Seisan keerulise otsuse ees, kas jätkata suhet või anda alla ja liikuda edasi..
Et anda asjast ülevaadet alustan algusest. Sain tuttavaks ääretult toreda noormehega kellega nüüdseks aasta ka koos oldud. Alguses sai kuude viisi niisama suheldud ja kõik tundus õige ja klappivat. Aga nii kui asi tõsisemaks läks tekkisid probleemid. Nimelt olen viimastes suhetes palju haiget saanud ja sealt ka usaldamatus ning palju negatiivseid emotsioone, mida olen ka alati alla surunud. Uuele inimesele end avades kerkisid aga kõik emotsioonid taas pinnale ja ei suutnud neid kõrvale lükata, tema sai karistada kõige eest mis kunagi valesti läinud. Olin külm ja eemalolev ning tõrjusin teda emotsionaalselt ja füüsiliselt. Kogu selle käitumisega suutsin hävitada meie suhte ning teha talle väga sügavalt haiget. Selline destruktiivne käitumine kestis pea neli kuud meie suhtest ja ka lahkuminek oli mitmeid kordi päevakorras.
Tunnistan enda vigu ja olen tegelenud probleemide lahendamisega. Peale esimesi kuid on asjad liikunud paremuse suunas ja suhte parandamise nimel olen pingutanud palju. Kuid kahju on tekitatud. Kõige selle tulemusena on ta muutunud eemalhoidvamaks ja kinnisemaks. Muidugi hoolib endiselt ja hoiab väga ning kõigest hoolimata on minu kõrvale jäänud kuid tunnistab, et ei lase mind enam lähedale ning usk suhte püsima jäämisesse on kadunud. Olen küsinud ka korduvalt mida tema tahaks. Vastuseks sain, et ta ei tea enam isegi mida tahta aga on valmis mõlemaks- valmis edasi proovima aga arvestanud ka lahkumineku võimalusega.
Tülid on samuti muutunud väga tavaliseks. Vahel väiksemad nägelemised, siis aga suured tülid mis viivad selleni, et mõlemad tahaks lihtsalt minema jalutada ja asja sinnapaika jätta. Muidugi on tülide teemaks üks ja sama..see kuidas ma suutsin talle nii palju haiget teha. Need tülid kurnavad meid mõlemaid nii vaimselt kui füüsiliselt ning õnnelikuks olemisest pole jälgegi. Kogu suhte kohal hõljub üks must pilv. Ma ei ole valmis alla andma kuid mulle teeb ka haiget kui ta on õnnetu ja nähes kuidas kõik see teda muutnud on ja vahel mõtlen, et on targem ise ta vabaks lasta.
Asja teeb raskemaks ka see, et mõne kuu pärast kolib ta aastaks-paariks välismaale ja hetkeseisu arvestades tähendab see lahkuminekut, otseselt teemast rääkida ei anna kuna kõik lõppeb alati suure tüliga.
Kas üldse on mõtet ja võimalust seda suhet kuidagi päästa? Ning kuidas rääkida temaga nii, et asi ei lõppeks taaskord tülitsemise ja kisklemisega?
Teie suhe algas kenasti ja tundiste end noormehega hästi, kõik näis klappivat. Kuid siis teie varasemad negatiivsed kogemused kandusid teie uude suhtesse. Kirjutate, et tegite noormehele väga haiget ja ta on peale seda muutunud kinnisemaks, tõrjuvamaks. See on üsna loogiline asjade kulg. Kui ei saa omavahel arutada olulisi asju, kui üks partner hoiab eemale ja teine ei saa kontakti, siis on suhte jahenemine asjade loomulik kulg. Kui teil on sagedased tülid, siis võib oletada, et on midagi väga olulist,mida pole saanud omavahel selgeks rääkida. Teie proovite, kuid tema ei näi seda tahtvat. Olete tunnistanud oma vigu,püüdnud probleeme lahendada, kuid noormees jätab teid teadmatusse – te ei ta, mis teie suhtest edasi saab. Ilmselt on ta segaduses –ta ei ole rahul, kuid pole ilmselt valmis ka lõpetama. Olete lahkuminekut kaalunud, kuid ometi pole seda teinud. Keeruliste asjadest rääkimine ongi keeruline. See on mõistetav, et püütakse vältida haiget saamist, pinged ja tülisid. Küsimus sellest, „kuidas te saite talle niimoodi haiget teha“, näib olevat vastuseta ja on pigem retooriline. Sellele ongi ju raske selget vastust anda. See kõlab nii, et temasse on jäänud etteheide, süüdistus , tal on raske andestada. Sel juhul saate teie väljendada mõistmist, omapoolset vastutust selles, mis on toimunud ja soovi vältida haiget tegemist. Samuti vältida survet, etteheiteid temale, et ta nii tunneb. Kui ta usub ja tunneb seda ka reaalselt, et te ei tee samu asju, mis enne haiget tegid, saab jälle tagasi turvatunde, võib muutuda suhe avatumaks ja toimuda taaslähenemine.
Tähtis on see, et oleks mõlemal tahtmine suhet hoida ja lähendada. Aitab seegi, et öelda, et tahan, aga ei oska. Kuidas teil on? Teie tahate (kuigi ka kahtlete), olete proovinud, kuid ei õnnestu. Kas temaga on ka nii, või on tahtmine ja usk tõesti kadunud? Kui mõelamd tunnetate, et teine ei taha,, kahtleb, ei usu teisesse, siis ainuüksi see teeb suhte pingeliseks, sest säilib pidev oht mahajeätuse ees, haiget saamise ees.
Alustage sellest, enne kui keeruliste asjade juurde minna, et väljendada seda, mida saab. Kas tahate suhet hoida? Kirja teel on väga raske oletada, mis täpsemalt viis teie suhte praegusesse olukorda. Mil viisil olete ise haiget saanud ja kuidas see omakorda noormeest sedavõrd puudutas, et teie suhe muutus. Mida ta püüab vältida? Mis on tema jaoks raske, haigettegev? Sellest mitterääkimine pole ilmselt ka aidanud ega aitagi.
Kui tunnistate oma vigu, soovite suhet hoida, olete seda selgelt välja öelnud ja väljendate mõistmist selles, mida noormees tunneb, siis see ongi, mida teie teha saate. Kuna suhte toimimisel on mõlema panus ja vastutus tähtis, siis peab jääma ka talle võimaluse seda väljendada ja anda omapoolne panus. Kasvõi selles, et ta lõputult ei venita ja toida ebakindlust teis.
Praegu olete mures, mis saab, kui ta kauaks ära läheb. See mure on tõesti õigustatud, sest kaugel viibides säilib vaid hea ja kindel suhe, vastastikune usk ja pühendumine teineteisele. Eemal olles on saab küll asjade üle järgi mõelda, kuid suhet lähendada on ebatõenäoline. Ilmselt vajate vähemalt enne noormehe ärasõitu üht tõsist jutuajamist ja kokkulepet, mis edasi saab.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
