Tere, Pöördun Teie poole, kuna mure on suur ja vajan kellegi kogenuma nõu. Mure siis elukaaslasega. Oleme 4 aastat koos elanud ja peres kasvab kohe 2-aastaseks saav laps. Mina ja mees oleme 24-aastased.
Mees on nüüdseks aasta Soomes töötanud. On 10 päeva Soomes ning siis on nädalavahetuse kodus. Enne seda käis ka aeg-ajalt Soomes tööl.
Kuni selle aasta sügiseni tundsin mina, et meie suhe on kindel, kuigi väiksemaid tülisid tuli ikka ette. Aga sügisest tundsin, et vajan mehe toetust, rohkem tähelepanu ning koosveedetud aega. Nädalavahetused läksid alati väga kiiresti, kuna tegemata töid oli palju. Mina tundsin, et vajan rohkem mehe poolset toetust, aga seda ei tulnud. Kasutasin igasuguseid absurdseid meetodeid, et tähelepanu ja armastusele kinnitust saada – nutsin, mossitasin, virisesin. Kuid see ei muutnud midagi, tundus, et jääme üha kaugemaks. Oli ka selliseid hetki, mil tundus, et kõik korras. Novembri kuust muutus aga mehe käitumine. Kui koju tuli, siis ühel õhtul nädalavahetustest soovis välja minna. Mind ise kaasa võtta ei soovinud. Oli kordi, mil pakkusin välja, et läheme koos. Leppis sellega, aga eelistas siiski üksi minna. Ühel järjekordsel õhtul palus luba, et välja minna. Andsin loa, kuigi süda nuttis, olin nii väga oodanud teda koju ja meie koos olemist. Palusin, et ta ei tuleks väga hilja koju. Tunnid möödusid, helistasin ja küsisin, et millal ta tuleb. Vastas, et ei oska öelda, et on veel. 3 ajal öösel helistasin uuesti ja palusin koju tulla, lubas tulla, kuid ei tulnud ega tulnud. Helistasin uuesti, ütles, et tahab veel väljas olla, et magagu ma rahulikult. Palusin tal koju tulla, lubas kohe tulema hakata, aga ei tulnud siiski. Siis ei vastanud enam kõnedele ja saatsin sõnumi, et pean toetuma ta emale siis. Rääkisin ta emaga ja ema sai poja kätte ning oli palunud tal koju tulla. Mees jõudis hommikul kell 6 koju. Läks teise tuppa magama. Hommikul läksin oma vanemate juurde ja jätsin ta lapsega koju. Kui koju tulin, siis leppisime ja läksime ta vanemate juurde. Seal oli emale öelnud, et sai aru kui valesti ta käitus. Tundus, et asjad on meie vahel jälle korras kuni hetkeni, mil teatas, et tahab igal laupäeval, mil kodus on, lumelauaga sõitmas käima hakata. Olin nõus sellega, igal inimesel peab olema võimalus oma huvidega tegeleda. Aga see hobi hakkas võtma väga suurt pere aega. Laupäeva hommikul mindi kodust kell 9 välja ja jõuti tagasi umbes 8 ajal õhtul, parematel päevadel 6 ajal. Ka 20 kraadine külm ei takistanud, siis kohtas ta mäel juhututtavaid, kellega piljardit läks mängima. Mina ootasin ja ootasin, et see oma aeg toob meest meile lähemale, aga hoopis vastupidi, tundus, et ta otsis iga võimalust, et kodust minema pääseda. Asi tipnes sellega, kui mees järjekordselt lumelauaga sõitma läks hommikul, õhtul pidi sõpradega otse edasi peole minema ning ööseks koju tulema. Päeval ei helistanud ta kordagi, kuidas me lapsega hakkama saama või mis teeme. Võttis ta meilt ju autogi. Telefon oli mõnda aega välja lülitatutd mul. Nägin, et oli helistanud, helistasin tagasi. Küsis, kas lülitasin telefoni välja, et väga normaalne just pole. Vastasin, et laps oli muutnud midagi telefonis. Leppis sellega. Ja kui küsisin, et millal ta koju umbes tuleb, siis ütles, et ei tea, et mitte veel. Kui öösel helistasin ja küsisin, et millal ta jõuab, siis ütles, et ei tea, mitte nii pea. Palusin varsti koju tulla. Helistasin mõne aja pärast uuesti, ei vastanud mu kõnele enam. Saatsin sõnumeid, et ei saa magada ja ootan teda, kuid meest ei tulnud. Jõudis koju hommikul kell 6. Rääkisime asjad selgeks ja lubasime, et püüame mõlemad üksteist mõista rohkem. Kuigi tundus, et palju asju jäi veel õhku ja mingi lõhe on meie vahele tulnud, mees nagu kaugeneks ja külmeneks üha enam.
Kui mees pärast seda tüli Soome läks, siis tõmbusin endasse, ei läinud enam arvutisse, ei vastanud ta kõnedele kohe ja olin kauge, et oodata mehe poolset huvi. Helistaski ja saatis sõnumeid, kuid ilmselt minu külmus tegi selle viimase lükke, et ütles, et talle aitab, ta ei jõua enam. Kui Eestisse tuleb, siis läheb vanemate juurde mingiks ajaks. Vajab omaette olemist.
Praeguseks on saanud sellest omaette olemisest juba üle kuu. Tagantjärgi mõeldes olen mina oma vigadest aru saanud. Olen väga palju haiget oma kõige kallimale teinud. Perioodil, mil tal tööd polnud, püüdsin nii hea(otsisime koos, kirjutasin tema eest kirju) kui halvaga (alandasin, näägutasin – lootes, et nii näeb ta, et peab vaeva nägema) teda tööd otsima suunata. Ma olin üpris kinnine inimene (ei osanud/julgenud väga oma tundeid välja näidata, läbi naljade püüdsin seda teha), tema aga väga avatud, igal õhtul avaldas armastust, kasutas palju hellitusnimesid, tõi kingitusi. Ma ei osanud teda toetada ja aidata nendel hetkedel, mil ta seda kõige rohkem vajas - Soomes olles (ma ei saanud aru, et tal võib seal väga raske olla ning vajab naise tuge ja soojust, mitte näägutamist ja virisemist), töötu olles. Ei osanud teda tunnustada ja kiita, olin tihti rahulolematu ja soovisin enamat. Ei osanud hinnata seda, mis mul tol hetkel oli. Samuti puudus mul igasugune oma elu – ma olin nagu kontrollifriik, peas olin valmis mõelnud, kuidas koosoldud aega veeta, ootasin mehelt suurt armastuse ja hoolivuse näitamist, olin armukade tema Internetis olevate kommentaaride peale, mul puudusid enda huvid, kõik oli seotud mehe ja lapsega. Olin end kaotanud. Pärast seda, kui mees meie juurest ära kolis lugesin väga palju ja tegin endaga kõvasti tööd ning mõistsin, milline kohutav kaaslane ma olin olnud. Lisaks sellele läksin tööle. Leidsin ideaalse töökoha, kus saan palju kasvada. Sügisest alustan ka magistriõpnguid-
Nüüd, mil ma kõigist vigadest aru olen saanud, on muutunud mees. Ta ei näe enam ühist tulevikku. Ütleb, et meie suhtel pole tulevikku ning et tal pole minu vastu mitte mingisuguseid tundeid. Ta on väga palju muutunud. Rahulikust, pere hoidvast inimesest on muutunud ettearvamatu, närviline ja vaid enesele mõtlev inimene. Ma olen palju kordi talle rääkinud, mis minus on muutunud, mida kõike olen õppinud. Sel hetkel, mil räägime, tundub, et ta saab sellest aru ja tahab võimaluse anda. Aga mõne hetke pärast või paari päeva pärast ründab ja halvustab mind. Ütleb, et on oma lõpliku otsuse teinud ja ei hakka minuga enam iialgi koos olema. Et tema jaoks on vaid tema ja ta laps. Kuigi lapse jaoks ta ka eriti aega ei leia. Ta on hakanud sõpradega väljas käima, ka nendega, kellega pole ammu suhelnud. Vahepeal tundus, et tal on äkki mõni naine tekkinud, sest on täiesti mõistmatu, miks ta emotsioonid nii tihti muutuvad ühest äärmusest teise. Ta on öelnud, et pole kedagi praegu, järgmisel korral on öelnud, et tema ei aja kedagi taga, teda aetakse taga ja et kui tekib keegi, siis tekib. Olen palju kordi palnud tal aus olla minu vastu ja öelnud, et kui on keegi teine, siis jätan rahule ta. Ma ei tea, mida tema jutust uskuda või kuidas käituda temaga. Mina armastan teda ja olen valmis uuelt lehelt hakkama ja usun, et me saaksime õnnelikuks, kui ta seda vaid tahaks. Ma ei mõista, miks ta nii kergelt loobub oma lapsest ja minust. Loobub naisest, kes on mõistnud oma vigasid, kes on muutunud ja on valmis veel muutuma ning tegema kõik, et asjad korda saaksid. Selleks aga peab tema ka mingil määral muutuma ja enda jaoks selgeks saama, mis on elus oluline. Aga kas ja kuidas ta seda mõistma hakkab?
Tema vanemad toetavad mind ja teda. Ka nemad ei mõista poja sellist käitumist, kuid teha pole neil midagi. On öelnud, et ei võta ühtegi uut naist ega last omaks.
Olen pakkunud väga palju erinevaid võimalusi mehele, kuidas leppida. Palunud, et ta leiaks minu ja lapse jaoks aega ning vaataks, kas ma olen muutunud või mitte. Olen öelnud, et olen valmis ootama. On lubanud seda teha. Järgmine hetk ütleb aga jälle, et sellel asjal pole mõtet, et ta ei armasta mind. Kui olen pakkunud, et tuleme lapsega tema vanemate juurde külla talle, siis selle idee on kohe maha laitnud ja mind kasvõi sõimanud, et ma jumala eest sinna ei läheks. Ilmselt ei taha, et vanematel tekiks lootusi.
Olen omadega väga läbi. Ei oska edasi minna. Kas ma peaksin ta unustama ja rahule jätma? Või siiski teda ootama, temasse hästi ja soojalt suhtuma, helistama, rääkima lapse tegudest ja avastustest. Teda toetama hoolimata sellest, et ta võib mingil momendil mulle jälle nö lajatada ja väga valusasti öelda. Kas on lootust, et mees saab aru, mille ta kaotab ning tuleb meie juurde tagasi? Ning millest üldse võib olla tingitud selline tunnete ja emotsioonide muutus, kas selle taga võib olla teine naine, pinged tööl-töökaaslastega või miski muu?
Palju vastuseta küsimusi. Temalt ma kahjuks ühtegi muud vastust ei saa kui seda, et ta ei armasta mind ja asjal pole mõtet. Kuidas minna edasi?
Suured ja siirad tänud vastamise eest.
G
|
