Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted elukaaslasega :: Elukaaslane ei salli mu last

a.t.
Külaline
Postitatud 20.06.2012 kell 22:51
Elukaaslasega koos oldud juba pea 4 aastat, sellest 2a koos elatud. Mul on 9a. laps, elukaaslasel lapsi ei ole.

Minu lahutus lapse isast venis, ja eksmees ei andud kaua rahu. Küll ähvardas ja sõimas minu elukaaslast, küll mind. Tüli hõõgub nendevahel siiani.

Elukaaslasega oleme siiani väga hästi läbi saanud, olen väga õnnelik olnud. Oleme koos kodu rajanund, ehitanud ja renoveerinud, kõik on olnud justkui muinasjutt minu jaoks. Ainuke asi, mis pole paika loksunud on see, et kuna mu elukaaslasel ei ole endal lapsi, siis ta ei oska nagu olla ja käituda lapsega. Midagi hullu pole olnud, oleme saanud kenastui hakkama, kuid ta ei ole vist enda jaoks meie peremudelit läbi mõelnud.. Tema jaoks on perekond mina ja tema, laps on mingi ebameeldiv kõrvalnähtus. Ta ei taha kunagi kolmekesi midagi teha või kuhugi minna... On lapse suhtes kas ükskõikne või lihtsalt ignoreerib teda, ei tereta, ei ütle headaega.. Ta ei jäta seda mulle ka aegajalt välja ütlemast, et ta loodab et laps oma isa juures rohkem oleks. Sinna elamaminek on aga välistatud, sest lapse isa ei saa enda elugagi hakkama, ja laps ei soovi seda samuti. Laps saab isaga küll enamjaolt hästi läbi, nädalalõppudel käib ta isa juures jne. aga vahest ma ikka kuulen, et isa oli purjus või polnud teda üldse kodus, tuli hilja õhtul vms. (seal on ka lapse vanaema, aga tema ei taha üldse et laps öösiti seal oleks. Vanaema ei salli mind ka, räägib aegajalt minust halba). Niiet ega ma eriti rõõmus ei ole kui laps kõike seda peab kogema.

Mu elukaaslane on aga järjest enam hakanud oma sallimatust väljendama, ja täna tekkiski riid. Põhjuseks on laps - meid on kutsutud sünnipäevale, aga elukaaslane ei taha et laps kaasa tuleks. Mina jällegi ei taha et laps ennast kõrvaletõrjutuna tunneks... Tunnen süüd, et olengi mõnikord tulnud elukaaslasele vastu ja lapse nt vanaema (minu ema) juurde viinud, kuigi tegelikult ma tahaks et laps ka kodus oleks. Täna siis elukaaslane ütles riiu keskel midagi sellist et á la Mis perekonna mängimine see on, kas tal ei ole oma isa või.... jne. midagi sellist. See kõik tegi mulle kohutavalt haiget. Tunnen et peaksin elukaaslasega need asjad kuidagi selgeks rääkima, aga ei oska kuskilt alustada.. Olen nagu valiku ees, kas laps või mees. Lapse heaolu on mulle kõige tähtsam maailmas, aga armastan oma elukaaslast samuti väga, ei suuda uskuda et ta niiviisi ütles. Tundub, et ta on siiani kuidagi talunud seda olukorda, aga nüüd hakkab tal see üle viskama. Ja mina algul ei märganud, et midagi valesti oleks.
Õnne Aas-Udam
Psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 22.06.2012 kell 21:36
Teil on hästitoimiv paarisuhe, tunnete et armastate oma elukaaslast, olete temaga õnnelik. Olete koos rajanud ühise kodu - ainus tõrvatilk meepotis on asjaolu, et elukaaslane ei aktsepteeri teie last.
Nimetate, et: "...tema jaoks on perekond mina ja tema, laps on mingi ebameeldiv kõrvalnähtus. Ta ei taha kunagi kolmekesi midagi teha või kuhugi minna... (mees) on lapse suhtes kas ükskõikne või lihtsalt ignoreerib teda, ei tereta, ei ütle headaega."
Siit võib järeldada, et juba neli aastat on teie laps pidanud toime tulema emotsionaalselt päris keerulises olukorras, kus teda ei sallita.
Kui võtta teie poolt nimetatud käitumine, nagu seda on ignoreerimine, siis mis sõnumit see kannab? Lapsele tehakse mitteverbaalselt selgeks, et: ..."Sind pole minu jaoks olemas.", "Ma isegi ei märka sind." jne.
Siinkirjutaja näeb siin võimalikke ohukohti, eelkõige lapse vaimse tervise, tema enesehinnanguga seoses, mustas stsenaariumis tulevikus konfliktide tekkimist teismeliseikka jõudnud lapse ja teie elukaaslase vahel; teie ja lapse vahelisi probleeme, kui olukord ei lahene.
Ning eelkõige pingeid ja probleeme teie ja elukaaslase vahel- kui te ei võta teemat ülesse. Saan ma õigesti aru, et siiani ei ole te lapse ja elukaaslase suhte teemal rääkinud? Tüli tekkis esmakordselt? Olete siiani püüdnud mehe soovidele vastu tulla ja last mitte ühistele üritustele kaasa võtnud, samuti olete last viinud vanaema juurde, kui teie partner seda soovib - samas tundes süütundeid lapse vastu.
Kindlasti tuleks teil oma partnerile rääkida, mida te tunnete ja mida vajate. Näiteks: "Kui rääkisid täna perekonna mängimisest, tegi see mulle kohutavalt haiget. Minu jaoks oleme meie kolm perekond ja ma olen praegu segaduses- tunnen, et olen justkui valiku ees: laps või mees. Ma ei soovi seda- armastan sind ja armastan oma last. Tema heaolu on mulle kõige tähtsam. Palun aita mõelda, kuidas tekkinud olukorda lahendada!"
Vestluseks valige aeg, kus olete rahulikus meeleolus, kahekesi- hea oleks planeerida aega- leppida partneriga kokku, et näiteks reede õhtul tahan ma sinuga ühte olulist asja arutada, kas sulle sobib? Võimalik on minna näiteks kohvikusse või kuskile neutraalsesse kohta- seal peab ka oma tundeid enam kontrollima (ei sobi häält tõsta). Vestlus algul leppida kokku, et kui üks räägib, siis teine ei sekku, vaid sõnastab ümber, mida kuulis. Siis on partneri aeg rääkida, mida tema mõtleb, tunneb- ja teie sõnastate ümber kuuldu. Niiviisi saate muret jagada ja loodetavasti ka paremini mõistetud. Ning teie omakorda saate võimaluse kuulata oma partnerit- ja teda mõista.
Kui tunnete, et olukord on üksi toime tulemiseks liiga keeruline, võtke julgelt ühendust paari- või perenõustajaga (näiteks perekeskuses Sinamina).
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!