Olen jõudnud ummikusse, kust ei leia ise enam väljapääsu.
Probleem on selles, et meie kooselu mehega on muutunud hävitavaks nii meile endile kui eriti meie lastele (3-aastased). Oleme mehega koos olnud üle 10 aasta ning kahjuks pärast laste sündi ilmselt täiesti lahku kasvanud. Tülitseme väga palju ning pea kõik tülid lõppevad minupoolse ettepanekuga, et lähme lahku ja lõpetame selle virelemise. Mees ei ole nõus, tahab lastele pakkuda "täiuslikku" perekonda. Mehega puuduvad meil viimastel aastatel täielikult ühised teemad, meil on suured erimeelsused laste kasvatamises, oleme mõlemad üksteise suhtes kriitilised ja süüdistavad. Kõige hullemad on nädalavahetused või puhkused, kui peame rohkem üksteise läheduses viibima. Oleme täiesti võõrad inimesed, ka voodis.
Olen väga mures meie laste pärast. Üks kaksikutest on ilmselt ülitundliku närvissüsteemiga ning elab juba praegu väga üle neid tülisid ning kodus valitsevat pingelist olukorda. Tal on igapäevased hüsteeriahood, ta närib küüsi ning hõõrub närviliselt silmi. On ka agressiivne õe suhtes ning "käivitub" mitu korda päevas mingist tühisest asjast niimoodi, et järgneb lausa tunnipikkune draama. Hüsteeriahoo käivitab tavaliselt ka kurjeb pilk, või hoidku jumal, karmim ütlemine. Ta on äärmuseni minusse klammerdunud - on päevi, kus mina olen peres ainuke, kes teda puudutada tohib. Teine laps on õnneks rahulikum.
Mina tahaks minna eluga edasi, kasvatada rahulikult (kasvõi üksi) oma lapsi, kuid mees ei ole nõus midagi muutma. Juba ainuüksi mõte sellest, et pean veel paarkümmend aastat praegust elu kannatama muudab mind tigedaks, närviliseks, masendunuks. Tunnen, et olen nagu plahvatusohtlik pomm ja plahvatan ka laste peale, pärast muidugi vaevlen hirmsasti süümekates. Tean, et lastele mõjub vanemate lahkuminek rängalt, kuid kas mitte rängemalt ei mõju neile pidev kodusõjas elamine?
Me oleme mehega rääkinud, et peaks minema kuskile pereteraapiasse, kuid ausalt öeldes puudub mul usk sellesse. Kas taolises olukorrast on üldse mingit väljapääsu? Või kuidas panna inimesele aru pähe, et kõigile on tervislikum see virelemine lõpetada?
Tõepoolest, teie kirjeldatud olukord on raske kõigile: paarisuhe ei toimi ja lapsed kannatavad.
Kui mehel ja naisel ei ole enam koos tore olla, ja kumbki ei soovi ka ses osas midagi ette võtta, et toredam oleks, siis on vaja teha otsus, mis saab edasi, sest kannatusi ei ole mõistlik pikendada. Ent isegi kui sünnib otsus lahku minna, siis enne seda ikkagi vaja põhjalikult uurida, mis on täpsemalt see, millega kumbki rahul ei ole, mis hoiaks ära kriitika ja süüdistused, mis aitaks paremini teineteist mõista, millist kooselu ja suhet kumbki ootab, kui palju ja mis tingimustel kumbki siiski on nõus suhtesse panustama jms.
Suhte taastamiseks on reeglina vaja kaht inimest. Kui pingutama on nõus ainult üks partneritest, siis tulemust pole loota.
Püsisuhe on inimlik põhivajadus, hea suhe teeb inimese rahulolevaks, energiliseks, rõõmsameelseks. Selliste, heas suhtes olevate vanemate hoole all on lastel turvaline kasvada. Toimiv põhisuhe ei ole vormiline, vaid sisuline väärtus. Kui paar oma probleemide ja erimeelsustega ei tegele, kui tülid ja pettumus kuhjuvad, ent kõigele vaatamata ollakse koos, siis see ei ole kindlasti täiuslik perekond, kuigi eemalt võib see nii isegi paista. Paarisuhte väärtus pole lihtsalt olla koos, vaid olla koos sel moel, et kumbki on rahul, rahulolematuse tekkides selle põhjustest räägitakse, ollakse nõus teineteist kuulama, mõistma ja toetama ning see on vastastikkune. Tundlikkus teineteise vajaduse vastu on üks hea paarisuhte olulisemaid tunnuseid.
Suhe pole kindlasti midagi, mida peab välja kannatama. Kui suhet ei ole võimalik muuta nii, et see pakuks kummalegi rahuldust, siis on targem minna lahku. Laste kannatused peres, kus paar pidevalt tülitseb, on reeglina suured, sest laste sees on ikka needsamad tunded, mis nende vanemates – kõik, mis juhtub vanematega, juhtub ka lastega. Laste eakohane areng saab „kodusõdade“ käigus kindlasti häiritud. Laps vajab kasvamiseks kannatlikke, piirepanevaid ja armastavaid vanemaid.
Pereteraapiast.
Et üks partneritest soovib nõustamist, kuid teine mitte, seda juhtub ikka, õnneks aina vähem. Veenmine on sisuliselt jõumeetod, seetõttu soovitan teil lihtsalt ja endakohaselt selgitada, miks seda soovite. Sellepärast, et mina tunnen..., mõtlen..., vajan..., soovin... Sisuliselt on see ju teie abipalve oma partnerile. Kui jätate piisavalt ruumi, ei tunne teine ennast surutuna ja ehk soostub.
Minu töökogemus näitab, et ka need paarid, kes tulevad nõustamisse lahutusasju kokku leppima, võivad asuda tööle suhte uurimise osas ning seejärel suhte töölesaamise kallal. Loomulikult on küllalt tavaline seegi töökogemus, et paar tuleb teraapiasse lootusega oma suhe korda saada, ent seansside jooksul selgub, et kumbki pole siiski nõus piisavalt panustama.
Nõustamise käigus ei panda kedagi vägisi kokku, ei loeta sõnu peale, ei süüdistata, vaid uuritakse olukorda. Nõustamise kindel boonus on, et teadmised suhete arenguloogikast suurenevad, ja ehk on siis selgem arusaam sellestki, mis õieti suhetes juhtus ja mida oleks edaspidi vaja tähelepanu all hoida, kui ikkagi kokku jäädakse. Ka kommunikatsiooniprobleemid paarisuhtes on tavalised - vahel tegeleme nõustamises sotsiaalsete oskuste täiendamisega, sest nendest oleneb palju.
Terapeut pole mõistagi imetegija, tema ei saa paare ei lahutada ega kokku jätta - kas kokku või lahku, see on ikka paari enda väga privaatne otsus. Uurides suhet lähemalt, on paaril võimalik paremini aru saada selle kujunemisteest, viltuläinust ja mõelda selle üle, kas ja kuidas suhet taastada. Tihti ulatuvad probleemid kummagi partneri lapsepõlve ja isiksuslikku kujunemislukku, kummagi päritolupere eripäradesse. See kõik on keerukalt põimuv ja paaril endal võib olla kõike seda raske hoomata. Isegi kui probleemide tagamaad aimatakse, on paaril endal tihti siiski keerukas lahendust leida.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
