Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted elukaaslasega :: Elukaaslase lapsega mure

mariann
Külaline
Postitatud 18.06.2012 kell 10:50
mu elukaaslasel on 10a poeg. kui lapse isa (minu kaasa) juures on, on suhtlusoskustega ok, aga kui on vaja suhelda minul lapsega üksi või lapsel eakaaslaste juuresolekul, siis kõik muutub. ta on laps, kellega teised väga mängida ei soovi, sest ta on oma vanuse kohta lapsik ( hüperaktiivsuse tõttu koduõppel, igapäevased kontaktid omavanustega puuduvad, ei oska nendega olla), seega ta üritab halvaga tähelepanu tõmmata. kuna laps isa juuresolekul on talutav, siis isa ei usu, et laps niivõrd probleemne on kui ta reaalselt on, isa pisendab pahategusid (nt sel nädalal põlevate tikkude metsa loopimine, väiksema kiusamine, peol olevate täiskasvanute veega loopimine keelust hoolimata). hetkel ongi nii, et laps allub küll isale, aga kui isa juures ei ole, võib ta teha väga rumalaid tegusid. hiljem laps ei saa teole tagasisidet, va juhul kui isa pealt näeb. kui laps eksib isaga suhtlusel, siis järgneb samas karistus, isale pole vastu lubatud hakata.

üks aspekt veel - kuigi lapse vanemad on aastaid lahus (8 aastat), siis pole lapsele selgitatud kuidas ja miks. nädalavahetusel oli juhus, kus laps ütles, et minul teda keelata pole õigus, sest ma pole ta ema ega isa. mina üritasin seletada, et ta ema -isa elavad uute inimestega (ma antud mehega 3a koos; lapse ema 8a uue mehega + mitu last) ja uued inimesed ka perekond ja keelavad vajadusel. lapse isa see jutt vihastas kui ta hiljem minu suust jutust kuulis, väitis midagi taolist, et ta ei soovi et lapsele öeldaks, et vanemad on lahus?? väga ei saanud teemat arutada, kuna ta lihtsalt tormas välja ja ei olnud nõus rääkima. ma ise mõtlen, et selle et vanemad koos nad pole, on laps küll läbi hammustanud. (ausalt öeldes rääkisin nii, nagu olen kuulnud filmides/raamatutes lapsele seletatavat, ei läinud meelega antud teemal rääkima.) mida ma tunnen sellise jutu peale? seda et ma olen eikeegi antud koosluses. mees sellega ei nõustu, ütleb, et dramatiseerin üle.

muidu saame kaasaga väga hästi läbi, aga lapseprobleemide tõttu vähemalt iga 2 nädala jooksul korra on lahkumineku jutt teemaks. osadel juhtudel seda kuuleb ka laps (väike korter, laps elutseb läbikäidavas elutoas siin olles), mis on mu jaoks probleem, aga samas ei saa ma end ka pidevalt alla suruda ja oodata päevi, et mehega muredest vestelda.
Õnne Aas-Udam
Psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 19.06.2012 kell 23:11
Kindlasti ei ole teil lihtne - teie paarisuhtes on kaasas ka teie partneri laps ning peate tegelema lisaks oma elule erivajadusega lapsega. Kirjutate, et teie elukaaslase 10-aastane poeg, kes elab/käib tihti teie pool ning kellel on (välja pandud?) hüperaktiivsuse diagnoos - suudab oma ebakohast käitumist kontrolli all hoida vaid teie mehe juuresolekul.
Poiss on välja toonud, et teil ei ole õigust teda keelata/suunata, kuna pole tema päris ema- olete väga asjakohaselt lapsele selgitanud, et teie kodus elades (ja kuna olete ta isa elukaaslane) peab ta järgima selle maja/ja teie reegleleid. Mis muidugi on teil partneriga kokku lepitud (?).
Võib aru saada, et ainsaks töötavaks käitumise ohjeldamise vahendiks on lapse hirm isa ees, kes teda karistab.
Karistustega on aga sellised lood, et nad kehtivad näiliselt. See tähendab, et nad võivad anda ajutise tulemuse- kuid pikas perspektiiivis kahjustavad lapse ja vanema vahelist suhet (kaob usaldus; laps õpib silma ees käituma korrektselt, selja taga /või kui karistavat vanemat pole kohal/ teeb aga mida soovib; õpib varjama ja vassima).
Problemaatiline on see, et kui elukaaslast kohal pole, ei aktsepteeri poiss teid. Miks ta peakski- kui kassi pole kodus, on ju teatavasti hiirtel pidu...
Kurb on see, et laps on õppinud ära, et oma käitumist peab ta kontrollima vaid karistuse vältimiseks,- mitte seetõttu, et mingi käitumine lihtsalt ei ole kohane, sobilik, nii ei käituta- või suudaks kontrollida oma impulsse (näiteks tugevad tunded, nagu viha)-hüpi aga ei oskagi, kui teda ei õpetata.
Karistamise hirmu või teisalt karistamatuse tunde asemel vajab see laps selgeid kokkulepitud piire täiskasvanute poolt, kes on teadlikud selle lapse erivajadusest. Ja seda hüperaktiivsus on.
See tähendab, et teie kodus peaksid kehtima samad reeglid, mis lapse ema kodus. Kõik selle lapsega kokkupuutuvad täiskasvanud suhtlevad temaga ühtemoodi (ka teie!), see annab poisile tunde, et tema maailm toimib ja temast hoolitakse.
Nimetate ka ise, et laps käitub ebakohaselt negatiivse tähelepanu ootuses - mis tähendab, et alateadlikult on laps mõistnud, niiviisi ma vähemalt saan tähelepanu. Täiskasvanute ülesanne on sellisele lapsele kohatu käitumise ilmnedes anda tagasisidet, mlline käitumine on sobilik. Rõhuda ja märgata lapse juures positiivset- kehtib inimlik põhimõte, mida ootan, seda saan. Mida märkan ja välja toon, see kordub (loodetavasti ka positiivne/kohane käitumine!).
Karistamise asemel vajab laps arutelu, olukorra analüüsimist- mis juhtus, mida tundsin, mida siis tegin, mis olid tagajärjed, kuidas teinekord samas olukorras käituda, või kuidas heastada juhtunu. Ühesõnaga- eluoskuste õpet lähedaste täiskasvanute poolt. Ja seda päevast-päeva, vajadusel aastaid.
Teadaolevalt läheb karistamine ka käitumismudelina vanemalt lapsele üle- mis omakorda võib lisaprobleeme tekitada, nii et veelkord- karistamine ei ole kasvatusvahend.
Soovitan lugeda kasvõi internetist nõuandeid, kuidas ATH lapsega toime tulla, vaadake www.ath.ee
Kirja lugedes tundub, et olete oma murega üksi- elukaaslasega on teil sagedase tülid just tema poja pärast, mis päädivad alati lahkumineku teema tõstatamisega. Mida aga pidevalt räägitakse, ka ähvardused, mis alguses ehk lihtsalt argumendina õhku visatakse- võivad probleemide lahendamata jättes kuhjuda ning isetäituvaks ennustuseks saama.
See on tõsine ohukoht- aastaid üles kerkinud poja teema viitab lahendamata probleemidele ja kui teile tundub, et korduvalt üles võetud teema põrkub kui vastupanu seina vastu (põhjus võib olla väga erinev, näiteks: lapsevanemal on väga raske tunnistada, et ta lapsel on mingi erisus, diagnoos, et ta ei ole selline nagu teised; tuntakse ennast süüdi, et ei saada hakkama; ootused), oleks viimane aeg pöörduda neutraalse spetsialisti poole, kes aitaks teil rahulikult asju selgeks rääkida. Vaadake: www. sinamina.ee ; www.pereterapeudid.ee
Teie ja kogu te pere vajate erivajadusega lapsega koos olles turvatunnet ja ühesolemise rõõmu!
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!