Elame koos juba ca. 15 aastat. Koos hakkasime elama üsna varakult 2. kursusel ülikooli ajal, meil on 13a poeg ja 5a tütar.
Eks probleeme oli varem ka aeg-ajalt, tavaliselt umbes kord aastas oli mingi suurem tüli üsna suvalisel teemal. Enam neid ei mäleta.
Viimase 3 aasta jooksul oleme aga sattunud vastikusse nõiaringi, millest head väljapääs enam pole.
Probleemid algasid minu jaoks siis, kui tütar sai 2-aastat vanaks ja hakkasime teda sõime viima. Minu kaasal tekkis järsku tohutult vaba aega, tööle ta ei läinud.
Minu arvates just sel hetkel hakkas peale minu kallal näägutamine: sa ei pööra mulle tähelepanu, ei armasta mind, ei tee komplimente jne. Mingi aja jooksul ma siis katsusin parem olla. Paraku polnud minu arust sellest palju kasu, kuna töö on mul üsna vastutusrikas ja keeruline (keskastme juht). Ikka juhtus, et töölt tulles oli pea muresid täis ja tahtsin aega olla omaette.
Tavaline asjade käik on siis selline, et ühel suvalisel hetkel hakkab kaasa mind ignoreerima, kui küsin milles asi saan vastuseks tavaliselt, et ei midagi, või siis saan otse pasunasse: sa ei hooli minust, oled külm, hoolimatu. Vahest tuleb: lapsi sa armastad küll aga minust ei hooli üldse, mul on sinu pärast halb elu, ma ei suuda nii elada jne. Alguses tundisn end süüdi ja püüdsin end parandada. Siis üritasin kaasat isegi suht vägisi tööle saata, et tal ajaga midagi teha oleks. Sellest kasvas välja täiesti omaette tragöödia: mina püüan nautida oma vaba aega aga sina sunnid tööle.
Tänaseks on jõudnud asi selleni, et ma ei püüa enam parem olla. Mul oli tohutu keeruline eelmine sügis töö juures, hakkasin võtma erinevaid rahustavaid ravimeid ja võtan siiani. Kui kaasa hakkab mind ignoreerima vastan samaga. Seda rohkem ta püüab välja näidata kuidas ta mind vihkab. Osad tülid on jõudnud asjade lõhkumise ja padujoomiseni (pigem küll minu poolt). Kuigi lahendust me enam ei leia, lepime aeg-ajalt siiski ära ja toimime koos kenasti paar nädalat.
Siis suvalisel hetkel panen tähele, et mind jälle ignoreeritakse või näidatakse oma põlgust muul viisil, mul tekib kohe kabuhirma ja viha. Mõnikord tekib see paraku ka olukordades, kus põhjus on hoopis muus. Nt. kaasal on tööl kehvasti läinud.
Praegu me elame küll aga minu jaoks paraku kriisist kriisini.
Üritasin orgunnida meile nõustamist, aga me ei leidnud paari nädala jooksul aega, mis meile mõlemale klapiks.
Igas paarisuhtes on tõusud ja mõõnad, probleemidest ei pääse keegi. Vilets elu on vilets. Paarisuhte mõte või väärtus pole lihtsalt olla viletsasti koos, vaid olla koos sel moel, et kumbki on rahul. Oluline on, et rahulolematuse tekkides räägitaks selle põhjustest, oldaks nõus teineteist kuulama, mõistma ja toetama. Vastastikkune tundlikkus teineteise vajaduse vastu on üks hea paarisuhte olulisemaid tunnuseid. Kui te suudate paar nädalat siiski päris kenasti elada, siis võiks uurida, mida te kumbki selle aja jooksul teisti teete – muidu ei oleks see ju võimalik.
Kui suhet ei suudeta hoida nii, et see pakuks kummalegi rõõmu ja rahuldust, ja kõik katsed asja parandada vastu taevast lendavad, tekib lõpuks paratamatult lahkuminekumõte. Suhe pole kindlasti midagi, mida peaks välja kannatama. Ent suhe pole kindlasti ka midagi, mida kergekäeliselt lõhkuda. Kui edasine kooselu on sattunud küsimärgi alla, siis tuleks kõigepealt põhjalikult uurida, mis on täpsemalt see, millega kumbki rahul ei ole, samuti seda, kui palju ja mis tingimustel kumbki on nõus suhtesse panustama jms.
Tihti otsustavad mees ja naine kokku jääda laste pärast, või lihtsalt selle pärast, et koos on mugavam (odavam, turvalisem), uskudes, et ka nii võib kõik toimida. Tõsiasi on ka see, et kogu peret hoiab sisuliselt koos vaid toimiv paarisuhe, ja ka lastel on võimalus igas mõttes terveks jääda eelkõige terves suhtes. Isa-ema eemaldumine teineteisest on sage põhjus, miks lapsed hakkavad reageerima nn ebakohase käitumisega. Vanematel võib olla keerukas märgata, et nende laps pole mitte paha, vaid lihtsalt vastab sel viisil nende suhetes toimuvale.
Laste sees on ikka samad tunded, mis nende vanemate sees – kõik, mis juhtub vanematega, juhtub ka lastega, kehvas suhtes vanemate kõrval tunnevad end ka lapsed kehvasti.
Ehk on siiski võimalik leida aeg nõustamisse minemiseks. Perenõustamise mõte ei ole alati suhte päästmine, küllalt tihti tullakse olukorda uurima, et selguks, millega kumbki täpsemalt rahul ei ole ning kas leidub ressurssi jätkamiseks. Juhtub sedagi, et paar, kes tuleb nõustamisse lahutusasju kokku leppima-läbi rääkima, avastab, et lootust siiski on ja peagi asutakse tööle suhte taastamisega. Loomulikult on küllalt tavaline seegi, et paar tuleb ideega oma suhe korda saada, ent seansside jooksul selgub, et aastate jooksul kogunenud valu ja solvumus osutub siiski ületamatuks, või pole kumbki nõus piisavalt panustama. Või esitatakse teineteisele seesuguseid nõudmisi, mida pole võimalik täita. Paarisuhte toimima saamiseks on mõistagi vaja kaht seda soovivat inimest. Kui pingutama on nõus ainult üks, pole tulemust loota. Kui kumbki on nõus teist kuulama, mõistma, panustama – siis on rohkem lootust, et suhe jälle toimima saadakse.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
