Tere,
kahjuks ei tea kust alustadagi aga enda jaoks mure päris suur.
Oleme tänaseks mehega olnud koos üle 6 aasta, kasvatame ühist 3 aastast last ja mehe eelmisest elust 10 aastats last (ei ela meie juures).
Suhe alguses oli kõik ilus ja tore aga mingist hetkest hakkasid teatud intervalli tagant erinevad probleemid.
Olen ise sellist laadi inimene, et tahan kõiki aidata ning kõigi meelejärgi olla, tänaseks on asi nii kaugele läinud, et enam ei jaks ja jube tühi ja negatiivne tunne on (kohati süüdistan ennast ja siis jälle mitte). Olen hästi rõõmsameelne ja suhtleja inimene.
Mehega on probleemid päris suureks läinud ja korduvalt olen proovinud neid erinevatel viisidel lahendada aga mõne aja möödudes kordub ikka ja jälle kõik see sama. Ma ei väida, et olen ise kõiges õige ja olen seda mehele ka öelnud aga ikka ja jälle läheb kõik aiataha.
Olen alati kõik mehe järgi teinud ja tema jaoks olemas olnud kui vaja aga viimase paari aastaga on asi nii hulluks läinud, et oleme nagu kass ja koer, püüan ennast tagasi hoida aga mingi hetk tunnen, et enam ei jaks ja laon kõik enesest välja.
Paar kolm aastat tagasi kui mina lapsega kodune olin oli mees mul iga nädalalõpp seikleja ja tuli koju siis kui heaks arvas. Tagantjärgi olen kuulnud igasuguseid lugusid (isegi praegu) siis tulevad judinad üle kere. Tema kõike eitab.
Olen saanud aru, et minu ja mehel on paljuski erinevad maailmavaated ja seetõttu ka probleemid kohe tulema. Mees ise tahab olla nii nimetatud idealist ja ideaalset elu aga seda ei saa ju olla kui ise oma vigu ei tunnista ja kõrval olevat inimest alla surud ning ei austa. Pidevalt pean kuulama: ära istu nii, sõida naa, tee nii ole naa, mis sa krõmpsutad, oi oled omast arust jube tegija, et töötad selises ja sellises kohas. Ütleb lisaks kõigele ropude sõnadega väga halvasti. Ühesõnaga pidevad ette eited. Kui ma küsin, et miks sa nii teed ja ütled, veel eriti lapse kuuldes siis ütleb, et olen ise süüdi. Tunnen, et häirin teda igal võimalikul moel ja kui temaga rääkida püüan siis ainult minu süüdistamine.
Pidevalt pean kuulama, et ma polegi tema jaoks naine, kes ei rahulda tema vajadusi nii nagu seda peab. Olen tema käest küsinud, et mis moodi see toimuda saab kui sa ainult alandad ja ütled mulle halvasti, see ju naise solvamine ja pärast tahab, et naise eest talle olen sellist ütlemiste eest. Kuskil seltskonnas oleme, siis hakkab samamoodi maha tegema ja kõike ette viskama.
Ühesõnaga olen aru saanud aastatega, et need probleemid meile jäävad ja korduvad, samas ma ei taha oma noort elu ja tema elu lihtsalt raisata, et tuleks teha tõsisem otsus aga sellest otsuse tegemisest jääb palju puudu (kuigi hineges tunnen, et see tuleb ära teha). Olen seda otsust korduvalt edasi lükanud ja edasi lükanud. Elan teises linnas kus on minu kodukohta ja seal tööd leida päris raske, mis omakorda otsustamise teeb keeruliseks. Tulevad erinevad hirmud, sest lähen koos lapsega, mitte üksi.
Olen pakkunud varianti, et käime nõustaja juures ja las tema annab sellele suhtele oma hinnangu - kuid ta keeldub.
Ühesõnaga kirjutage naised oma kogemustest ja spetsialisti nõu.
Jah, väga sageli on nii, et selle asemel et olla teineteise fännklubi presidendid, oleme hoopis teineteise suurimad kritiseerijad. Ega selline pidev kritiseerimine, õpetamine ja alandamine ei vii kuskile mujale kui lahkuminekuni. Osa inimesi miskipärast arvavad, et teist inimest on vaja tingimata "suunata", õpetada või niisama talle teada anda, et tema arvamus loeb sinu omast rohkem. Kuna ta on mees/rahateenija/niisama vanem vms. Põhjenduste leidmisega ta ilmselt hätta ei jääks. Ja sina ei ole tema rumala käitumise pärast süüdi, iga täiskasvanud inimene saab end ikkagi kontrollida, ammugi ei ole ok teha haiget oma naisele.
Ma soovitaks järgmist plaani. Anna talle teada, mis sa tunned, kui ta sind pidevalt kritiseerib. Et see teeb väga haiget. Tihtipeale aitab ka see, et kui selline asi juhtub teiste ees, siis vasta talle ka teiste ees. Teiste ees talle oma tunnete väljendamine võib teda kainestada. Kui see üldse ei paista aitavat, siis oleks mõistlik öelda, et sina seda enam ei talu ning sa ei ole enam sellises õhkkonnas nõus ühe katuse all elama. Sa pead siis muidugi näitama, et sul on tõsi taga, kas ise lahkuma, tema asjad ukse taha tõstma, ent mitte niisama ähvardama.
Mul endal mehega sellist probleemi ei ole, me oleme aastatega õppinud väljendama, et mis on ok ja mis ei ole ok, kusjuures ka sellega leppima, et me ei ole üks ja seesama inimene ning näemegi asju erinevalt.
Küll aga olen ma näinud ja näen aeg-ajalt seda naeruvääristamist ja õiendamist siiamaani oma isa-ema suhetes. Isa on selline kohati väga salvav ema suhtes - ja teiste ees. Ema jälle katsub sellest vapralt üle olla, ei ütle midagi, kannatab ära. See omakorda on viinud selleni, et isa muudkui jätkab sellist käitumist. Minu arust on ema see, kes saab sellele punkti panna. Mina olen paar korda öelnud, et sedasi öelda ei ole OK. Siis on isa olnud ehmunud, et mis, ega ma siis nüüd päris nii ei mõelnud... jne. Sellised kritiseerijad ei oota tegelikult vastureaktsiooni, nad on oma õiguses ja kriitikas nii veendunud, et neil pole rohkem vaja. Kui sa aga siiski ütled, mis tundeid selline targutamine sinus tekitab, siis see võib sind sellest olukorrast ka päästa.
Teie kirjeldatud olukord on raske kõigile: paarisuhe ei toimi ja ka lapsed ilmselt kannatavad. Kui mehel ja naisel ei ole enam koos tore olla, ja kumbki ei soovi ses osas ka midagi ette võtta, et toredam oleks, siis on vaja teha otsus, mis saab edasi, sest kannatusi ei ole mõistlik pikendada.
Isegi kui sünnib otsus lahku minna, siis enne seda on vaja põhjalikult uurida, mis on täpsemalt see, millega kumbki rahul ei ole, mis hoiaks ära kriitika ja süüdistused, mis aitaks paremini teineteist mõista. Tingimata oleks omavahel vaja rääkida, millist kooselu ja suhet kumbki ootab, kui palju ja mis tingimustel kumbki on nõus suhtesse panustama jms. Kummagi ootused, kartused, vajadused suhte osas peaksid olema teineteisele teada. Mida vähem on suhtes n-ö pimedaid kohti, seda parem. Selgus ja ausus on äärmiselt vajalikud.
Suhte taastamiseks on reeglina vaja kaht inimest. Kui pingutama ja oma suhtumist ja käitumist on nõus muutma ainult üks partneritest, siis tulemust pole kahjuks loota. Kui suhte sees üks osapool oma vajadused pidevalt tagaplaanile asetab, läheb suhe tasakaalust välja. Mõtlemisteema on seegi, kuidas saaks teie suhe areneda võrdväärsuse ja vastastikkuse lugupidamise suunas. Igal juhul peaks kumbki pool rääkida saama sellest, mis on see, millega ta suhte sees rahul ei ole, mis teda ärritab ja kurvastab ning – kuidas ta tahaks, et oleks.
Püsisuhe on inimlik põhivajadus, hea suhe teeb inimese rahulolevaks, energiliseks, rõõmsameelseks. Selliste, heas suhtes olevate vanemate hoole all on ka lastel turvaline kasvada. Toimiv põhisuhe ei ole vormiline, vaid sisuline väärtus. Kui paar oma probleemide ja erimeelsustega ei tegele, kui tülid ja pettumus kuhjuvad, ent kõigele vaatamata ollakse koos (kuigi nagu kass ja koer, nagu te kirjutate), siis see ei ole kindlasti hea valik.
Paarisuhte väärtus pole lihtsalt olla koos, vaid olla koos sel moel, et kumbki on rahul. Rahulolematuse tekkides tuleb selle põhjustest avameelselt ja endakohaselt rääkida, kumbki peaks nõus olema teist kuulama, mõistma ja toetama ning. Vastastikkune tundlikkus teineteise vajaduse vastu on üks hea paarisuhte olulisemaid tunnuseid. Kui see nii ei ole, tuleks uurida, miks ja vaadata, mida oleks võimalik teisiti teha, et rahulolu oleks suurem.
Suhe pole kindlasti midagi, mida peab välja kannatama. Kui suhet ei ole võimalik muuta nii, et see pakuks kummalegi rahuldust, siis on targem minna lahku. Laste kannatused peres, kus paar pidevalt tülitseb, on reeglina suured, sest laste sees on ikka needsamad tunded, mis nende vanemates – kõik, mis juhtub vanematega, juhtub ka lastega. Laste eakohane areng saab „kodusõdade“ käigus kindlasti häiritud, mõelda võiks sellelegi, et laps võtab oma täiskasvanuellu kaasa selle kooselumudeli, mida ta kodus toimimas näeb.
Et üks partneritest soovib nõustamist, kuid teine mitte, seda juhtub ikka, õnneks aina vähem. Veenmine on sisuliselt jõumeetod, seetõttu soovitan teil lihtsalt ja endakohaselt selgitada, miks seda soovite. Sellepärast, et mina tunnen..., mõtlen..., vajan..., soovin... Sisuliselt on see ju teie abipalve oma partnerile. Kui jätate piisavalt ruumi, ei tunne teine ennast surutuna ja ehk soostub.
Nõustamise kindel boonus on, et teadmised suhete arenguloogikast suurenevad, ja ehk on siis selgem arusaam sellestki, mis õieti suhetes juhtus ja mida oleks edaspidi vaja tähelepanu all hoida, kui ikkagi kokku jäädakse. Ka kommunikatsiooniprobleemid paarisuhtes on tavalised - vahel tegeleme nõustamises sotsiaalsete oskuste täiendamisega, sest nendest oleneb palju.
