Tere
Olen abielus, kokku oleme koos elanud 4 aastat ja meil on 2,4- aastane laps.Meie suhe on muutunud väga keeruliseks peale lapse sündimist. Nimelt oleme hakanud tülitsema juba suht iga päev aga vahel veab kui see juhtub kõigest 2x nädalas.Ja tülide põhjusteks alati see,et kuidas kasvatada meie last.
Mina olen täiesti eri meelt oma abikaasaga,ehk on need lahkarvamused kasvatuse suhtes ka sellepärast, kuna meie vanusevahe on 16 aastat.
Laps sündis erakorralise keisrilõikega ja oli väga raske üleelamine ka minu jaoks ,kuid mu mees pole sellest veel siiani aru saanud. Minu jaoks on 2,4 -aastane laps ikka veel nagu vastsündinu,ok,saan aru,et olen liiga kaitsev ka oma lapse suhtes alati,kuid siiski arvan,et minu abikaasa käitumine on küsitav.Tema arvab,et 2,4-aastane peab olema juba täiesti iseseisev,ei tohi üldse nutta,peab oskama ennast alati täpselt väljendada ,ja rääkima ainult siis kui kana pissib,täpselt nii nagu see oli vanasti,nagu tema ütleb. Ja kõik minu ärakäimised kodust väljas on võimalikud ainult siis,kui leian lapsehoidja,tema arvates mehed ei pea tegelema lastega,vaid toovad ainult raha koju. Lapse sünnist saati olen kõik toimetused seoses lapsega ainult mina teinud ja abikaasa pole kordagi mähet vahetanud või last magama pannud,rääkimata muudest toimetustest! Nii, ja kuna mina olen pidanud kõike üksi tegema( ma ausalt vahel tunnen,et olen üksikvanem) ,siis on ka toimunud see,et laps on kasvatatud minu reeglite järgi,kuid nüüd mingi aeg tagasi on abikaasa hakanud ka sõna sekka ütlema ja ütleb,et ma teen kõik valesti ja lapsest tuleb memmepoeg! Ja nüüd me olemegi sealmaal,et ainult vaidleme ja tülitseme ja mõtleme vahel ka lahku kolimisele,kuid loodetavasti asjad ikka sellega ei lõppe. Kas olen mina liiga hoolitsev oma lapse suhtes või on mehel tõesti liiga karmid kasvatusviisid?Muidugi,kui laps nutab avalikus kohas,siis tuleb mehe suust kohe,et tuleb vits koju tuua (2,4 aastasele!!!!) Ma olen mitmeid kordi lugenud igasugustest kasvatusmeetodidest ja ikka olen kindel,et kasvatan meie last hästi,kuid siiski tehakse mind abikaasa poolt pidevalt maha.Ma olen ahastuses,vaikselt proovin kõrvale hiilida kõikidest üritustest,kuhu pean minema koos abikaasa ja lapsega,kuna mul siis väga piinlik oma abikaasa käitumise suhtes. NT: kui laps midagi puutub võõras kohas,saab ta kohe vastu näppe teiste ees,või kui laps piisavalt kiiresti ei kõnni,siis on umbes nii,et abikaasal päev luhta läinud,kuna peab lapse järgi 30sekundit rohkem ootama ja just laps on see,kes kõiges süüdi. jA kui me koos kuskil,siis ei tohi ma last sülle ka võtta eriti mehe juuresolekul.Lisan veel ka,et meil mõlemal see esimene laps.
Mulle tundub, et asi pole lapses, vaid teie suhtumises teineteisesse üleüldisemalt. Inglise keeles on hea küsimus: do you want to be right or married? Ehk et abielu eeldab läbirääkimisi igas küsimuses, ka lapsekasvatamises. Ja mitte selles suunas, kel õigus jääb, vaid selles suunas, et kumbki haiget ei saaks. Teineteist tuleb hoida. Head otsused on koos tehtud otsused ning vanemate vahel, kes teineteist armastavad ja austavad. See, et sinu mees on sinust niipalju vanem, ei loe õieti midagi, sina oled temast jälle nii palju noorem, ja mis siis. Kui palju te mõlemad teete selleks, et teievaheline tunne püsiks? Kui palju te võtate aega teineteise jaoks, üksteise vajaduste täitmiseks?
Minu arust ongi asi selles, et te ei mõista omavahel asju arutada ilma teineteisele haiget tegemata. Kui ühele ei sobi teise kasvatusmeetod, siis tuleb leida mingi muu, hoopis kolmas viis, kuidas oma last kasvatada. Selline, millega mõlemad on varmalt nõus ja mis ei põhjusta selliseid nägelemisi. See jälle nõuab kõvasti arutamist. Meie kasutame arutamiseks seda viisi - http://www.marriagebuilders.com/graphic/mbi3350_guide.html
Äkki sobib teile ka?
Teie suhe hakkas muutuma keerulisemaks peale lapse sündi. Peale lapse sündi selgus, et teil on erinevad ootused lapse kasvatamisele ja teineteisele. On normaalne, et uued situatsioonid toovad nähtavale uued teemad ja nendega seotud ootused. Saan aru, et teie tülid ei ole viinud selguse suurenemiseni tänaseks, pigem on kasvanud pinge ja mõlemapoolne haiget saamine. Saan aru, et tunnete mõlemad piinlikkust teise käitumise pärast ja rahulolu aina väheneb. Teie kirjast paistab, et teil on mõlemal lapse arengust väga erinev arusaam – teie peate last veel vastsündinuks ja tahate tema eest liigselt hoolitseda ja teie mees peab last juba täiskasvanuks ning esitab vastavaid nõudmisi. Laps võib muutuda rahutuks ja olla segaduses, kui tema tegelikke arengulisi vajadusi ei märgata ega rahuldata. Seega on lapse seisukohast tõesti väga oluline, et leiaksite viisi, kuidas lõpetada endisel viisil tülitsemise ja looksite selgust, mis toimub tegelikult teie suhtes ja kuidas tahate lapse jaoks olemas olla.
Lapse sündimine mõjutab alati paarisuhet. Mehe ja naise rollidele lisanduvad nüüd isa ja ema rollid ning uute rollidega kohanemine võtab aega. Teadlikust nõuab rollide vahetamine vastavalt vajadusele. Paljudele peredele saab saatuslikuks, kui unustatakse tulla ema ja isa rollidest välja ja olla oma abikaasale/elukaaslasele lihtsalt kaaslane. Samuti ei tohiks päris ära unustada ka oma isiklikke vajadusi, sest kui endal enam silm ei sära, siis ei saa toitu ka paarisuhe ja kui paarisuhe ei toimi, siis ei saa hästi toimida ka perekond. Laps vajab eelkõige armastavat õhkkonda, milles kasvada. Seega olen nõus külalisega, et tähtis on pöörata tähelepanu oma paarisuhtele ja küsida endalt teiselt, et kuidas teil paarina läheb? Mida vajate? Mida igatsete? Milles olete pettunud? Kas te olete ka peale lapse sündi teineteise jaoks olulised? Kas mees saab teie tunnustust ja tähelepanu piisavalt? Kas teie saate mehe poolt piisavalt tähelepanu ja tunnustust? Paljud paarid unustavad oma paarisuhte eest hoolitseda peale lapse sündi ja tekkiv rahulolematus hakkab end välja pressima tülidena pisiasjade üle. Kuidas teil sellega lood on?
Lisaks võite minna koos meie perekeskuse perenõustaja juurde, et rääkida lapse arengulistest vajadustest ja suhtlemisest 2,4 aastase lapsega. Koos arutades võite ehk tülitsemise kõrvale panna ja püüda koos aru saada, mida selles vanuses laps tegelikult vajab normaalseks arenguks. Tähtis, et te mõlemad saaksite teineteise poolt ära kuulatud ja mõistetud, et mida te oma lapsele tegelikult soovite. Spetsialist abiga on võimalik otsida sobivaid viise, kuidas jõuda selleni, mida soovite. Hea võimalus on teil mõlemal ka osaleda Gordoni perekoolis, kus õpetatakse oskusi, kuidas lapsega suhelda, et lapses saaks areneda hoolivus, iseseisvus, julgus ja rõõm. Gordoni perekooli oskused aitavad kogu peres luua pingevabamaid ja hoolivamaid suhteid.
Saan aru, et laps sündis erakorralise keisrilõikega ning ka see sündmus on jäänud teie suhtes läbi rääkimata, kuna tunnete tänaseni, et te ei ole mõistetud oma mehe poolt. Võib-olla on vaja nõustaja abiga ka sellest sündmusest rääkida. Vahel võivad jääda mõned üksikud sündmused nii tugevaks jätkuvalt haigettegevaks faktoriks, et kogu suhe võib saada sellest mõjutatud. Soovitan teil enda käest küsida, kas keisrilõike teema on kuidagi teie vahele jäänud? Kas selle teemaga seoses on midagi, mis teeb teile endiselt haiget?
Omavaheline rääkimine võiks olla ilma süüdistuste ja hinnanguteta. Rääkimisest veel olulisem on kuulamine ja teise pool mõista püüdmine. Samuti nagu on vajalik lapse arengulistest vajadustest teadlikuks saamine, kuid millest olulisem on oma paarisuhtega töötamine ja sellele panustamine. Paarisuhtest tekkiv rahulolu aitab ka vanemlikes vaidlustes armastavamaks ja mõistvamaks jääda teineteise suhtes, ka erimeelsuste korral.
