Soovin saada nõu järgmisele olukorrale. Olen 27 aastane ja mees 35 aastane ning tal on eelmisest abielust kaks last- 8 ja 5. Minul lapsi pole. Oleme tuttavad 8 kuud, millest intiimses suhtes pool aastat. Enne meie kohtumist oli mees oma eelmise pere juurest lahkunud ja elas eraldi. Laste olemasolust olen teadlik olnud algusest peale. Mees on lastega väga lähedane ja suhtleb tihti.
Enne selle mehega kohtumist olin peaaegu kindel, et ei võta endale kunagi meest lapsega (see lihstalt tundus väga keeruline). Saatus aga pööras elu nii, et armusin mehesse kahe lapsega. Kuna tunne on tugev ja vastastikune, siis soovime koos ehitada uue pere, kus oleks kohta nii tema kui ka meie tulevastel lastel.
Alguses, kui käisime lastega lihtsalt nt kinos, loomaaias, jalutamas siis oli minu enda emotsionaalne olek suhteliselt rahulik. Lapsed võtsid ilusti vastu ja mingeid vastuolusid ei olnud. Nüüd on olnud mõned korrad nii, et oleme lastega veetnud terveid nädalavahetusi ehk hommikust õhtuni koos ja siinkohal on tekkinud minul mingi vastuseis iseenda sees. Oleksin justkui 27-aastasena saanud päeva pealt kahte last, kellega pean oma värsket armastust jagama. On tekkinud justkui mingi armukadedus. Miks nemad, aga mitte mina? Kas nemad on tähtsamad kui mina? Kas see tunne on ajutine, kuni loomegi oma kodu ja pere, kui tulevad oma lapsed või see jääbki nii? Vahepeal tekib ka tunne, et lapsed justkui ei taha, et issi pööraks oma uuele nö sõbrale tähelepanu ja üritavad igatepidi mu kaaslase tähelepanu saada endale. Vabalt võib see olla ka minu ettekujutus olukorrast. Seegi teeb mind natukene kurvaks.
Tean, et lapsed on emotsionaalselt väga vastuvõtlikud ning tunnetavad, kui sa pole nendega siiras või tunned nende vastu mingeid negatiivseid emotsioone. Ma ei soovi absoluutselt kuidagi nendele või oma mehele halba. Ei taha neid piirata ja soovin, et nad kõik oleksid õnnelikud. Soovin, et ka mina oleksin õnnelik. Mida saaksin ise endaga teha, kuidas nendes olukordades käituda, kui see kurbus ja armukadedus peale tuleb? Sooviksin aru saada, miks ta tuleb? Kuidas oleks kõige parem meil kõigil käituda, et luua stabiilne ja harmooniline suhe, kus oleks kohta kõikidel lastel? Kuidas saaks parimal viisil käituda mees oma lastega ja sama mees ka oma naisega? Kuidas ennast jagada? Millega mina naisena peaksin sellises olukorras arvestama ja kuidas oma kogenematuse ja nö rohelisusega niisuguses eluolukorras käituda?
Aina enam on seesuguseid peresid, kus ühel või teisel partneril või ka mõlemal on juba lapsed kaasa-andena eelmisest suhtest. Aga on ju tore ka, kui kord abielu või kooselu lõpetanud inimesed lõpust ära ei ehmata, vaid julgevad uue (ja loodetavasti kestva) lähisuhte luua. Kuid tõsi on seegi, et sel juhul on peale julguse alustada elu uue partneri ja tema lastega vaja ka palju realistlikumat vaadet suhtele üldse. Illusioonide ja liblikate aeg on lühem.
Mehe lapsed on osa mehest, keda te armastate. Kui armastate oma meest sellisena nagu ta on, kõigega, mis tal on – siis see vaade peaks küll andma lootust kõige paremateks arenguteks suhte sees.
Kui ühele poolele on uus suhe teine kooselu, võib harjumise pinget olla rohkem. See ei ole ju enam alustamine n-ö puhtalt lehelt, kus kohtuvad ainult kaks inimest ja kolmas lisandub alles siis, kui suhe juba enam-vähem paika loksunud. Tundub küll, et kui elu koos partneri eelmise elu lastega üldse ette ei kujuta, siis pole mõtet ühist elu alustadagi. aga teie ju vastupidi – hoolite väga mehe lastest.
On ju nii, et isegi siis, kui nende lastega koos ei elata, „pildil“ on nad ikka ja vajavad hoolitsemist ning suhtlemist, nende peale kulub aega, raha ja energiat. Et sellest kõigest uute partnerite vahel tüli ei tuleks, on vaja eriti hästi toimivat suhet, täpseid kokkuleppeid, teineteise vajaduste ja soovidega arvestamist – et keegi kannatada ei saaks.
Probleemid lastega (nende tähelepanunõudmine, teie armukadedus jms) ise ei saa siiski teie suhet ähvardada. Teie kooselu saavad ähvardada vaid teie enda paarisuhteprobleemid. Kui suhe toimib, on vastastikku hooliv ja lugupidav, siis ollakse reeglina tundlikud teineteise vajaduste vastu. Sel juhul on olemas valmidus teist kuulata, mõista, toetada, proovida erinevaid viise probleemide lahendamiseks, teha koostööd jne. Heas suhtes olles on teil kindlasti võimalik jagada oma partneriga kõiki kartusi ja soove tulevase kooselu ja laste osas, seesugune avatus on väga vajalik.
Lapsed on tundlikud tõepoolest, nad tunnevad ära ka selle, kui tugev on teie kahe suhe. On oluline, et lastele oleks selgesti välja kommunikeeritud, et teie kaks olete paar, et teie olete ühes paadis, et teie vahele ei ole võimalik kiilu ajada. Kui te selle paarisuhtekindluse juures suudate olla ka laste vastu armastavad ja hoolivad, on vähem võimalusi probleemide tekkeks. Kõikide emotsionaalsete olukordade eest, mis kodus tekivad, vastutate teie ja teie partner. Lapsed käituvad ikka vastavalt vajadusele, ja teinekord võib nende käitumine tõesti vastuvõetamatu olla. Kuid siin on selge võti: püüdke aru saada mitte laste käitumisest, vaid nende vajadustest, ning kui olete vajadusi mõistnud, püüdke seista selle eest, et need oleksid täidetud. Laste põhivajadus on emotsionaalne kontakt oma vanematega. Seda ei asenda miski. Teie võite esialgu end vaid sõbraks pakkuda, eks siis elu näitab, milliseks kujunevad suhted tulevikus. Hea uudis on see, et suhete kvaliteedi eest vastutate teie (mitte lapsed) – nii et saate neid kujundada just sellisteks, nagu te soovite, et need oleksid.
Loomulikult on suhetes halvemaid ja paremaid aegu, aga kui läheb keerukamaks, siis on väga vajalik uurida, mis on valukohad, millega üks või kumbki pool rahul ei ole ning midagi muuta. Igas kooselus on pingeid, mis võivad panna suhte proovile. Oluline on mitte koguda seda pinget, vaid kõigest teineteisega rääkida, püüda mõista ja lahendusi leida.
Nii et asi nr 1, millega tähelepanelikult ja järjepidevalt tegelda, on teie paarisuhte korrashoidmine.
