Ei tea kuidas eluga edasi minna. Sisimas tunnen, et tahaks muutust, tahaks olla õnnelik. Ei teagi miks ma siis midagi ei muuda. Tuleb vist puudust julgusest ja hirm üksi olemise ees. Hirm, et ei saa üksi lastega hakama. Olen ka hirmus kade inimene. Kardan vast ka seda, et abikaasa saab paremini hakama üksi kui mina. Saab õnnelikuks mõne teise inimesega. Mina aga olen siis kibestunud ja üksi. Tean, et olen kade ja paha.
Hetkel meil seis selline. Oleme abielus olnud 8a. peres kasvamas 2 last. Oleme teineteisesta kaugenenud. Ma ei tunne pere tunnet. Tunnen, et me elame koos vaid laste pärast. Et lastel oleksid mõlemad vanemad. Oleks kodu. Kuigi ega seda ju ei saa kodusks nimetada kui pole seda tunnet. Oleme mehega rääkinud sel teemal. Ka tema ütleb et pole nagu seda õiget tunnet. Et mina ei anna talle seda mida tema vajab ja vastu pidi. Pean tunnistama et ma petsin oma abikaasat. Abikaasa teab seda. Ja nüüd ongi nii, et mees tegeleb oma asjadega ja mina oma asjadega. Tema suhtleb oma tuttavataega, mina oma. Ja nii me elamegi. Kumbki pole meist õnnelik. Voodis on ka nii, et mina tahaksin vaid kaissu aga mees vahekorda astuda. Aga mina ei taha kuna tunnen et pole ju lähedust, kirge miks ma siis peaksin seksima. Aga mees tahab lihtsalt oma vajadust rahuldada. Ja nii ma siis seksin tegelikult vastu tahtmist. Mehest hakkab nagu kahju ka. Ja nii mul siis ongi trots sees. Ja see pole mingi elu. Aga miks ma seda siis ei muuda? Mõtlen ka et kui näiteks lähemegi lahku siis äkki tahan teda tagasi ja kahetsen et tal minna lasin. Sellised mõtted on peas. Aga sisimas ma tean mida ma tahaksin ja kuidas võiksid asjad olla. Tahan olla õnnelik. Mis teeks mind õnnelikuks? Arvan, et peretunne. Et koos perega teeksime asju. Käiksime koos lastega igal pool ja siis kahekesi. Võimalik et vaatan läbi roosade prillide. Peaksin vast leppima sellega mis mul on.
Eks jutt sai vast segane. Mida ma nüüd vastuseks ootan? Võibolla lihtsalt kellegi arvamust sellele olukorrale.
Tunnete, et pole hetkel rahul oma pereeluga, usute, et ka abikaasa pole. Ühelt poolt soovite muutusi, teiselt poolt nad ehmatavad Teid. Kõhklusad-kahtlused on sellises olukorras loomulikud. Hirm uuenduste ees paneb meid süvenema probleemidesse ja mitte lahmima otsustega.
Olete koos elanud 8 aastat, sünnitanud kaks last, pole kerge loobuda ühisest kodust, pole kindlust, et lastega üksinda on parem. Elamine koos ainult laste pärast ei tundu õige olevat. Ega polegi, lastele on kosutav suhtlemine õnnelike ema ja isaga, kas nad elavad koos või lahus, on juba teisejärguline.
Samas õnnelikuks teeks Teid perega koos ettevõetud käigud ja tegemised ning vahest kahekesi mehega aja veetmine.
Suhe on tõsise hoobi saanud petmise kaudu, see haav vajab ravimist, kuid pole osutunud surmavaks.
Voodielu ei paku Teile rõõmu, aga mehest on kahju... Õnneks pole vastik. Te ei maini ka, et „kõrvalhüpe“ Teid tiivustanud oleks.
Tahate oma ellu muutusi ja kaalute, kas mitte alustada lahutusest. See on üks võimalustest, kuid mitte ainuke. Tasub kaaluda ka olemasoleva suhte ergutamist, süvendamist. Tihtilugu on selline panustamine end ära tasunud, abielu on saanud teise hingamise ja liigutakse õnnelikult edasi. Pealegi annab osalemine paarinõustamisel või pereteraapias palju oskusi ja teadmisi suhete hoidmiseks, arendamiseks edaspidi. Lihtsalt lahutus ei õpeta midagi, uues suhtes kipuvad korduma samad vead, millede „parandamine“ jäi esimesel korral ära.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
