Tere
Tunnen ennast justkui nõiaringis ja ei oska mitte kuskilt leida lahendust oma probleemile. Nimelt olen olnud abielus pea 20 aastat, alkoholi on mu mees tarbinud kogu aeg, kuid mitte nii suurtes kogustes. Probleemiks on alkohol muutunud viimasel kahel aastal, sest joomine toimub enam-vähem igapäevaselt. Olen üritanud mehega rääkida ja probleemile tähelepanu pööranud, kuid tulemusteta. Ainus vastus, mille mehe käest saan, on see, et probleem on mul, temal ei ole midagi viga. Ta ei ole just otseselt vägivaldne, kuid on ähvardanud lüüa nii mind kui ka lapsi. Tegelikkuses on kogu see asi väga kurnav tervele perele, sest kui joomaperiood on (tavaliselt 2- 6 päeva järjest, siis paar päeva vahet ja jälle), ilmutakse koju peale südaööd, äratatakse oma kolistamise ja lammutamisega terve pere. Korter haiseb peale igat joomapäeva jne. Vahel, kui ta mingil põhjusel tuppa ei saa (no ma tõesti ei taha teda joomasena näha), on ta ka trepikojas magama jäänud. Temal ei ole sellest sooja ega külma, aga minul on küll häbi. Viimasel ajal, kui ma keeldun teda tuppa laskmast, on ta hakanud ukse taga lõhkuma ja ähvardab ukse eest ära lüüa. Mõnel korral on ta elektri kilbist välja lülitanud (kilbid on ju trepikodades). Mees on muutunud minu jaoks vastikuks, ma ei suuda temaga ei rääkida ega ka samas toas olla. Olen palunud lahutust, kuid sellest ta keeldub. Mis tähendab seda, et lahutuse saab vaid kohtu kaudu ja sellist raha, mis kohtus lahutamine maksma läheb, mul ei ole. Võiksin ju lihtsalt välja kolida- jah, teeksin seda, kuid korter on minu nimel ja mees on öelnud, et kui lähen, ei kavatse tema korteri eest enam maksta (kommunaalid jms, talvel on kütte teenus ca 300 eurot, seega võlg kasvaks hiigelsuureks). Ja milleks peaksin üldse mina oma korterist loobuma? Kuna sinna on sisse kirjutatud ka tema, on tema väljatõstmine keeruline. Lapsed on juba suuremad, 18 ja 15. Ka nemad ei taha oma isaga tegemist teha. Ka mina tunnen, et kui minu mees tuppa astub, lahkub kogu elurõõm minust ja järgi jääb vaid tühjus. Ma ei tea, millisest otsast peaksin alustama probleemi lahendamist.
Olen otsinud abi anonüümsete alkohoolikute seast, tean, et mina ei saa mehe probleemi lahendada, kui ta ise ei tunnista oma joomist. On olnud aegu, kus ma olen nö kaassõltlasena lahendanud tema probleeme jne, kuid viimasel ajal olen ma sellest keeldunud, pigem vastupidi. Olen sellest kaassõltuvuse staatusest üritanud vabaneda, olen rohkem ennast leidnud. Olen pakkunud talle võimalusi käia nõustaja juures ja suhelda sama probleemi käes olevate inimestega, kuid vastus on alati sema- temal ei ole probleemi, ainult minul on.
Kuid kuidas saada lahti mehest, keda ma ei suuda austada ja kes tõenäoliselt ka ise ennast ei austa, ma ei tea.
Kuidas panna ta lahutusele alla kirjutama, ilma et peaksin suuri kohtukulusid kandma? Kuidas saan elada nii, et ta ei ela samas korteris (olen nõus korterit ka müüma ja raha pooleks jagama, kuid nõusolekut ma tema käest selleks ei saa)?
Olen sellest kõigest nii väsinud, vahel ei saa ma ööde kaupa magada, sest mehel on vaja mulle kogu aeg helistada või lõhub ukse taga või teeb kodus poole ööni (vahel hommikuni) midagi, mis segab magamist.
Saan aru, et olete otsinud oma probleemile juba mõnda aega lahendust ja leevendust. Olete teadvustanud oma kaassõltuvuse mustrit ning teadlikult püüdnud sellest vabaneda. Saan aru, et olete hakanud enda vajadustele ja huvidele suuremat tähelepanu pöörama. Olete väsinud sellest, et rõõm kaob, kui mees on kodus. Teie mees on tarvitanud alkoholi kogu teie pika kooselu jooksul ning te soovite lõpetada ära selle suhte, millesse on jäänud vaid tülid ja tõrjumine. Saan aru, et olete otsustanud mehest lahku minna, kuid ei ole veel leidnud viisi, kuidas seda konkreetselt korraldada. Lahkuminek paistab olema üks teemadest, milles teie seisukohad ja soovid ei ühti. Teie vahel toimub justkui võitlus - mees ei aktsepteeri teie tundeid ja vajadusi ja teie ei aktsepteeri mehe valikuid ja tegusid.
Võibki öelda nii, et ka lahkuminemisel on vaja teatud vajalikul määral koostööd teha. Abielus on loomulik, et alguses on suhted ikka head ja siis hakkavad toimuma erinevad suhtemustrid, mis ei ole paraku alati lähedust ja soojust suurendavad. Aastate jooksul võibki juhtuda, et koostöö asemel võtab võimust igapäevane võitlus ja pahameel, mis kaotab kogu rõõmu ja võtab palju energiat. Teadmata, kuidas teie omavaheline suhe täpsemalt on kujunenud, ei saa ma öelda midagi teie kohta konkreetselt ja räägin seetõttu üldiselt. Kuna teie olete huvitatud oma eluga edasi minekust, kuid ei näe selleks hetkel võimalust, siis pakun ühe võimalusena välja pereterapeudiga konsulteerimise.
Ma saan aru, et teil ei ole enam usku ega ka huvi oma suhet parandada. Teie mees ei ole aga huvitatud suhet ametlikult veel lõpetama. Ütlesite, et teie rõõm kaob, kui mees tuleb tuppa. See näitab, et olete emotsionaalselt omavahel seotud ja see on abielus ka normaalne. Vahel on vaja ennast emotsionaalset enne lahutada, et siis ratsionaalsemalt aidata ka mehel reaalse lahutuse mõttega harjuda ja näha selles ka tema jaoks võimalust. Pereterapeudi abi võite kasutada selleks, et ta aitaks näha teie vahel toimuvat „mängu“, mis hoiab teid emotsionaalselt koos. Ka negatiivsete emotsioonide või tõrjumise kaudu võivad inimesed olla omavahel tihedalt seotud. Kui saate ennast mehest emotsionaalselt eraldada, siis hakkab ka mehe jaoks olema lihtsam teid lahti lasta. Iseendal on tavaliselt raske näha seda, mille sees ollakse igapäevaselt ja seetõttu võib olla kasulik konsulteerida perenõustajaga.
Kummalisena võib tunduda mõte, et üks võimalus teie abielu lõpetamiseks võib olla see, et muuta oma suhe mehega nii palju neutraalsemaks ja paremaks, et oleks võimalik mingilgi määral koostööd teha. Teie mees hoiab teist kinni tõenäoliselt seetõttu, et teie vahel on nii palju tundeid (olgugi et negatiivseid). Tal võib olla hirm, viha, kättemaksu soov või midagi veel, kuid ka tema vajab inimlikku mõistmist isegi, kui teie teed lähevad mehe ja naisena lahku. Ütlete, et te ei austa teda oma mehena ning see on igati arusaadav. Kuid küsige endalt, kas võiksite otsida endast mingitki austust tema valikute suhtes inimesena. Ta on „valinud“ oma pingete maandamise viisiks alkoholi tarvitamise ning see on omakorda mürgitanud teie koduse õhkkonna. Te soovite selle suhte lõpetada ja teil on tõepoolest õigus oma elus teha valikuid. Võib olla on vaja jõuda enne lahkuminemist sellisesse punkti, kus aktsepteerite enda ja mehe kunagist valikut abielluda ja ühine kodu luua, toredaid aegu ja ka tänast seisu, mida kumbki pole ju sellisena soovinud . Kuna pereliikmed on omavahel süsteemselt ühendatud, siis võib juhtuda, et kui teil on jõudu muuta midagi oma suhtumises ja püüate aktsepteerida teda kui omade vigadega inimest, siis muutub ka tema suhtumises midagi ning ta võib ühel päeval aktsepteerida teie soovi lahutuse osas. Te ei pea oma soovides järele andma, pigem vastupidi. Kui olete endas väga kindel ning austate oma otsust, siis muutute ehk ka ise emotsionaalselt sõltumatumaks tema tegudest. Teie vahelised mustrid nõrgenevad, mida vähem te suudate tema tegudele emotsionaalselt reageerida.
Seega soovitan teil leida võimalikult palju emotsionaalset tuge oma sõpradelt, lähedastelt (kindlasti aga mitte lastelt) ja mõnelt perenõustajalt, et jaksaksite jätkuvalt otsida ja leida võimalusi, kuidas luua endale just selline elu, mida soovite ja vajate.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
