünniksid head suhted iseenesestr. See on petlik lootus, mil pole määratud täituda.
Kui selgub, et tahate elult täiesti erinevaid asju või olete teineteisest lahku kasvanud, võib juhtuda, et teed viivadki lahku. See ei ole aga otsus, mida teha emotsioonidele tuginedes.
Pisaratega ei maksa üle pingutada. Kindlasti ei ole arukas kasutada neid mehega manipuleerimiseks ega varjatud etteheiteks: "Vaata, kuidas ma sinu pärast kannatan!". Kui need aeg -ajalt siiski ehedalt tulevad, sest oletegi kurb, ei pea neid ka peitma, vaid täiendama mina teadetega :"Olen kurb, et kõik pole enam nii lihtne kui enne näis." "Olen mures, kas suudan sulle andestada ja unustada." "Valus on tunda, et petsid mind."
Tõsi, miski pole enam kunagi nii nagu enne, sest nüüd olete teadlik ohtudest, mis suhteid varitsevad ja millest varem arvasite pääsevat. Samas on iga kriis võimalus millegi muutmiseks.Mida suurem on selgus Teis eneses, seda julgemateks lahendusteks valmis olete.
Julgust! Andestamisvõimet! Ja selgust eneses!
Aega on möödunud, kuid minu hingeseisund ei ole muutunud. Tahan pidevalt kellegagi suhelda. Nutan iga päev, sest peale nutmist on hingel kergem. Kodus on pealtnäha kõik korras. Mina olen mehe ees tavaline, nagu alati. Mees hoiab, on hoolitsev ja tähelepanelik. mina ikka segaduses, sest selline oli ta ka siis, kui tal armuke oli. Ta ütles, et armastusest minu vastu on väga vähe järgi jäänud. Tema käitumise järgi aga järeldavad nii lapsed kui mina, et ta ikka hoolib minust väga. Või teeskleb? Kuid milleks? Kas tõesti jäi ta perega mugavusest ja hirmust poole korteri kaotamise ees? See kõik ajab segadusse.
Kodus on tal mugav elu. Mõtlen hirmuga, et äkki jätkab armukesega suhtlemist. Aina kahtlused. Andsin talle korduvalt mõista, et enam ma ei andesta, ei jõua ju elu lõpuni ainult andestada. Arvan, et ta ei võta seda tõsiselt. Kahju on sel juhul tema peale raisatud aastatest. Alates temaga kohtumisest olen ainult teda armastanud, ei kedagi teist. Olen tema küljes nii kõvasti kinni. See on kahjuks ainult vesi tema veskile, sest ta teab, et ega mul kuskile minna ka ei oleks. Minu palgaga ei jõua ma ennastki ära toita. Kui leiaksin uue töö ja paraneks mu rahaline seis oleks mul kergem lahutus sisse anda. Seda teeksin muidugi juhul, kui ta armukesega edasi käib.Praeguses stressiseisus ei ole ma võimeline uut töökohta otsima.
Mees töötab äripäevadel kell poole üheksani ja isegi nädalavahetustel töötab 6-8 tundi. Vähemalt nii ta ütleb, igatahes kodus teda ei ole. Ühiselt me kuskil käia ei saa, sest tal ei ole kunagi aega. Kardan lahutust, just seda, et kuidas rahadega toime tuleksin ja muidugi seda, et äkki saan aru, et ei suuda üldse ilma temata olla. Miks peab mõne inimese armastus nii suur olema? Olen tervele perele väga pühendunud, üldse oma lähisugulastele. Mehe tüüp on aga "kass, kes kõnnib omapead". Ainult et õhtul tuleb koju ja tahab sooja toitu saada. Ei mäleta, millal viimati naersin. Hommikupoole ööd higistan kõvasti. On vahel endalgi häbi, et olen selline äpu, ehtne õnnetusehunnik.
Oma mõtlemist on raske muuta. Kes suudaks sellega leppida, et tema mehel on oma naise kõrval veel teine naine. Rääkida ma aga mehega ei saa, olgu siis see mis probleem tahes. Ta ei vaevu mind ära kuulamagi. Enne kriisi ei saanud ja nüüd ei julgegi ma millestki juttu teha, siis vastab, et hakkad jälle norima ja aasima. Ei jõua ja ei taha enam kannatada.
Sõin oma sõnu. Eile suutsin ennast nii üles kütta, et kui mees töölt tuli, pärisin aru, et kas ta on lõpetanud suhte. Mees läks nii keema, lubas kohe lahutama hakata, sest mina ei jätvat teda iialgi rahule. Ütles, et suhet ei ole ja tema ei magavat kellegagi. Küsisin, et kas ta mõistab, mida ma pidin läbi elama ja kas ta saab aru, mida tähendab elada inimese kõrval, kes teda ei armasta. Vastas jaatavalt. Mõne aja pärast, kui küsisin, et kas paneb korteri müüki, tuli ja kallistas ja ütles, et ärgu ma jonnigu. Olin selline nutune õhtu otsa. Hiljem ütles, et armastab mind küll, et tema ei ole kunagi öelnudki, et ei armasta. Kas tõesti ei mäleta, ütles mitmelgi korral seda tüli käigus. Katkise tassi parandamine on raskem, kui oskasin ette kujutada. Olen omadega nii läbi, nägin öösel halba und - mehest ja tema armukesest ja hommikul olin üle keha higine. Ei taha tööd teha ja õhtul ei ole isu kuskile välja minna. Ei taha ju tegelikult lahutada, tahan normaalset pereelu, kuid see ei ole vist enam võimalik. Mees ei pinguta üldse ja mina hoian oma kahtlusi endas, kuni need jälle ükskord paisu tagant välja tulevad. Ei tahaks ju olla see, keda ära kasutatakse, et olen kodu korras hoidja ja laste kasvataja ja armsam on kuskil mujal. Kõik on nii segane, kardan tulevikku. Olen nii õnnetu ja ei oska midagi ette võtta. Kardan hulluks minemist! Vajan tõeliselt abi!
Su viimast postitust lugedes, tekkis üks mõte. Ma arvan, et sa ei peaks enam ootama aega, mil su mees on nõus psühhologi juurde tulema, vaid võta asi kätte ja tee seda ise!!! Mine enda pärast, sest sina oled praegu see, kes seda kõige enam vajab. :rolleyes:
Niimoodi asju endas hoides ja üritades enamuse ajast jätta muljet, et saad hakkama ei saavuta sa midagi, need tunded ei kao sellest
Pigem vastupidi, mida enam sa üritad neid tundeid endas vältida, seda enam nad peale tulevad ja see on põhjus, miks siis mitmel päeval kogunenud pinged niimoodi välja peavad elatud saama.
Soovitan sulle ühte lauset, mida saad kasutada selliste emotsioonide puhul - selle asemel, et emotisoonidele vastu töötada, ütle endale lauset - See on mulle õnnistuseks ja ma avan ennast sellele. Lase need emotsioonid endast läbi ja las maa maandab nad ära.
Usu mind, see aitab paremini.
Ja palun, iga inimene vastutab enda ja enda heaolu eest eelkõige - seega, paku endale see võimalus ja julge küsida abi. See näitab ainult sinu tugevust :rolleyes:
Ja usu, sellest otsusest alates saab ainult paremaks minna. Edu
