Poja pere lagunes,minija ei võtnud last,esialgu jäi laps minu juurde,poeg käis kaugemal tööl ning nüüd on lapsest saanud 18 aastane mees.Ema ei tulnud kordagi last endale tahtma,nii kasvaski ta mulle südame külge nagu oma laps ning olingi talle nagu ema eest.Esialgu poeg oli rahaliselt toeks,uut peret ei ole loonud,oli ka Soomes tööl,nüüd enam mitte ning probleem seisnebki selles,et ega kumbki lapse vanematest mind lapse kasvatamisel rahaliselt ei toeta.Kõige hirmsam on see,et minu poeg enam tööd nagu ka ei otsi,olen rääkinud,et tal on kohustused jne.,kuid vastus on vaid üks. saan aru,aga mind ei huvita miski.Olen juba pensioniealine ning noormees peaks sel aastal kõrgkkooli sisse astuma,kas riiklikule kohale saab,ei tea,kuid vanemate rahalist toetust on vaja ikkagi. Olen nõutu,kuidas oma pojale tema kohustusi kohustuslikuks teha,kui ta sellest ise enam aru ei saa.
Olete palju teinud pojapoja heaks. See on väga tunnustusvääriv, et olite keerulises olukorras talle toeks. Kõige tähtsam ongi see, et olete tema jaoks olnud olemas siis, kui vanemad ei suutnud vastutust võtta. Arusaadav, et teil ei pruugi olla võimalust teda jätkuvalt ülal pidada. Nüüd, mil ta huvitub kõrgharidusest, on väga oluline, et ta ei peaks sellest loobuma oma vanemate mittetoetamise tõttu. Kui te nüüd küsite, kuidas saaks vanemlikke kohustusi kohustulikuks teha, siis tundub see vähemalt osaliselt ka juriidiline küsimus olevat. Ma ei ole pädev vastama, kas saab seaduslikult kohustada täiskasvanuks saanud lapse suhtes toetust maksma, kui ta õpib ja ei tööta. Küllap sisaldab teie küsimus ka seda poolt, kas oleks võimalik poja isa ka ilma seaduseta ja kohtuta mõjutada. See oleks ju parim, mis saaks juhtuda, et vanemad tahaksid ise oma last toetada ja väärtustaksid tema püüdlusi saada hea haridus. Aga kuidas?
Väga keerline on anda kindlalt töötavaid juhised, seda enam, et ma ei tea, mis on praeguse olukorrani viinud, et olete jäänud oma murega üksi. Mis on sedavõrd keeruline olnud, et ka teie poeg on eemale hoidnud. On need lahendamata probleemid poja emaga, raskused iseendaga ja majanduliku toimetulekuga, pingelised suhted teiega, süütunne, püüd vältida hukkamõistu või veel midagi muud? Võimaliku süütunnet suurendades ei pruugi selles olukorras kasu olla. Küll aga näib olevat vajalik anda talle võimalus enda eest rääkida ja saada ära kuulatud ja mõistetud. Sellest võib olla kasu nii talle, teile, kuid kindlasti ka pojapojale. Usun, et ta võib ju tahta head suhet isegi, kuid millegi pärast ta ei oska aastate jooksul kujunenud lõhet taastada. Seega on olukorra lahendus suhtlemise taastamises, püüda luua pojaga, miks ka mitte minijaga kontakt. Rääkida poja eesmärkidest ja oma murest. Pinged ei lahene siis, kui rõhuasetus oleks süüdistamisel ja etteheidetel. Kui aga tunnete, et teie pahameel on piisavalt suur ja selle varjamine näiks ebasiiras ja ebaõiglane, siis jääge ratsionaalselt vaid rahalise toetuse taotlemise juurde. Olenevalt sellest, kuidas end selles olukorras tunnete, st kuivõrd pingeline emotsionaalselt oleks teil oma pojaga suhelda, võib ju olla tulemuslikum hoopis see, kui teie pojapoeg ise oma isa või ema poole pöördub. Teie olete teinud, mida suutsite ja nüüd täiskasvanuna saab poeg iseenda eest seista. Kõige olulisem olekski suhete taastamine tema enda jaoks. Seega, enne, kui muuta asi kohustuslikuks ja kasutada mistahes survemeetmeid, võiks proovida asja lahendada hea tahte kaudu. Soovin teile jaksu, jätkuvat hoolivust ning heade suhete taastumist pojaga.
