Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted elukaaslasega :: Kas on veel midagi päästa?

Greete
Külaline
Postitatud 11.04.2012 kell 14:38
Tere,
Oleme oma mehega 30ndates, meil on suvel 2-aastaseks saav tütar. Laps sündis, kui olime 5 aastat tuttavad, sellest 4,5 aastat elanud vabaabielus. Enne lapse saamist olime õnnelikud, kaklesime haruharva, osalt ilmselt minu kaamelikannatuse pärast. Leppisin tema vigadega, ise arvasin, et see ongi armastus, et armastad teist tema vigadega, andes endale mõõnaperioodidel aru, et ega ideaalset meest niikuinii kuskilt ei leia ning et ilmas liigub ringi hordide viisi sada korda hullemate elukommetega mehi. Taustast veel nii palju, et olen mehest majanduslikult sõltumatu, st elame minu korteris ning mina olen alati olnud isemajandav. Ning seda ka veel, et oleme mehega mõlemad üles kasvatatud üksikemade poolt (ehk siis me pole kumbki näinud, millist elu üks pereisa ja terviklik perekond 24h elab). Nüüd, kui meil on laps, selgub, et mina kujutan ette, et mees võiks käituda nagu üks korralik skandinaavia issi. Mehe ettekujutus isaks olemisest jääb kuhugi 100 aasta tagusesse aega, kus valgekraede peredes mees tegeles vaid oma töö ja/või hobidega. See, et mees vaid minimaalselt majapidamises ja lapsega tegelemises kaasa lööb, nn meestetöödest ei räägi me üldse, elab peale lapse sündi muretult edasi enamasti vaid iseendale ning tegeleb kodus enamuse ajast puhkamisega (st voodis või arvuti taga logelemisega), on viinud mind sellisesse seisu, et mul on mõõt totaalselt täis. Ta ütleb ka ise, et ei ole peale lapse sündi muutunud, et ta on kogu aeg olnud ühesugune, et milles probleem on. Probleem on vaid minul, kes ma peale lapse sündi muutusin. Ja ma ise olin järelikult loll, et ennast temaga sidusin. Ja veel lollim, et ei osanud kohe kooselu alguses majaidamistöid 50/50 ära jagada. Enne lapse sündi tegin ka siis mina enamuse kõigist kodustest töödest, sh nn meestetöödest, aga mul jäi siis aega ka iseendale (aeg, mille nüüd on täitnud lapsega tegelemine), mistõttu see koorem ei rõhunud mind nii, et ma oleks endast nii välja läinud, et soovinud suhet lõpetada. Lasin tal olla tema ise, ei tahtnud olla tänitaja, teadsin, et teist inimest ei saa muuta, leppisin, olin õnnelik, kuigi ma ei suuda sellest nüüd enam aru saada. Kui last ei olnud, läks minu armastus. mehele Mulle tundub, et kui sündis laps, suundus mu armastus lapsele. Olen tühi, mul ei jätku midagi enam mehele anda.
Kui laps oli alles sündinud ja mina peale erakorralist keisrilõiget ja sünnitusjärgses depressioonis täiesti oimetu olin, ta ikka aitas nii hädapäraselt, et päris katastroofi ei saabuks, aga nii kui ma hakkasin jõudu tagasi saama, pöördus ta tagasi endise eluviisi juurde.
Alguses ma ei öelnud eriti midagi (tean, et see oli viga), siis hakkasin mõnikord tegema vihjeid või vihastasin. Kui laps oli aastane, hakkasin rääkima, et ma olen väga õnnetu, et tunnen, et kõik on nii valesti ja meie pere ei toimi, tunnen ennast nagu üksikema, teda nagu polekski. Tundsin lausa, et ma ei tahaks temaga teist last saada ning ei tunne ta vastu enam midagi, kuid seda ma talle öelda ei söendanud. Meil oli mitu jutuajamist. Rääkisin talle kõikidest südame peal olevatest konkreetsetest juhtumistest, mis olid mind solvanud või vihastanud, sest olin tundnud, et ta ei hooli. Ta rahustas mind maha, aga tundsin, et hoolimatus jätkus.
Siis proovisin mõnda aega talle leebelt konkreetseid ülesandeid jagada, mida ta isegi enamasti täitma hakkas, aga väsisin sellest peagi ise tohutult, et pidin kogu aeg kogu juhtimist enda peal hoidma, teist inimest suunama, väga tihti oli lihtsam ise ära teha, kaua sa ikka mangud...
Siis saabus aeg, kui hakkasin tema pereelus mitteosalemise ja initsiatiivi puudumise peale lihtsalt vihastama. Mõnikord ta vaid naeris, et mis ma turtsun nagu siil.
Edasi saabus aeg, kui olin lakkamatult vihane ning ei suutnud temaga enam rahulikult rääkida. Ma ärritusin kohe, kui ta koju tuli ning kõike ütlesin talle vaid väga ärritunud häälel. Rahulikumatel hetkedel tegin talle pidevalt sapiseid märkusi lahkumineku teemal, kuid tema arvas, et kõik on ikka korras.
Asi lõppes sellega, et olin viidud viimse piirini, kuna ta ei saanud ikka aru, et asjad on väga valesti. Lõpuks prahvatasin talle järjest välja, et ma ei oota enam teda koju, ma tahan üksi olla ja ma olen korduvalt mõelnud, et me võiks lahku minna. Sellega saavutasin selle hea tulemuse, et ta on mind vähemalt voodis rahule jätnud, sest ma ei taha temaga seksida juba ligi aasta (sest ma ei tunne ta vastu midagi ning laisk on ta mõistagi ka voodis), kuid olen ennast selleks sundinud, et nö asi kaelast ära saada. Teine tulemus oli see, et mees hakkas mossitama ja tõmbus endasse. Kui temaga oli varem võimalik küll raskustega, aga veel kuidagigi rääkida, siis nüüd ei räägi me enam peaaegu üldse. Ta küsis vaid, kas ta peaks ära kolima ning siis hakkas mul temast kahju (mõnikord mulle tundub, et ta suudab mind kuidagi manipuleerida) ja ütlesin, et äkki me ikka proovime kuidagi, kui otsime professionaalset abi. Sellesse ja veel teistesse ettepanekutesse suhtus ta ülimalt ükskõikselt, mispeale tundsin mina lõplikult, et siin ei ole enam midagi teha... Nüüd me lihtsalt eksisteerime. Olen ta rahule jätnud, sest iga jutuajamine näis asju ainult hullemaks tegevat. Ja tunne, et räägin seinaga, muutus alandavaks. Aga pinge on õhus ja niimoodi ma jätkata ei suuda. Ainus, mis takistab mul talle lõplikult ütlemast, et ta hakkaks asju pakkima, on kartus lapselt isa ära võtta. Kuid kas lapsele on sellist isa vaja, kes temaga ei tegele (ei mängi, ei söö ei jaluta temaga koos)? Kas mu tütrel on vaja näha isa (st mehe eeskuju), kes kodus olles vedeleb vaid voodis või istub arvutis? Laps otsib pilguga isa alati voodist ja ütleb voodi kohta "issi". Mu süda lõhkeb iga kord, kui näen, kuidas laps seisab isa kõrval ja hüüab teda juba mitmendat korda, kuid isa viibiks nagu teises reaalsuses ning ei tee üldse kuulmagi või siis heal juhul reageerib mitmendal korral - laps vaatab mulle nõutult otsa ja longib minema. Mõnikord issi küll vaatab temaga raamatuid, kuid see käib enamasti minu ettepanekul ning järgmisel päeval saan jälle külma duši, kui mees tuleb koju ja ei ütle lapsele teregi, lihtsalt jalutab temast mööda, või läheb reisile ja ei ütle lapsele midagi, lihtsalt astub uksest välja. Mõnikord on ta lapsega kuri, tõstab häält süvenemata probleemi; mõnikord kiusab last ja proovib oma võimu näidata. Ükskord ta nimetas sidet lapsega selleks, et ta viibib temaga ühes ruumis. Olin keeletu.
Aga ikkagi, kas on õigust lapselt isa ära võtta? Mõtlen, et kui ma mehe maha jätaksin, saaksime ju näiteks ämma juures kohtuma hakata, et laps isa ja vanaemaga võõraks ei jääks... mul poleks midagi selle vastu, et laps isa ja temapoolsete sugulastega suhtlema jääks. Selles mõttes ma ei võtaks oma lapselt isa ära.
Suhtlen ka ise oma isaga siiani. Tunnen küll, et ta on pisut võõras, kuid meil on siiski mingi side ning ma ei süüdista oma ema, et ta kunagi mu isa nö välja lõi. Minu ema kirjeldus minu isa eluviisist on muidugi veel hullem kui minu kirjeldus oma mehest, aga loodan siiski, et mu tütar mind ühel päeval mõistaks, kui talle põhjendaksin, miks ma ei suutnud tema isaga koos elada. Minu sõbrad ja sugulased on mulle juba ammu rääkinud, et appi, kuidas sa suudad... Nüüd tunnen, et mul on ka lõpuks roosad prillid eest ära kukkunud ja nii karmilt, et ma ei suuda temas enam midagi positiivset leida. On palju mehe negatiivseid omadusi, millega ma jälle ja jälle vastamisi seisan ning mis kõik on tasapisi, juba tegelikult suhte algusest saadik, karika ääreni täitnud:
- suhtlemispiirangud: ärgu ma ilma temata tema sugulastega suhelgu ja ärgu ma ilma talle ütlemata kedagi külla kutsugu; miks ma pean üldse kellegagi telefoniga rääkima või miks niisama ilma otsese põhjuseta kellelegi külla minema; tulgu ma varakult kindlaks kellaajaks koju; tema negatiivsed kommentaarid minu ema suhtes (kes on väga sõbralik ämm) on viinud asja niikaugele, et mu ema käib meil salaja külas (mis ei ole normaalne);
- ta kostitab mind jälle ja jälle minu meelest alusetute märkustega minu kortsude, peki või riietuse osas;
- ta ei räägi oma igapäevatoimetusi puudutavatest plaanidest ja ei kuula, kui mina midagi lapsest või majapidamisest räägin ehk siis täiesti võimatu on mingit ühist tegevust planeerida;
- ta ei sõiduta mind ja last külla (kuigi käime külas harva; kõik teised inimesed on alati hämmingus, et me lapsega jälle taksoga sõidame, kuigi mees on vaba); kui kuhugi siiski koos autoga sõidame, siis kostab roolist teiste liiklejate vastu suunatud lakkamatu sõim; ta sõidab hooletult ja riskeerivalt; autosse istumisele on eelnenud sõnavahetus, kus temal on suva, et auto pole tehniliselt korras ja lapsetool õigesti kinnitatud, mina aga proovin kindlustada, et me sõidu lõpuks elus oleksime;
- äärmuslik kokkuhoidlikkus: ta teeb ainult alla minutilisi telefonikõnesid, kus edastab vaid seda, mida tal on vaja öelda, siis paneb telefoni kinni - ma ei saa talle kunagi midagi öelda, mida mul on vaja öelda; ta ei luba mul poes käia, sest ma ostvat liiga kalleid asju (mis ei vasta tõele); lapsele pole ta midagi kinkinud ning lapseasjade (sh nt turvavarustuse) hankimisel on alati mingi jama, sest ta üritab mitte üldse raha kulutada;
- ta harrastab minu kallal minutiterrorit, nagu ma seda ise nimetan, ehk kuhugi minema hakates, ka siis, kui pole kellapealt minekut, teatab ta mulle pidevalt, et uksest väljaminemiseni on 3, 2 või 1 minut. Ise samal ajal passib niisama. Mina panen valmis ennast, last ja ühiseid asju;
- tema mugavus ja vajadused on alati esiplaanil - näiteks oldagu hiirvaikselt, kui tema raamatut loeb; võitlen pidevalt, et ta lapse päevakavaga arvestaks;
- nii kui tal puhkus hakkab, läheb ta sõbraga jooma; kui reedel/laupäeval külla läheme, siis autoga ei saa minna, sest temal on vaja juua; teistel päevadel mingu ma üksi lapsega taksoga külla, tema ei tule, sest järgneva tööpäeva tõttu ei saa külas juua; kui külas olles aeg hiliseks kisub ja ma tahan lapse pärast koju minna, mingu ma lapsega taksoga koju, tema jääb veel pidutsema;
- ta seab piiranguid minu muusikaharrastusele, kusjuures muusika on terve elu olnud minu suurim hobi;
- sageli ta irvitab minu, minu sõprade või sugulaste üle, on rängalt solvanud mulle kõige lähedasemaid inimesi;
- temas on viha, mida ma ei suuda mõista: näiteks ta vihkab majanduslikel põhjustel oma isa ja ei kavatse temaga elu lõpuni suhelda (mistõttu ei ole mu laps kunagi oma ühte vanaisa näinud) ning ta vihkab hirmsasti koduloomi; ta on tihti sõnades väga julm ja ebatolerantne;
- pealiskaudsematest asjadest rääkides, millestki sellisest nagu lillekinkimine pole mõtet üldse rääkida.
Mul on endal nii paha teisest halvasti rääkida, aga ma olen omadega jõudnud seisu, kus ma ei suuda enam peaaegu midagi positiivset tema juures märgata. Enne lapse sündi suutsin, muidu poleks ma ju temaga last soovinud saada.
Olen mehega suvest saadik püüdnud rääkida - enamasti rahulikult või nuuksudes, ka ärritunult ja vihaselt. Olen püüdnud, nii palju kui meeles on olnud, edastada talle nö mina-sõnumit, aga see pole aidanud. Olen küll näinud temas väikseid pingutsi, et lapsega rohkem tegeleda ja mind veidi majapidamistöödes aidata, lapsega rohkem arvestada ja rohkem pereelus osaleda, aga need on olnud üksikud pingutused. Iga mitte-pingutus on tekitanud hiigelpettumuse. Juba mitu kuud tunnen, et tema püüdlused, kuid neid hakkaks ka lausa laviinina tulema, ei muuda enam midagi - mul on nüüd juba ükskõik.
Ma tunnen, et mul oleks üksi parem ja lihtsam. Tunnen, et mul ei ole teda mitte millegi jaoks vaja. Ta sööb mind vaid energiast tühjaks ja tekitab mulle topeltkoguses majapidamistöid.
Tunnen, et meil pole enam midagi ühist. Meil ei ole ühiseid unistusi ega hobisid. Me ei tee midagi koos. See mis ma välja pakun või millest mina unistan, teda ei huvita. Ise ta ei paku midagi välja.
Olen juba mitu kuud mõelnud, et mul oleks hea meel, kui ta leiaks endale teise naise.
Kahetsen, et temaga üldse suhet alustasin. Ohumärgid olid ju kohe näha, aga pigistasin silma kinni, sest olin armunud. Ja loll. Ja saan nüüd alles aru, et ka ilmselt liiga väikese enesekindlusega, et edasi üksi olla. Vajasin kedagi enda kõrvale.
Kuidas tundub kõrvaltvaatajale, on seda suhet veel võimalik päästa? Ma ise tunnen, et ma ei suudaks ainult sellepärast kokku jääda, et meil on laps. Kas armastus võib taas tühjalt kohalt tärgata? Kas paarisuhteteraapia või -koolitus aitaks?
Ma olen ise teadlik paljudest oma vigadest (nt olen liiga korda armastav, tahan paljut teha nii nagu mina õigeks pean, olen liiga lähedane oma emaga, elan liialt sissepoole, ei räägi probleemidest kohe jne, jne).
Ma olen proovinud mõne oma vea osas vahetevahel teisiti käituda, kuid see pole midagi paremat kaasa toonud. Näiteks majapidamistöid tegemata jättes ongi olnud kõik tegemata, mees pole end liigutama hakanud, ning näiteks igast probleemist koheselt rääkimine on mehe vaid lakkamatult mossitama pannud.
Tean ka, et sünnitusjärgse depressiooni tõttu kaotasin oma "mina" ja võime ennast armastada. Mulle ei meeldi, milliseks ma üleüldse selle suhte jooksul olen muutunud.
Olen alustanud tööd enda kallal, et end taas üles leida. Kui leian end, olen ehk taas võimeline armastama ka meest. Aga kas sama meest? Ma ei usu enam sellesse. Võib-olla kui tema näitaks tõeliselt, et tahab minuga koos olla... Aga ta ei näita, ma tean... Ja ma ei ootagi enam, sest tean, et ainult ise saab muutuda ja midagi ette võtta. Kas ma olen omadega täiesti rabas? Kuidas teile tundub? Kas peaksin lõpetama selle soigumise, täielikult iseendale keskenduma ja ootama, kas suhted mehega paranevad iseenesest, kui ennast taas leian, laps kasvab, läheb lasteaeda, mina taas tööle? Mida teie arvate?
Suur tänu juba ette!
Õnne Aas-Udam
Psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 11.04.2012 kell 21:43
Püüdes kokku võtta teie poolt kirja pandud paarisuhte põhjalikku ajalugu ja anamneesi- saab tõdeda, et emotsionaalsel skaalal olete viie aastaga liikunud piltlikult mäe tipust alla orgu... Algsest armumisest ja partneri vigade aktsepteerimisest (mis ongi mõistlik lähenemine- me ei suuda iial teist inimest muuta, üle jääbki olla salliv, leppida puudustega, aktsepteerida teist sellisena nagu ta on) olete tänaseks jõudnud situatsiooni, kus ei mõista enam, miks peaksite oma mehega koos elama.
Tundub, et frustratsioon ja sügav pettumustunne on aastatega teis vaid kogunenud ja kogunenud ning teie inimlik mõõt on täis või isegi ületatud.
Küsite, kas peaksite kokku jääma, kuna teil on ühine laps? Arutlete, toote ise ka välja selle plusse ja miinuseid.
Küsite- kuidas kõrvaltvaatajatele võiks teie suhte lugu tunduda- kas on veel lootust, saab seda päästa teraapia ning paarisuhtekoolitusega?
Soovitaks kindlasti pöörduda spetsialisti poole. Kõigepealt ehk teeksite tööd iseendaga individuaalteraapias- nagu nimetate, otsiksite iseennast, oma vahepeal muutunud ja kaotsi läinud olemust.
Sealt edasi võiksite koos partneriga paari- või pereteraapiasse minna, sest suhted ei parane iseeneset- isegi kui teie end leiate, laps läheb lasteaeda ja teie taas tööle...
Ning ka paarisuhtekoolitus oleks teile abiks- kas siis enne paariteraapiat või sellega paralleelselt.
Täpsemat infot leiate: www. sinamina.ee, www.rasedus.ee, www.pereterapeudid.ee
Soovin teile jätkuvat vaimujõudu!

1 lugeja arvab, et see vastus ei olnud abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!