Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted elukaaslasega :: ei oska end kehtestada

heihoo
Külaline
Postitatud 05.06.2012 kell 11:55
olen naine, kes ei oska end kehtestada. oma probleeme kannatan sisemas, ei räägi midagi, kuniks lähen nii viha täis, et plahvatan ja absoluutselt ei valitse end sellistel hetkedel. seda on ette tulnud nii tööl, kodus kui sõpradega. loomulikult kahjustab selline asi mu suhteid väga. vanuse lisandudes (hetkel 29) olen veidi end taltsutama õppinud ja vähemalt tööelus endale sellista asja ei luba, aga mujal jätkub kõik nii nagu enne.

mul ei ole nagu mina, mitte et ma oleks kuidagi õnnetu välimuselt ja allasurutud naise peegelpilt (vastupidi, näen välja tugev, terve, kena), aga mul pole unistusi, soove eriti, igapäevaelus kulgen nii nagu asjad ette tulevad. mulle tundub, et teised elavad mugavalt minu najal osaliselt, sest ma lasen seda teha. nt oleme mehega suht keskmisel järjel, võiksime kenasti elada, aga me ei ela - elame üürikas, kuigi oleks tegelikult raha muretseda ka oma kodu - mehel on Tallinnast väljas kinnisvara, kus ta saab nö vanaduses elada, teda ei huvita Tallinna päris oma korteri soetamine, mind huvitaks, aga ma ei suuda end selgitada ja nii ongi jäänud, et elame üürikas; tööl ma ei võta haiguslehte, kui olen haige, kuigi võib olla nii, et teine töötaja on samaks päevaks võtnud vaba päeva nt külla minekuks - samas ma olen väga vihane-meeleheitel, et ma niimoodi piinlen tööl, aga ma tean, et kui ma teavitaks haigusest ja ei tuleks, siis töötaja, kelle vaba päev ära näpsati, on mu peale pahane ja seda ma ei taha. ma usun, et teiste kohta usutakse, et neil on probleemid-haigused, aga et mind kohe kahtlustatakse vales ja vb vallandatakse.

mida ma pean tegema, et rääkida oma vajadustest ja et mitte tunda end oma vajaduste tõttu süüdi?
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 07.06.2012 kell 12:24
Oma vajaduste eest seismine on võiks öelda eluliselt tähtis oskus. Saan aru nii, et olete sellest teadlik ja püüategi midagi ette võtta. Selleks, et midagi muutuks, ongi vaja, et te pole senisega rahul ja tahate midagi ette võtta ning lisaks olete teadlik, et teie ise saate otsustada selle üle, kas jätkate nagu seni või mitte. Niisiis, teie olete valmis end kehtestama, kuid see näib olevat raske, sest pelgate teiste reaktsioone, nt pahameelt, kahtlustamist, mittemõistmist.
Olete mõelnud, et teil ei ole oma „mina“, kulgete kuidagi, omamata oma soove, unistusi, teised kasutavad teid ära. Ometi ju on teil oma unistus – te soovikste mehega luua oma kodu; teil on oma soov ilmselt ka tööga seotud, vähemalt oleks teil kahju sellest loobuda, te tahate hoida häida suhteid töökaaslastega. Kindlasti paljugi veel, kirjast aga selgusid need.
Kehtestamise õnnestumiseks on vajalik olla teadlik oma vajadustest ja ka oma häiritusest, rahulolematusest,kaasnevatest tunnetest ning väljendada seda mina-keeles. Seega tähendab kehtestamine selget eneseväljendamist, enda nimel rääkimist (ei sisalda hinnanguid,kriitikat, etteheiteid teiste kohta). Näiteks: ma olen haige ja tahan end kodus ravida, sest haigena tööletulek oleks minu tervist halvendav. Teine näide: ma tahan rääkida sinuga ühisest kodust ja tulevikust, mulle on tähtis, et meil oleks oma kodu; üürikorteris tunnen end ebakindlalt, teadmatuses tulevikust vms.
Kehtstamine on oma vajaduste eest seismine viisil, mis võimaldab teistel teha sedasama. Niisiis, ei tähenda kehtestamine teistega mittearvamestamist, allasurumist, mahategemist jn. Kehtestamine tähendab, et meie mõlemad ja meie vajadused on tähtsad ja ma usun, et see on vastastikune. Sageli inimesed kalduvad end allasuruma või teistele peale suruma just seetõttu, et nad ei tunneta enda ja oma partneri (suhtlemispartner) võrdväärsust, mistõttu on vaja sageli end kaitsta või rünnata, eirata enda soove või arvustada teise omi jne.
Sageli ongi kehtestamise raskuseks mõni takistav mõtteviis, hoiak. Näiteks: ma pean eelkõige arvestama teisega; teised on tähtsamad kui mina; ma olen süüdi, kui teised pahandavad jne. Kehtestamisega seostub otseselt ka vastutuse teemaga. Teie vastutate oma vajaduste ja tunnete eest. Keegi teine ei saa paremini seista teie enda eest, teada, mis teid häirib ja mida vajate. Seega olete teie ise, kes seda peab enda heaks tegema. Sama ka teistega. Teie ei pea võtma vastutust teiste eest. Näiteks mõtlema teiste eest, mis neil parem on, kas teine pahandab, kui teie olete haige ja tema jääb vabast päevast ilma jne. Võimaldage teistel endal võtta vastustus oma pahameele, viha eest. Teie saate teistest hoolida siis, kui teie enda vajadused on piisavalt täidetud, teie ise olete rahul ja emotsionaalselt tasakaalus (teie „tass on piisavalt täis“).
Kui aga lahendused põrkuvad, siis tuleb leida koos uusi lahendusi, nii, et osapoolte vajadused on arvestatud. See on võitja-võitja mõtteiviis ja meetod. Kui tehniliselt oskate kehetestada (mina-keeles väljendada oma häritust ja tunnet), siis seejuures on oluline tegeleda ka takistavate hoiakutega, süütundega. Võimalik, et sellel tundel on juured sügaval, pärit lapseeast. Nüüd olete täiskasvanud, ei pea laskma teistel enda eest otsustada (nagu laps) ega pea ka teiste eest vastutust võtma (nagu lapsevanem).
Kehtestamine juurde kuulub suutlikkus tulla toime teiste tunnetega. Kui teiega keegi pahandab, siis see ei tähenda, et teie olete halb, hoolimatu, süüdi. Teie olete ikka teie ise ja teil on õigus olla selline nagu olete, isegi kui teie mõni omadus või käitumine kellegi teisele ei meeldi. Kõik see kokku olekski väljakujunenud tervilik "mina".
Soovitan veel lugeda kirjandust. Nt R.Bolton „Igapäevaoskused“, McKay „Suhtlemisoskused“; Th.Gorodn „Tark lapsevanem“ , M.J.Smith „Kui ülen ei, tunnen end süüdi“ jt.
Edukat proovimist.
Kas see vastus oli abistav?
Alexa
Külaline
Postitatud 15.06.2012 kell 19:13
Olen samasugune. Lisaks veel hästi tundlik igasuguste detailide suhtes (kasvõi omavahelises suhtluses). Minu puhul kaasneb sellega pidev masendus. Ma ei seisa enda eest ega ütle tavaliselt midagi vastu. Kui sõbraga erimeelsusel olen, siis tavaliselt kipub hääletoon tõusma, sest mulle tundub, et ilma ma ei suuda end arusaadavaks teha, ilma karjumata ta ei aktsepteeri mind. Paraku on oma tõde lauses: sinuga käitutakse nii, nagu sa endaga käituda lased. Aga minu jaoks kätkeb terve enese eest seismine endas pidevat võitlust ja olen õnnetu, et miks ma pean kogu aeg end kehtestama, tavaliselt loobun ja lasen asjadel omasoodu minna. Ja takkaotsa olen veel kurb nende inimeste pärast, kes halvasti käituvad. Viha ja kurbus on siis segamini (viha sellepärast, et ma tean, kuidas ma enda eest seista ei suuda).
Ma pole õnnelik, ei suuda midagi otsustavat algatada või üldse kuhugi liikuma hakata. Unistused mul on (just oma koduga seotud), aga need tunduvad nii teostamatud, et ma parem ei hakka proovimagi ja isegi kui hakkaks, ma ei oska kuskilt alustada. Olen märganud, et ainuke inimene, kelle seltskonnas ma end vabalt tunnen ja kõigest rääkida saan, n.ö puhkan, on mu endine elukaaslane. Aga tema kipub mu iseloomujooni pilama ja iroonilist nalja tegema minu kulul, ka siis kui, olen palunud ja konkreetselt osutanud, et ära tee.
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 20.06.2012 kell 12:48
Tänan, et jätkasite seda teemat. Usun, et kehtetamine on oluline teema paljudele.
Saan aru nii, et püüate küll enda eest seista, kuid sõber ei arvasta teiega piisavalt või peate enda kuulda võtmiseks häält tõstama. Pidev võitlus on kindlasti kurnav. Kui nüüd otseselt võtta, siis kui teile tundub sõbraga suhtlemine võistlusena, siis tulemuseks keegi võidab ja keegi kaotab, seega üks tundeb rõõmu teise alistamisest teine valmistub pidevalt tagasi tegema. See ei ole küll kindlasti selline suhe, mida ihaldada ja kuidas end hästi tunda. Kehtestamine ei peaks olema mingi võitlustehnika, pigem üldisem suhtumine, loomulik ja selge eneseväljendus ja mõtteviis. Rääkides enda nimel enda sees toimuvast, tunnetest, mõtetest ning jättes ära hinnangud teise inimese kohta jõutakse selleni,et aktsepteeritake teineteist, antakse nö ruumi iseendaks olemisele.
Teie kirjast oletan, et teie suhtes ei ole vastastikust aktsepteerimist, vähemalt te ei tunne seda, teid ei võeta kuulda, te ei tunne end hästi, te pole õnnelik. Vahel ei aita sellest kui oskaksite suurepäraselt kehtestada. On asju, mis on sügavamal ja keerulisemad. Kas saakiste näiteks arutada teemat, kuidas te omavahel suhtlete, kuidas on nii läinud, et pidevalt võitlete, peate enda kuuldavõtmiseks karjuma jne. Kas on midagi, mida ei saa väljendada, mõned teemad näivad liialt ohtlikuna või näivad liialt endastmõistetavatena.Veel on põhjust mõelda, millest räägib see, et tunnete end vabalt endise elukaaslaga, aga mitte praegusega. Edasi näib ehk veelgi kõnekam olema, et talusite enda pilkamist, iroonitsemist, andsite sellest teada, kuid tema ei arvestanud teie tunnetaga, kuid teie jaoks oli see siiski hea suhe, kus tundsite end hästi. Ma ei arva, et veidi naljaviskamist oleks suhte rikkuja, kuid teile see ei olnud vastuvõetav. Üks ohumärk suhetes on teise tunnete eiramine, naeruvääristamine, teadlikult mittearvestamine. Kui olete andnud teada, mis teid häirib, mis teile haiget teeb, mida peate sobivaks, mida mitte, kuid seda ei arvestada, veelgi enam, meelega jätkatakse, siis kaaluge tõsiselt selle suhte väärtuslikkust enda jaoks. Kuigi igas suhtes on paremaid ja halvemaid aegu, paarid ei ole kogu aeg õnnetipul, kuid on asju, mis on suhtemustris läbivad ja nendesse tuleks suhtuda tõsiselt.

1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!