....Ohh, ei teagi, kust alustada.....
Oleme abielus olnud 5- aastat. Meil on ilus kodu ja imearmas 4- aastane tütar.
Mure on, aga selles et ma olen noor inimene (27-aastane), aga ei saa oma abikaasaga mitte kuskil seltskonnas/sõprade juures käia, kus tarbitakse alkoholi. Mehel on sellega tõsine probleem- ta ei saa pidama, ei lõpeta enne kui on põhimõtteliselt pilditu. varem ikka käisime koos, aga see oli mulle ikka tohutu häbi...ta käitub purjuspeaga minuga jube halvasti...kõigiga käitub, on kohutavalt ülbe. Imestan, et ta veel kuskil klubis vaeseomaks pekstud pole. Aastatega on asi aga niikaugele läinud, et enam ei piisa ühest päevast, vaid juuakse ka teine päev peale. Siis on olukord eriti hull, siis toimub vaimne vägivald- mees oskab kõige valusamatele punktidele vajutada. Ma olen ka ise süüdi, sest ei suuda vaikuses vaadata, kuidas inimene lihtsalt oma nädalavahetuse maha joob....ja õiendan ja solvan ise ka teda. Siis algab jälle töönädal, mees saab ilusti kaineks, palub andestust ette ja taha...mina muidugi andestan ja nii mööduvad aastad...
....Sündis laps, mõtlesin et asjad lähevad kindlasti paremaks, mees lõpetab oma poisikese tembud ära. Aga eiii, absoluutselt kõik üritused (sünnipäevad, suvepäevad, jõulupeod...), jõuab inimene healjuhul hommikuks koju roomates.
Kuna mina töötan graafiku alusel, siis viibib mees tihti nädalavahetused lapsega suvilas. Aga üsna tihti on ka kordi, kui ta kutsub mõne sõbra kaasa ja panevad peo püsti, jättes lapse siis "saatuse hooleks". On sõitnud alkoholijoobes lapsega koos lähimasse küla poodi suvilas. Ka selle andsin talle andeks, kuna lubas et sellised asjad ei kordu.
Aastad on edasi läinud ja ma tunnen, et sellised mehe "pildituks" joomised on mulle jälje jätnud. Argielus on meil muidu kõik korras ja saame hästi läbi... aga nii kui kuulen, et teda on kuskile üritusele kutsutud, lähen lausa hüsteeriasse, tunnen et ei kontrolli ennast enam...mul käib kohe silme eest läbi, kuidas ta jõuab hommikul koju purupurjus, ei lase minul magada, hakkab mõnitama....isegi kui minul on tööpäevaks vaja välja puhata. Kõik see tema kainenemisprotsess käib silme eest läbi.
Tänu sellele ei usalda ma oma meest absoluutselt, sest on olnud ka kordi, kui ta ütleb mulle et käib korra sõbra juures ära... aga jõuab samamoodi hommikul koju- loomulikult lausjoobes. Tema puhul ei ole sellist asja, et võtab natukene...ta lihtsalt ei saa enam pidama. Siiamaani ta eitas oma probleemi.
Kuigi me üksteist väga armastame ja peale joogivabal perioodi on meie pereelu korras....mees on tubli sportlane, osaleb kõigil maratonidel...käib trennis.
Olen korduvalt pidanud lapsega teise linna õe või ema juurde sõitma. Aga alati olen ta palumise peale tagasi tulnud. Kuid viimasel ajal on mehe joomingud tihedamaks muutunud ja ka tööle pole alati jõudnud.
Võtsin ennast kokku ja tegin nüüd asja päris selgeks, sellist elu mulle vaja ei ole, olen noor naine, aga juba närvihaige. Nõudsin lahutust, tegin mehele selgeks et saan ka ilma temata jalad alla. Saime mõlemad mõnda aega üksteisest eemal olla ja elu üle järele mõelda. Ma tean, et meie mõlema unistus on koos last kasvatada.
Saime kokku.... minu tingimus oli, et hakaku karsklaseks. Selle tingimusega mees nõus polnud. Tunnistas, et tal on küll probleem piiri pidamisega, aga joodik ta pole. Viinaravisse ta ei usu. Ma ei tea, kas see puutub asjasse, aga mu mees on terve elu kasvanud purjus isa kõrval, kes ema alati sõimas (sõimab siiani). Mu suurim hirm ongi, et ta muutub isa suguseks, kui nii jätkab.
Abikaasa lubas muutuda ja oma joomingutele piir panna, meie ühisel otsusel proovime veel ka pereteraapiat, ma ei tea kas aitab aga proovime, sest tegelikult me ei taha lahku minna. Ainuke probleem on alkohol, mis meie abielu hävitab.
Vabandan, et niiiiiiiiii pikk jutt sai... aga mure on ka juba pikka aega pea kohal.
Olete juba 5 aastat abielus, kasvatate 4-aastast tütart ja Teie abikaasa on alkoholik. Tema seda ei tunnista ja seega ei saa teda keegi väljaspoolt abistada. Selle kurva tõega peate silmitsi seisma ja mitte looma endale illusioone. Alkoholism süveneb nagu iga teine haigus, mida ei ravita. Tegemist ei ole mingi poisikese tembutamisega, see on raske ja ravimatu haigus. Ainult alkohoolik ise saab paraneda ja ainult täiskarsklaseks muutudes, mis aga pole Teie abikaasale vastuvõetav.
Vastutustundetus lapse suhtes on selle kinnituseks.
Alkohoolikute pereliikmed muutuvad aastatega kaassõltlasteks.Üksikasjalikumalt kaassõltuvusest on hea lugeda Kene Truve kodulehelt netis.
Kirjutate, et „argielus on meil kõik korras“. Peate silmas tsüklitevahelist aega, selline ongi elu alkohoolikuga: tsüklist tsüklini.
Sellega, et andestate ja jälle tagasi tulete, soosite haiguse kulgu. Kõlab valusalt, kuid on tõsi.
Abikaasa lubab „oma joomingutele piir panna“, lubadus võib tunduda siiras, kuid ... kehtib järgmise tsüklisse langemiseni.
Vabandab, et vastus pole lootust sisendav, kuid Te peate tõele näkku vaatama, sellest on abi ka Teie abikaasale.
