Olen oma abikaasaga elanud koos 5,5aastat. Selle ajaga on meile süninud ka kaks last. Kuna meie esimene laps sündis planeerimata ja jäin 3kuud pärast temaga tutvumist rasedaks on meie suhe kuidagi kiirelt arenenud-vb ehk liiga kiirelt.
Nagu korra juba mainitud on meil kaks lapst ja soetasime endale ka kodu. Neil momentidel, kui sai neid otsuseid otsustatud, tundusid need igati õiged, kuid kas nüüd-ma ei tea enam...
Nagu esimene aasta ikka oli ka mul suur armumise aeg, mehel puudusid vead ja kõik oli nii rõõsa ja rõõmus. Ajapikku tekkisid siiski vead,mis hakkasid mind ühaenam häirima. Tegelikult olin need asjad,mida ma lihtsalt alguses ei täheldanud- kuna tegemist linna mehega ja ma ise pärit maalt,siis olen mina harjunud nägema ja tegema tööd mida oleks vaja teha,kuid tema pigem mitte(pean talle pidevalt justkui näägutama, et see oleks vaja teha ja see kah), minu mõistmine raskel ajal, romantilise poole puudumine. Viimasel ajal ei mõsitagi enam ma end hästi, kas vaatmata meie pikkadedele vestlustele ta ei taha muuta end või ma lihtsalt ei taha seda muutust näha ja püüan leida põhjust et kõik lõpetada. Tunnen end pidevalt üksi- mul ei ole enda muredest kellegiga rääkida(minu jaoks ei ole vestluskaaslane see kes vaatab TVd samal ajal ja ei räägi minuga sõnakesti vastu), läheduse puudumine(pidevalt lähme abikaasaga einevatel aegadel magama, koos kahekesi väljas me peaaegu ei käi üldse, hästi on kui kord aastas toodakse mulle kasvõi üks lilleõis), tekkinud probleemid pean pidevalt ma üksi lahendama.
Olen püüdnud temaga rääkida ja mitte 2 ega ka 3 korda vaid kordades ja aastaid. Tunnistasin talle,et minu jaoks kõik hääbub juba. See suhe ei ole enam see mis ta oli ja kui ta tegelikult mind veel armastab ja tahab minuga suhet jätkata siis võtku end kokku. Pärast vestlust tundub esimene nädal peaaegu,et alati et ta tõesti püüab, kuniks järgmise nädalani...
Ma olen väsinud- lastel suhteliselt keerulised ead(enesekehtestamine ), mitte just kõige paremad suhted oma vanematega ning õe-vennaga, pidevad probleemid ja mured, mis vajavad lahendmist ja pidev stress seoses kooseluga. Tahe oleks lihtsalt maha istuda ja lihtsalt nutta ja karjuda-ma ei jõua enam!
Olete oma abikaasaga koos elanud juba üle viie aasta, teil on ühised lapsed ning koos soetatud kodu. Esimese kooseluaasta armumise lumm on hajunud ning ilmsiks on tulnud mitmed aspektid, mis teid teevad rahulolematuks teie suhte osas ning nagu nimetasite- tõstatanud küsimuse kooselu jätkamise võimalikkusest.
Kirjutate, et suhe muutus tõsiseks liiga kiiresti ja nö kohtinguaega ja teineteise tundmaõppimise aega jäi napiks- kolm kuud peale esmatutvust jäite lapseootele ja kohe läks pereeluks.
Inimlik võime armuda ja kanda nö "roosasid prille" partneri osas ongi ehk looduse poolt niiviisi kavalalt seatud- kui oleksime ratsionaalsed ja kriitilised, ei pruugiks inimesed endale üldse partnereid leidagi. : )
Tasapisi, suhte arenedes ja argipäeva saabudes hakkame märkama teises pooles (ja tema meis) omadusi/harjumusi, mis ehk ei olegi kõige sümpaatsemad - siinkohal tuleb mängu aga võime kohaneda ja leppida oma partneriga sellisena nagu ta on. Me tuleme kõik oma taustsüsteemist (päritoluperest)- eripärade, kommete, väärtuste, ka rolliootustega ja paarisuhte toimimiseks on vajalik üheskoos lahti rääkida ja kokku leppida just meie suhte reeglid (näiteks: pere rahaasjad, majandamine; kodutööd; koosveedetud aeg ja tegevused; seks; sõbrad ja sugulased jne. jne.).
Teie kirjast selgub, et tunnete end kurvana ja olete pettunud seetõttu, et suhtest on kadunud romantika ja ühist paarina koosveedetavat aega ja tegevusi napib. Lisaks nimetate, et teie abikaasa ei mõista ega toeta teid rasketel aegadel (keerulised suhted laste ja sugulastega, muud probleemid).
Kirjutate, et räägite oma muredest partnerile sageli (teie ootustest tema tehtavatele kodutöödele /näägutate/; romantika/lähedusepuudus,- kusjuures nimetate talle, et võtku end kokku, või suhe hääbub), samas on tegu olnud monoloogidega (mees vaatab samal ajal tv-d ja vaikib).
Ilmselt on vaikimine tema toimetulekumehhanism - kellelegi ei meeldi kuulda, et ta on süüdi ja veel mitmetes asjades ja aastast-aastasse (tegemata tööd, romantika puudus jne.). Kui te päevast-päeva näägutate, olete pinges, pettunud, kurb ja pahane- siis pole ka ime, et romantika ja lähedus sellest suhtest kaob.
Kuna te mees ikkagi püüab (järgmise nädalani...) ja te püsite paarina koos, saaks soovitada teile osalemist paarisuhtekoolitusel. Koolitusel antakse ülevaade konfliktidest, toimetulekumehhanismidest mis ei tööta ja õpetatakse tõhusamat suhtlust - kuidas rääkida partneriga oma muredest ja vajadustest nii, et ta ei tõmbuks endasse, vaid kuulaks mind, mõistaks ja koostöös leiaksime ka lahenduse. Lisaks teemad lähedusest, sõprusest, seksist, ootustest, väärtustest jne. Vaadake: www. prep.ee
Lisaks koolitusel osalemisele võib teile tulla kasuks pereterapeudi väisamine- koostöös neutraalse spetsialistiga saate uurida oma peremudelit ja tegeleda häirivate teemadga. Vaadake: www.pereterapeudid.ee; www.sinamina.ee
Ütlete, et olete kõigest sellest väsinud - tunnustan teie julgust muret jagada ja abi otsida. Paarisuhtes on ikkagi kaks inimest ja koostöös ja hea tahtega saab tekkinud muresid leevendada ja lahendada.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
