Tere, Olen oma poisssõbraga (nimetame teda nii) koos olnud 6 aastat ja nüüdseks on meil peagi aastaseks saav poeg. Esimesed aastad elasime kaugsuhet, kuna käisin nädala sees teises linnas koolis, nädalavahetused ja suved veetsime ikka koos. Mitmeid kordi tegin vihjeid kokku kolimise suhtes, küll kutsusin teda teise linna enda juurde elama, küll pakkusin ühise kodu loomise varianti jne, lõpuks käisin ikka tema juures nö ööbimas, sest sel ajal kui tema tööl käis läksin mina ikka koju, et õhtul tagasi tulla. 2010 jäin lapseootele. Talle see mõte meeldis ja paistis, et ta ootas poega väga. Kuid ka siis ei tulnud ametlikku kokkukolimise ettepanekut. Ta lihtsalt eeldas, et ma jäängi tema ja ta emaga nende majja elama. Vaagisin siis tükk aega ja otsustasin, et kui remont pesemisruumides ja sooja vee loomine majja valmis siis tulen. Nüüd on sellest möödas 1,5 aastat, mis sisaldas arvukalt tülisid poolelooleva remondi ja pesemisvõimaluste puudumise suhtes. Siiani pole mitte midagi muutunud. Külastan nüüd jätkuvalt lapse isa nädalas umbes 2 korda ja ööbin lapsega neil päevadel seal. Mees ei võta jätkuvalt vedu, et lõpetada remont ja luua talveks korralik küttesüsteem majja, et seal oleks võimalik lapsega elada (Talvel on keskmine temperatuur toas 8 kraadi). igal kuul tõstatan ma probleemi ja küsimuse, mis saab edasi, tema vastab vaid, et küll saab. Samas pole ta ka nõus korterisse kolima, kus oleks talvel hea soe. Olen mõelnud ka iga tüli lõppedes lahku minna, et saaks lõpuks oma elu peale ja et laps saaks rahulikult OMAS KODUS elada, kuid mul pole südant. Samas tean, et selline suhe pole ka midagi väärt. Kas lõpetada suhe ja pakkuda lapsele stabiilset elukeskkonda või hoida sellist visiitsuhet, kus lahkarvamusi jätkuks igasse nädalasse? Lahkumineku puhul kardan kõige rohkem majanduslikku toimetulematust, sest korterite üürid ja maksed on miinimum emapalgale ülejõu käivad.
Tere!
Oma kirjas esitate endale küsimuse, kas jätkata kuus aastat kestnud visiit- suhet oma poiss-sõbraga, kus erimeelsused ja tülid on olnud alatised saatjad või teha valik suhte lõpetamise kasuks?
Kirjast selgub, et olete aastaid üritanud oma poiss-sõpra panna vastutust võtma- nii kokkukolimise osas (juba suhte algusaegadel), siis elamistingimusi parendama- et ühise lapsega elukaaslase majja alaliselt sisse kolida ja elada nagu perekond.
Teile sobivaid otsuseid ega muutusi pole aastatega toimunud, olete elanud visiit-suhet aastaid ning isegi lapse sünd ei ole partnerit motiveerinud teile ametlikku kooselu ettepanekut tegema (abieluettepanek?) ega ka kodu elamiskõlblikumaks remontima (pesemisvõimalused ja küttesüsteem).
Öeldakse, et inimene on oma olemuselt “mugav loom” ja ei kipu tegema asju enne, kui tõeline häda või vajadus sunnib. Miks peakski teie poiss-sõber muutma midagi oma elukorralduses, kui senine paistab talle sobivat?
Ja et selline visiit-suhe toimib juba kuus aastat, kus teie ööbite oma partneri pool paar korda nädalas (isegi nüüd, mil teil on ühine laps)- annab mehele märku, et nii on võimalik, see on mugav ning ta ei pea võtma vastutust ei suhte hoidmise ega lapse kasvatamise eest.
Ilmekad on ka teiepoolsed määratlused: “visiit-suhe” ja “poiss-sõber” – kuus aastat kestnud suhet tavaliselt nii ei määratleta, aga teie tunnetus ja kogemus on just selline. Poiss-sõber viitab faasile, kus noored alles käivad kohtamas, nö deitimisfaas. Poiss-sõbrale ei panda veel erilisi ootusi ega oma ta ka mingit vastutust- kõik on ju alles ebakindel ja ees. Teie poiss-sõbral on aga kuus aastat kestnud suhe ja laps oma tüdruk-sõbraga…
Kas teie partner on üldse emotsionaalselt ja psühholoogiliselt küps nö tavaliseks paarisuhteks ja lapsevanema rolliks? Uurimused näitavad, et mehed ja naised arenevad ja küpsevad erineva tempoga ning on leitud, et keskmiselt on mees valmis last saama alles umbes kahekümne viie aastaselt- mil ta on valmis hoolitsema kellegi teise peale iseenda eest. Kindlasti ei ole see dogma ja sõltub paljudest erinevatest teguritest, sh rollimudelitest, mis pärit tema päritoluperekonnast- arusaam isa ja ema rollist, psühholoogiline lähedus/kaugus perekonnas, väärtused ja ootused paarisuhtele ja lastekasvatusele jne. jne.
Teie olete see, kes muretseb, - teeb ettepanekuid ja nõudmisi ning samas …lepite etteantud tingimustega ning surute oma vajadused alla. Teie ei soovi enam olla “tüdruk-sõber”. Sellest ka siis lahkumineku soov.
Ütlete, et iganädalased on tülid ja teiepoolsed etteheited mehele tegemata lubaduste osas ja küsimused- mis saab edasi? Võib oletada, et teie kohtumised on täis pingeid ja negatiivseid tundeid, mis tasapisi õõnestavad teie suhet. (kellelegi ei meeldi kuulata, et ta on saamatu, ei võta vastutust ja nii aastaid.
Teisalt ütlete, et suhet lõpetada pole teil südant. Siin saate mõelda, mis on need positiivsed tegurid, mis teid sellises suhtes hoivad- on need poiss-sõbra isikuomadused, mis teid köidavad; tugevad tunded- armastus, kiindumus, turvatunne, harjumus? Mis see suhe pakub teile kui naisele? Teile kui emale?
Kuidas näete omavahelist suhet jätkuvat, näete seda kui pikaajalist ja kestvat? Sobib teile visiit- suhe kogu eluks?
Mida pakub teie praegune suhte mudel lapsele? On tal tema arenguks vajalikku turvatunnnet andvad ema ja isa või ema ja “paar-korda-nädalas-isa”?
Kus on selle lapse kodu- kodusid saab olla ainult üks.
Kirjutate, et lahkumineku puhul kardate kõige enam seda, kuidas tulla üksi materiaalselt toime- saades miinimum emapalka. Ebakindlus üksinda toimetuleku ees on paljude naiste puhul takistuseks neile mitte-rahuldustpakkuva suhte lõpetamisel. Võite mõelda, millised on reaalsed võimalused abi saamiseks omaette elades- kes on need inimesed, ke, teid toetada/aidata saavad. Kas siis materiaalselt või emotsionaalselt: on need teie vanemad, (materiaalselt, või last hoides- et saaksite tööle minna jne), naabrid, kogukond, riik?
Mõelge hästi järele, mida te tegelikult oma paarisuhtelt ootate ning kui vajate abi oma mõtete/tunnete selgendamisel, siis siinkirjutaja julgustab teid pöörduma spetsialisti poole. Arutelud neutraalse, kuid asjatundliku kõrvalseisjaga võivad anda teile tuge.
Kuna tegu paarisuhte/pere teemaga, soovitaks pöörduda pereterapeudi poole. Võite alguses minna üksi, loodetavasti mõne aja pärast aga kahekesi- et tekkinud olukorrale kõiki osapooli rahuldav lahendus leida.
Infot saate : www.pereterapeudid.ee
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
