Soovin Teilt nõu küsida seoses suhtega, mis tekkis millalgi puberteedieas ja kestab vist siiani nagu mulle tundub.
Poiss oli minust 2 aastat vanem ja meeldimine oli alati väga vastastikune. Jalutasime iga ilmaga õues ja nautisime teineteise seltskonda. Arvan, et kõik sai alguse juba umbes siis kui mina olin 14-15 ja tema umbes 16-17. Täpselt enam ei mäleta, sest meeldimine oli tegelikkuses olemas juba siis kui olin umbes 11. Lihtsalt vahepeal oli aeg kui tema püüdis mulle meeldida sellega, et minuga väga halvasti käitus ja mina hoidsin temast siis pigem eemale. Aga mõne aasta pärast kõik muutus. Tuli armastus.. Soovisin iga kord kui mõni täht taevast langes, et ta mind armastaks. Elasin väga üle aega kui ta sõjaväes oli.. see kirjavahetus mis meil käis, on mul siiani meeles ja tekitab südames sooja tunde.
Sel ajal tundus aga et tema jaoks olid siiski sõbrad alati olulisemad, sest mida aeg edasi seda tihedamini leidsin ennast üksi jalutamas ja selle üle juurdlemas millega tema küll parajasti tegeleb. Kui seda talle ette heitsin, siis ütles ta mulle, et pingutan üle jne. Nüüd 29-aastasena saan sellest muidugi aru, et nii vara ei peakski keegi ennast kellegagi väga tõsiselt siduma, aga sel hetkel tegi see väga haiget.
Tema perekond ei sallinud mind kunagi.. mis põhjusel see nii oli, ei saanudki ma kunagi teada, ma lihtsalt ei meeldinud neile ja nad väljendasid seda igal võimalusel. Ta noorem vend mõnitas mind koolis ja vanem õde ja ema sõimasid litsiks. Kuigi nende vend ja poeg oli ainus meessoost isik minu silmapiiril. Sellegipoolest polnud ma kunagi piisavalt hea. Võib-olla oli asi minu perekonna majanduslikus seisus, mis polnud kahjuks väga hea ja seega polnud ka mina piisavalt hea. Kuigi nad ise ei elanud samuti külluses. Nende isa suri kui nad olid veel päris lapsed ja ema kasvatas neid üksi. Kokku on neid 2 õde ja 3 venda.
Kui olin 18 ütles ta mulle ühel aastavahetuse õhtul, et olen igav inimene ja sellepärast eelistabki ta pigem oma sõpradega aega veeta. See oli viimane piisk sellesse kannatuste karikasse ja ma tegin kõigele lõpu. Mõne aasta pärast kolisin sellest kohast üldse kaugele ära ja püüdsin kõik unustada.
Nüüd on sellest kõigest juba üle 10 aasta möödas ja olukord on rohkem kui kummaline. Kogu selle aja jooksul pole see mees ühegi teise naisega suhet loonud ja otsib meeleheitlikult minuga kontakti. Väidetavalt olen mina ainuke naine keda ta kunagi armastanud on.. tean, et ta pole ka kellegi teisega intiimsuhetes olnud, sest ütleb, et keegi pole piisavalt hea. Kuigi mina arvan, et ta lihtsalt kardab.
Nüüdseks on ka nende ema surnud ja nad elavad koos ühes majas.. 1 õde oma lapsega, ja 3 venda. Keegi neist pole suutnud endale mingit elu luua. Ainult kõige vanem õde läks üsna varsti peale täiskasvanuks saamist oma elu peale ja elab õnnelikult koos asjaliku mehega kellega tal on 3 last. Ülejäänud on ikka vanemate kodus. Kõik on juba üle 30-nesed.
Nad käivad kõik tööl ja teenivad hästi, aga samas on ikka kuidagi saamatud. Vähemalt see mees kellega mina suhtes olin. Ta joob palju ja ei tea vahest enam mida ta teeb või räägib.. alkohol on temast võimatu inimese teinud. Ta helistab mulle pidevalt ja saadab sõnumeid.. olen mitmeid kordi numbrit vahetanud, aga kuna meil on ühised tuttavad siis leidub ikka keegi kes talle mu numbri annab, kuigi olen palunud, et talle seda ei antaks. Mul hakkas lõpuks oma sõprade ees piinlik, et nii tihti numbrit vahetasin ja lõpuks ma seda enam ei teinud.. mis tähendab seda, et endiselt tulevad sõnumid ja kõned, milles ta väidab ennast mind kogu südamest armastavat. Olen talle isegi selle 10-ne aasta jooksul võimalusi andnud tõestada, et ta on nüüd tõepoolest teine inimene ja et kõik on teisiti, aga miski pole teisiti.. kõik on nii nagu 10 aastat tagasi.. ta joob, muutub rumalaks ja agressivseks. Ta pole mind kunagi löönud, küll on seda aga ähvardanud teha.
Mul endal on mõned suhted olnud selle aja jooksul.. mitte väga õnnestunud kahjuks.. praeguseks hetkeks olen üldse 4 aastat üksi olnud, sest ei taha enam suhetes pettuda. Olen otsustanud, et ei raiska ennast enam ühegi mõttetu mehe peale.. et loon suhte ainult siis kui olen kindel, et see ka kestma jääb. Liiga palju olen haiget saanud.
Selle pika kirja mõte on see, et ka mina olen tegelikkuses veel tema küljes kinni. Tunnen ennast nii rumalana, sest halba oli ju nii palju rohkem ja seega peaksin suutma sellest kõigest üle olla. Ja selles mõttes olengi, et ei lase teda enam oma ellu.. kuigi salaja soovin, et ta muutuks.. ootan, et ta silmad avaneks ja ta saaks aru, mis ta selleks tegema peaks, et me koos saaksime olla.. et meil saaks olla see väike perekond, kellest me kunagi unistasime. Sellisena nagu ta praegu on ei ole ta mulle vastuvõetav. Mu enda isa oli alkohoolik ja seega ei soovi ma et minu laps peaks nägema, mida tähendab elu koos sellise inimesega.
Ma tunnen siiani, et mu koht on selles perekonnas.. perekonnas kuhu ma kunagi oodatud pole olnud ja kus mind nii väga vihatakse. Mis mul viga on??? Miks ma tahan olla seal kus mind ei taheta?? Elan siiani minevikus.. ajas kus ma olen ikka veel 18 ja soovin kõige rohkem, et mind selles majas soojalt vastu võetaks. Tunnen siirast huvi nende käekäigu vastu ja soovin neile ainult kõike kõige paremat. Ma pean ikka täiesti poolemeelne olema! Kuidas on see võimalik, et hoolin inimestest, kes mulle nii palju haiget on teinud?Tunnen, et mu heaolu on siiani sõltuv sellest mida nemad minust arvavad. Sain sellest ajast kaasa tohutul hulgal komplekse, mis mind siiani saadavad. Ja seega mõtlengi, et saaksin neist äkki nii üle kui ükskord sellesse perekonda kuuluda saaksin ja kui nemad mind lõpuks aktsepteeriks.. Et äkki alles siis aktsepteerin ennast ka ise.. Miks mul neid inimesi vaja on? Miks nende heakskiit mulle nii oluline on? Miks nad ikka veel minu elus nii suurt rolli mängivad? Miks ma ikka veel ootan, et see mees muutuks ja me oma väikse perekonna saaksime luua? Tundub, et ka mina pole oma eluga grammi võrragi edasi liikunud.. need suhted mis ma ise vahepeal loonud olen, ei ole midagi muutnud. Kui vahepeal tema sõnumitele pikem vahe sisse jääb, siis ootan neid ja kui need tulevad, siis ootan et see jälle lõppeks, sest ma ei suuda seda taluda, et vahepeal jälle mingit arengut toimunud ei ole.. Ootan, et mulle saadaks sõnumeid uus ja täiesti muutunud mees, kes tuleb ja kõik tehtud halva jälle heaks teeb.
Tean, et mul endal on kogu selles loos väga suur osa.. kõik on mu enda peas kinni.. vihkan seda et miski pole muutnud, sest ka mina ise pole muutunud.. need 10 aastat on maha visatud aeg. Olen need 4 aastat teadlikult üksi olnud, et võtta aeg endaga olemiseks ja oma elu korda tegemiseks, et saaksin täiesti puhtalt lehelt alustada.. aga kahjuks ei saa ma seda enne teha kui olen selle perekonnaga rahu sõlminud. Ilmselt peab see toimuma minu enda peas, sest saan vastutada ainult enda mõtete eest.. ma ei saa muuta seda mida nemad mõtlevad.
Olen just nimelt segaduses nagu mu kirja pealkiri ütleb.. Olen otsustanud, et 30-nes eluaasta saab olema suurte muutuste tähiseks. Et enne seda tuleb kõik asjad ära klaarida, mis mind siiani õnnetuks on teinud ja sellest hetkest kui kukub 30, hakkab uus elu.
Isegi kui see pole reaalne, on seda mõtet hea oma sassis peas mõelda, see annab pisutki lootust, et midagi tõesti muutub, kui nii otsustanud olen ja selles suunas aktiivselt tegutsen.
Olete oma keerukaks kujunenud suhteolukorrale palju mõelnud, paljud vastused on kindlasti teie sees ka olemas, osati on need ju kirjaski välja toodud. Kuid selgele otsusele jõudmiseks läheb ilmselt veel aega, ja lubage endale see aeg. Ega vägisi midagi saa, ja ju on teie sisemine protsess miskipärast just selline. Aga ehk tõesti on nüüd õige aeg kätte jõudnud.
Otsustamine võib olla hirmutav ja valuline, kuid nagu te kirjeldate – tundub küll, et suhtes olemise selle mehega võib olla mitte vaid rõõmu andev, vaid ka rohkesti kannatusi tekitav. Millist elu, millist suhet te endale sooviksite?
Vahel ongi hea mängida oleks-küsimustega. Mis juhtuks, kui te sellest partnerist loobuksite? Mis juhtuks, kui otsustate temaga jääda? Tuleviku-pilt teie peas on oluline, see võib anda tähtsaid vastuseid. Lähisuhe pole kindlasti midagi sellist, mille peaks välja kannatama. Kui suhe ei ole aastaid toiminud ja seda on püütud taas ja taas tööle saada, kuid miski ei anna ikka tulemust, tuleks ehk kaaluda ka lahkuminekut, eluga edasiminekut, mida te ju näite igatsevat.
Kirjutate, et mehel on alkoholiprobleem. Kahjuks on alkoholism sedasorti haigus, mis ei kuulu ravitavate hulka, seda on võimalik küll kontrolli alla saada, kuid selleks on vaja alkohooliku enda kõrget motivatsiooni ja tugevat tahet, ümberkaudsete inimeste tahtest ja toest ei piisa. Sõltuvuse puhul räägitakse ikka ka kaassõltuvusest ja tihti on alkohooliku naine see kaassõltlane, kes mehe eest hoolitsedes, tema eest asju ajades ja vastutust võttes ja teda kõigiti mõistes aitab probleemil tegelikult püsida.
Ükski naine ei saa oma alkohoolikust meest armastuse abil viinakuradist päästa, kuigi see on väga levinud arvamus, et see on võimalik. Kahjuks on see müüt. Kui kaalute tulevikku koos alkohoolikuga, siis seda ei saa rajada lootusele, et küll mees muutub, vaid tõsiasjale, et ilmselt mees ei muutu. Kujutlege oma elu selle mehega aasta, kolme viie pärast... kui tundub, et see on see, millest olete unistanud, siis võite püüda suhet (taas)luua.
