Oleme abielus olnud pea 16 a, meil on 2 last. Mees on jõudnud ummikusse – töö ei paku rahuldust, kodus on palju pingeid - laste kära ja omavaheline nägelemine, ka omavahelised suhted on jahenenud. Veidi on viimasel ajal parem kuna olen enda suhtumist muutnud ja otsustanud suhet parandada. Aga ma pole veendunud, et mees seda tahab. Tema veedab enamuse aega kodust eemal. Kui temalt otse küsisin, kas ta tahab minuga koos olla, siis sain ümmarguse vastuse, mis ei olnud ei ega jaa. Enamasti vastabki, et ei tea, mida tahab. Et tal pole elus eemärki, ei oska lastega midagi peale hakata, otsib ennast. Õhtuti, kui välja läheb, hämab selle kohta, kuhu ja kui kauaks läheb. Arvan, et päris tihti käib ta ühe kindla naisterahva juures, kes väidetavalt sõber on. Intiimsuhet tundub, et ei ole, aga seal veedab ta päris tihti pikki õhtutunde. Igatsen taga neid aegu, kus me kõigest omavahel rääkisime, kui ei olnud mingeid saladusi. Ja väga teeb haiget see teise naise juures käimine. Arvan, et ei ole ka mõtet seda teemat temaga üles võtta. Olen püüdnud teha kodu meeldivaks kohaks, mitte kritiseerida, mitte solvuda või kurba nägu teha, kui ta õhtul koju ei tule, vaid pigem olla positiivne ja rõõmus. Aga tundub, et tal lihtsalt ei ole minuga huvitav. Mind häirib see olukord, aga mida teha? Muret teeb ka see, et rahulolematus (mis ilmselt sai alguse meievahelistest voodiprobleemidest) on üleval juba aastaid, lihtsalt nüüd on ta leidnud enda jaoks lahenduse, kuidas eksisteerida. Mulle meenub Scarlet romaanist Tuulest viidud, kes lõpuks avastas, et Rhett Butler on see, keda ta armastab, aga oli juba hilja, sest mees oli väsinud aastatepikkusest tõrjumisest. Väga tahaks, et keegi ütleks, kas meie puhul on samuti kõik ilus läbi või on veel lootust mees tagasi saada.
Scarleti näide on tõesti väga ilmekas ja pannud ka teid oma suhte üle mõtlema. Sageli märkame midagi olulist alles siis, kui on oht sellest ilma jääda. See näitab, kui tähtis on anda oma lähedastele igapäevaselt teada, kui olulised nad meile on. Küllap vajate nii teie kui ka teie mees selliseid kinnitusi teineteiselt.
Seda võib juhtuda küll, et jõutakse oma elus punkti, kus motiveerivat eesmärki pole, miski õieti ei innusta, nii tööl kui kodus. Seda enam, kui polegi millest rõõmu tunda, on vaid rahuolematus endas, aga ka abikaasas, seega ka suhted tekitavad pingeid ja kuskil ei tunta end mugavalt, rahulolevalt. Võimalik, et sõbranna, kelle juures mees käib, võimaldab nendest probleemidest eemalolekut, vähemalt nendeks tundideks. See võib ju mõnda aega toimida, kuid pikemas perspektiivis vaadatuna ei lahenda see midagi, pigem probleeme tuleb juurde. Samas võib ju ka olla, et teine inimene mõjubki sedavõrd innustavalt, toetavalt, et leitakse uued eesmärgid ja ka energiat, huvi ennast teostada.
Mida see kõik aga teie jaoks tähendab? Seni olete püüdnud varjata oma häiritust ja muret, mitte solvuda, kui mees koju ei tule ja olla hoopis temaga rõõmus. Millise signaali annab see aga mehele? Kas võib olla, et teie selline vastuoluline käitumine, kui te tegelikult olete ju väga häiritud ja õnnetu, näitab mehele, et kõik on korras ja sellisel viisil võib elu jätkuda. Sel juhul ei ole ju mehe vaatenurgast ka põhjust midagi muuta ega probleeme lahendada. Temale nii ju sobib. Teile aga ilmselt mitte. On küll mõistetav, et püüate igati selle poole, et mehel oleks meeldiv kodus olla, et ärrituv naine pole just see, kellega mees tahaks koos olla, kuid siiski pole ka oma mure varjamine lahendus. Lähtuda tuleks ka sellest, et teil mõlemal lasub vastutus oma suhte eest. Ei ole nii, et üks on süüdi selles, et teine õnnelik ei ole.
Kuidas siis edasi toimida? Eks ikka tuleb kasuks lahtiste kaartidega asjad selgeks rääkida. Nii on oluline rääkida sellest, miks olete püüdnud meest säästa ettheidetest, on vajalik rääkida ka sellest, mida oma südames tunnete, et ei taha teda kaotada, ei teid solvab teise naise juures käimine jne. Looge selleks jutuajamiseks avatud ja sõbralik meeleolu.On ju väga hooliv teist olnud senine takitka, mitte pingied üles kruvida. Nii ka nüüd. Nii tõsiseid suhteteemasid tulekski rääkida ilma halvustamata, süüdlast otsimata, pigem aususele ja vasatastikusele lugupidamisele kutsudes. Seda tulekski välja öelda, et soovite mehele head ja ei hakka teda vägisi kinni hoidma, kuid teile teeb haiget see, et teie vahel pole suhe enam endine. Teie sõnum peaks oleme selge, soovite omavahelist head suhet ilma kolmandata. Teie suhe ei saa muutuda taas lähendsemaks, kui mehel on keegi teine. Samuti tuleks rääkida ka sellest, mis võiks tega teie voodielu vastastikku nauditavaks, kuid enne vajate siiski vastasikku kinnitust, et pühendute oma suhte tulevikule. Niisiis, varjaminine ja rõõmsa näo tegemine kui hing valutab, ei ole lahendus.
Võib juhtuda, et omavahel on selliste tõsiste teemade arutamine siiski keeruline. Sel juhul on kindlasti abi ka paarinõustamisest.
Nüüdseks asi edasi arenenud. Voodielu läks meil paremaks, ise tunnistab ka seda. Kuid tundub, et liiga hilja. Hiljuti selgus, et voodipartneriks on valitud teine ja meie oma lõppenud. Tõsi, et meie suhtes ei olnud enam kirge ja me ei osanud seda ka tekitada. Viimasel ajal ei olnud mehe poolt ka erilist soovi märgata. Pereelu on talle muutunud väsitavaks. Kõik, mis kodu/perega seotud, tekitab stressi - maja, auto ülalpidamine, laste kasvatamine, vanade sugulaste kantseldamine. Teise naisega on elu vähem stressav ja erutav. Mees on suht otsustusvõimetu. Minema kolima pole kippunud, kellelegi haiget teha ei taha. Tema teise juures käimised toimusid minu teadmisel, niikuinii ei oleks teda saanud takistada. Nüüd on siis teatud piir ületatud ja mulle on kohale jõudnud, et meie suhe on tõesti läbi. Et tegemist ei ole siiski sõbraga nagu mees ise veendunud oli. Probleem on nüüd selles, et mida edasi teha. Tema tahab olla õnnelik ja oma õnne ta minuga suhte taastamises ei näe. Olen kainelt kalkuleeriv inimene ja hetke emotsioonide ajel tavaliselt otsuseid ei tee. Seega ei tõstnud teda ka kodust välja nagu asjade loomulik kulg oleks eeldanud. Ma ei taha oma lastele katkist peret. Poiss on varateismeline ning tüdruk veel lasteaiaealine ja issi väike silmatera. Ei taha neilt isa ära võtta. Kas oleks mõtet ühe katuse all edasi elada? Igapäevane elukorraldus oleks lihtsam. Mees ilmselt jätkaks oma suhet, ehk leiaksin isegi endale kedagi. Me ju ei tülitse omavahel, suhted on sõbralikud. Jah, minu hing on haige, aga ma ei tea isegi, mida mehe vastu tunnen. On see armastus või harjumus? Pigem lööb mind rivist välja minu stabiilse ja turvalise keskkonna (pere) kokkuvarisemine, teadmatus tuleviku ja hakkamasaamise ees ning tugev soov oma lastele turvalist=kahe vanemaga lapsepõlve anda. Ei tahaks hakata kodu müüma ja vara jagama. Laengi kahepeale võetud. Oluline osa on ka sellel, et ma pole eriline suhtleja ning suhete looja. Häid sõpru mul pole, kellega kokku saada või muret kurta. Kuidas aga mõjuks lastele selline peremudel, kus vanemad üksteist ei armasta? Kas peaks neile midagi rääkima? Mida? Kuidas?
Kurb on tõdeda, et vaatamata mõningatele positiivsetele märkidele olete siiski liikumas teineteisest eemale. Nii see kipub olema, et kõrvalsuhte olemasolu on kindel taksitus - kahte suhet korraga lähendada ei õnnestu nagu ka kahel toolil istumine. Te kirjeldate, et nüüd on teie jaoks piir ületatud ja suhe tõesti läbi. Selgus, kuigi valus, on siiski parem, kui pikk määramatus. Nüüd siis teie jaoks ees uued küsimused, sh peamine, kas elada koos või mitte.
Küllap on see tuttav teema paljudele paaridele, kelle suhe ei toimi. Sageli jätkatakse kooselu, sest harjumuspärasus on turvaline, majanduslikult otstarbekam, näib laste heaolu jaoks parem kui lahkuminek. Kooselu jätkamine tundub parem kui igapäevaelu segipaiskamine, aitab vältida paljude keeruliste ja konfliktsete otsuste tegemist ja nendega seonduvaid emotsionaalseid pingeid.
Teie puhul on lisaargument see, et suhtlete jätkuvalt sõbralikult . Olete leppinud sellega, et mees käib teise naise juures, see pole saladus ega ka tülitekitaja. Ega keegi teine ei saagi öelda, mis on parim, kas jätkata kooselu või mitte. Suhte mittetoimimine on nii või teisiti juba negatiivse mõjuga ja puudutab kõiki pereliikmeid ja ka lähedasi. Praegu olete otsimas mitmest halvast lahendusest vähem halba.
Mis puutub lastesse, siis on teil õigus nii selles, et lapsed vajavad ühtset peret, kindlustunnet kui ka selles, et nähes, et isa käib kuskil pidevalt ära ja ema lepib sellega, siis nende arusaam peremudelist samuti muutub – nad näevad mittetoimiva paarisuhte mudelit. Veelgi enam nad võivad pidada vastuvõetavaks seda, et on kõrvalsuhted (seda ka tulevikus). Kui aga teie taktika tugineb sellele, et laste eest toimuvat varjata, et neid säästa, siis võib see olla illusioon. Lapsed tajuvad ikka, et midagi on valesti, peres on miski saladus, varjatud teema ning see tekitab paratamatult ebakindlust ja ka usaldamatust. Mis puudutab laste nimel kooselamisse, siis ei pruugi see olla õigustatud. Laste heaolu nimel tasub kindlasti püüda peret koos hoida, kuid see ei tohiks olla iseenda õnnetuks tegemise hinnaga. Lapsed ei vaja seda süütunnet ja vastutust, et nende pärast on keegi sunnitud koos olema või teesklema, et kõik on hästi.
Teie aga küsitegi, kas, mida ja kuidas rääkida. Enne kui mõelda sellele, mida rääkida, on vajalik, et oleksite ise selgusele jõudnud, mida otsustate, kuidas näete oma tulevikku. Lastele on see lisapinge, kui nad tajuvad, et vanemad on peata ja tulevik ebamäärane. Arutlege eelnevalt mehega koos nii palju kui võimalik, mis edasi saab. Kui aga praegu teate vaid seda, et teie omavaheline suhe ei toimi ja mehel on teine ning samas ei ole te valmis kooselu lõpetama, siis ka sel juhul on võimalik lastele seda infot jagada. Seda enam, et teie poeg on juba piisavalt suur ning küllap on teinud omad järeldused isa ärakäimistest. Nüüd on tähtis see, et ta näeb ka kuidas tema vanemad suudavad elu ette tulevaid probleeme lahendada nii, et säiliks hoolimine ja austus. Võiks lähtuda sellest, et konflikte ja probleeme ei pea elus vältima ega peitma, vaid oskama lahendada.
Lisan veel, et hea on sellised tõsised jutuajamised lastega rääkida kõigi osavõtul. See on kõige turvalisem. Samuti on oluline, et lapsed saakisd oma küsida ja neile vastuseid ning väljendada ka oma pettumust ja kurbust. Mõistlik on lastele mitte rääkida üksikasju. Veelgi enam- lapse ei tohi kaasta arutellu, kes on süüdi või kes on midagi halvast teinud. Piisab, kui seletate, et olete proovinud suhet hoida, kuid siiski ei õnnestunud vms.
Kui näiteks jätkate koosolu, siis öelge, et suhtlete nüüdsest kui oma laste ema ja isa, mitte kui mees ja naine. Suuremale on see vahe arusaadav, kuid väiksemale on ilmselt vaja anda lisaselgitusi. Mida te ka räägiks jälgige, et see oleks eakohane ja ei oleks teineteise suhtes negatiivse alatooniga. Näitkeks võite selgitada, mida see reaalselt tähendab, mis on sellest tulenevalt teisiti: isa ei ööbi alati kodus, on sagedamini kodunt ära, te ei käi igal pool koos (kui teil on näiteks peretradistioone) te ei kallista-musita enam, te mõlemad hoolite lastest ja kogu peres toimuvast, jätkate teatud asju samamoodi, mõned asjad on teisit, rääkige, mis need on jne.
Kui ta aga otsustate koos mitte elada, siis samaoodi jagage infot, kes kus elama asub ja kuidas isa ja lapsed suhtlevad ja kõik muu seonduv.
Seega, teie kirjas öedust ajendatuna - suhte lõpetamine, eraldi elamine ei pea tähendama lastelt isa ära võtmist. Suhelda ja osaleda lastega seonduvas saab edasi. Kõige tähtsam ongi see, et lapsed kogevad, et ema ja isa hoolivad neist ning austavad teineteist.
Ja lõpuks, mis puudutab teisi muresid, majanduslikku poolt, siis kahtlamata, on kooselu mõistlikum ja keegi ei saa öelda, kas ja milliseid riske peaksite võtma. Kuid siiski, tasub kaaluda mitmeid variante ja teha vastastikused kokkulepped, mis suunas liigute (saate jätkata mõlemad laenukohustuse kandmist, kaaluda väiksemat elamispinda jne. ). Kui teie omavaheline suhe on läbi, siis vajate kindlasti lisaks majanduslikule toimetulekule ka oma isiklikku elu ja õnne, lähedast inimest enda kõrvale. Teie valmisolek luua uut suhet ja luua võimalusi selle tekkimiseks on teie teha. Mida te ka ei otsustaks, lähtuge oma sisetundest ja tehke omad valikud ja otsused nii, et see teile endale pakuks meelerahu. See on ka lastele parim.
