eile oli mul vesiahjus kaua võib.olen üpris külma närviga aga eks see karikas lõpuks sa ka täis .täiest tühjast ,tähjast tehakse elevant ja kõigele lisaks solvangud mida pole ma kuidagi ära teenind.see pole esmane kord.kui mees ei oska oma emotsioone kontrollida mida teha sellisega?on olnud ka vägivaldne!kodu eest ta hoolitseb,ei joo,rahadega oskab majandada.
võta kärmelt midagi ette. Need vägivalla asjad lähevad ikka hullemaks. Sa pead enda eest seisma. Nüüd räägivad ju nii palju nedest tugigruppidest. Kõige olulisem, räägi mehega ja räägi ausalt, mida sa tunned. Ära lihtsalt looda, et ise üle läheb. Nägin sõbrannal seda asja pealt. Ta tegeles kogu aeg mehega, et üritas meest muuta, isegi ära ristis ta kuidagi moodi ja kirikusse tassis ja mõtles igasugu trikke välja. Iseendaga ei tegelenud. Ja tulemus oli ikka kurb - mees ikka vägivaldne, kui sõbranna tema juurest ära läks, siis mees ähvardas aastaid.
Oleks pidanud mitte mehe muutmisega tegelema, vaid iseendaga, ükskõik kui egoistlik see ka ei tunduks. See polegi egoism.
Nõustun siin kõigi eellpool kõnelejatega, et vägivald on lubamatu ja nagu Viivi ütles, ei ole see egoism, kui enda eest seista. Isegi verbaalne vägivald on lubamatu.
Kui mees ei mõista, et sellised ütlused Sind solvavad, siis on ka mõttetu teda ümber hakata kasvatama. Vägivald tuleb sageli lapsepõlvest kaasa. Ja selleks et see edasikandumise ahel katkeks, peab inimene ise mõistma, et teeb valesti ja ise soovima muutuda. Kogemuste põhjal võin öelda, et muutusi inimestele peale sundida ei saa. Sellises olukorras saab vaid enda eest seista ja tegutseda. Pole vaja oodata viimse piisani karikas.
Ma küll vastan pool aastat hiljem ja ei tea, mis seis nüüd on, aga see teema ei ammenda end vist iial. Kirjutan ka veidi endast ja oma elust.
Olen abielus, neli aastat juba, aga koos oleme olnud kaheksa aastat. Kui kaheksa aasta eest ta armastas mind, siis enam mitte. Oh jaa, kaine peaga ta armastab, nii ta väidab siis. Aga kui ta on purjus, siis sõimatakse mind nimedega, mis ei kannata kirjapilti (selhulgas ka väited a la "kuidas saab minusugust üldse armastada"). Vahel tullakse ka kätega kallale, õnneks mitte eriti hullult. Ma olen õppinud sõimu teisest kõrvast välja laskma. Ka sllised ütlemisi, et "võta oma seitse asja ja tõmba uttu" , ei võta ma eriti tõsiselt. Järgmine päev palutakse ALATI andeks. See on kindel nagu aamen kirikus. Ma olen öelnud talle, et see pole tema poolt ikka õige armastus. Kui inimene teist armastab, siis armastab nii kainelt kui ka purjuspäi, mitte nii, et täna armastan, homme mitte. Pealegi kõneldakse, et purjuspäi räägib inimene tõtt...
Mina armastan oma meest kogu südamest ja olen nii loll küll, et tema juurde jääda. Pealegi on meil kaks last, 6a ja 3a. Laste pärast ma temaga koos ei ole, ikka oma armastuse pärast.
Mis puutub minu abiellu, siis olen realist ja elan päev korraga. Ma pole küll õnnelik, aga väga õnnetu ma ka pole. Lapsed annavad jõudu ja elumõtte. Võtsin omale merisea, kuulsin, et see loomake olevat hea stressimaandaja ja tõsi ta on. Kui mees on purjus, võtan põrsa puurist ja lähen lastetuppa. Ning elu on jälle ilus.
Kui kaua aga nii jaksab! Aga eks igal ühel ole piir erinevas kohas. See kui keegi sind pidevalt alavääristab, siis see sööb minu arust hinge vaikselt välja. Minu armastus nii suri.
Peaasi, et sa ise oleksid õnnelik ja rahul!