ei oska enam käituda. oleme koos olnud 10a ja meil on 2 last kooselust, esimene 9a ja teine 4 kuune. on veel minu eelmisest kooselust 14a laps, kellega saab mees kenasti läbi. kui tuttavaks saime, kolisime kokku kiiresti ja jäin ka rasedaks kiirelt. kui esimene laps oli 1a ehk kooselust möödas pea 2a, tuli tema ellu teine naine - töökaaslane, kes teadis väga hästi tema pere olemasolust, kuid ilmselgelt see ei lugenud talle. ega ta ei tunnistanud, et midagi oli - fakti oli tarvis ja leidsin nad ühiselt jalutuskäigult ning seejärel peale vestlust, mis oli suht ainult minupoolne, andsin talle valida selle naise või minu vahel. mõtles ja ütles, et lõpetab suhte ära ja ei taha pere maha jätta. tundus, et kõik oligi aastateks korras. nüüd siis 1,5a tagasi sain aru, et taas on midagi valesti - ja jälle oli mängus teine naine, jälle töökaaslane - vallaline üksikema. viimane teab samuti meie pere olemasolust, minu rasedusest ja sündinud lapsest. mees eitab kõike, et tal ei ole midagi ja mina olen haiglaselt armukade inimene, ainult ründab niikui hakkan seda teemat tõstatama. ma ju saan aru ja tunnetan, et midagi on valesti ja olen ka tuttavatelt kuulnud, et see suhe toimib - ega inimesed pimedad pole. täna öösel oli ta esimest korda kodust ära ilmselt selle naise juures....muidu toimetatakse omi asju töö ajal lõunapausidel. minu juurde tuli ta elama otse oma eelmisest suhtest, väidetavalt oli neil naisega "kõik läbi" ja elasid lihtsalt koos. ex vihastas ta peale ning last ta ei näe ja ei tunne ka enam puudust. lisaks on suur suur probleem alkohol. alguses, kui tutvusime, oli seda vähe, kuid kogused on suurenenud ajaga. nüüd on igapäevane 2L õlut tööpäeva lõpus ning R ja L 4-6L õlut korraga, mis lõpus ikka purju teeb. pea kõik sünnipäevad lõppevad mällariga, normaalselt juua ei osata. mulle tundub, et need niiöelda kõrvalehüppe algatused on olnud purjuspeaga ja hiljem ei taheta/julgeta lihtsalt ära öelda. samuti arvan, et on olnud ka üheöösuhteid.
olen palju andeks andnud - kõik olen andeks andnud ja uue võimaluse andnud, seda juba vähemalt 3-4 korda. ilmselt ta mõtleb, et mossitab veidi kannatab ära ja asi jälle rööpas.
mina ise armastan teda. tahaks jätkata, kui ta suudaks normaalselt juua ja mitte armukesi pidada. ma ei usalda teda, isegi kui ta seda nüüd lubaks. kardan kohutavalt seda, et annan taaskord andeks, sest mul pole fakte ning edaspidi suhtleb armukesega edasi ja minule jäävad siis jäänukid suhte füüsilisest poolest.
meil on ühine laenuga ostetud kodu, mida me ei suudaks ilma teineteiseta üleval pidada ning sellest loobuda ta ei taha. loomulikult ma ka ei taha - vahel mulle tundub, et ta elab minuga koos vaid selle maja pärast.
ohhh, tuli segapudru jutt siit ja sealt, aga vabandan, kuna olen öö magamata ja kiri juba topelt silme ees.
kuidas ma edasi käituma peaks, kui ta koku tuleb? vaikima, vihastama, lahkumineku juttu rääkima`? mul pole kuskile minna oma 3 lapsega, küll aga on tema ähvardanud ära minna. hakkab minema, siis olen talle järgi pisarsilmil jooksnud ja ühtlasi ka siis lepitust sellega palunud. sellega ta tunnetab oma võimu mu üle ja teab, et võib kõike teha. kuna kardan seda petmist, siis nuhin ta järgi, pole ju usaldust. see kõik on mind aga nii ära väsitanud...lihtsalt enam ei jõua.
ja veel, kui vastust sellele, mis on minu viga paarissuhtes? väidetavalt, kui on lahkuminek, on süüdi alati mõlemad pooled. arvan, et olen liiga hea. annan kõik andeks ja lisaks materiaalne pool. mina majandan, ostan söögid, maksan maksud, teen süüa ja ostan ka riided selga. ehk on tal minuga igavaks läinud? armuke on teisest puust, käib pidudel (no tal pole ju meest, vaba naine niiöelda), majandamisest ei oska rääkida.
Alustan teie kirja lõpust – tõesti, kui on lahkuminek, siis on selles kummalgi oma osa. Ent ka siis, kui probleemid kerkivad ja kestavad, on osalisi kaks. Suhtes on ikka kaks osapoolt, ollakse teineteise pidevas vastasmõjus, käitumised on vastastikku tingitud, aga suhte sees olles on seda kõike keerukas tähele panna ning sellega arvestada. Kuid võimatu see ju ka ei ole. Kui suhtel niisama minna ei lasta, kui seda pidevalt fookuses hoitakse, olles tähelepanelik iseenda ja teise vajaduste vastu, on suhte püsimajäämine palju tõenäolisem. Suhe vajab pidevat panustamist, kire ja sõpruse kõrval on kindlasti vaja ka pühendumist – see tähendab vastutuse võtmist selle eest, et suhe kestaks.
Mehed ja naised on justkui vabaturul – igal on võimalus valida, see valik on igaühe ees pidevalt olemas. Mis siis üldse hoiab meest-naist koos? Vastus kõlab lihtsalt: seni kuni paaril on koos tore olla, ei kipu nad teineteise juurest kuhugi. Ka siis, kui enam ei ole väga tore, püsitakse esialgu ikkagi koos. Nüüd on oluline see, mis „toredusest“ puudu jääb, jutuks võtta. Kui seda tehakse ja seejärel midagi muuta püütakse, on arengukriis ületatud ja saab kenasti edasi minna. Siin ongi ohukoht: väga paljud paarid ei oska märgata iseenda ja teise rahulolematust suhtega, sellest ei räägita. Rahulolematuse pinge laetakse maha erineval viisil: kes sukeldub töösse, kes kõrvalsuhtesse, kes alkoholi, kes mängurlusse. Mis teha – väga paljudel inimestel on kergem põgeneda kui tõega silmitsi seista ja see ei ole otseselt ju ka kellegi süü. Sest see, kus me oma elu ja suhetega parasjagu asume, on väga paljud asjad koos: päritolupere mudel, elu jooksul kujunenud käitumisstrateegiad, isiksuse arenemise lugu, elukogemus jpm.
Õnneks on siiski alati ka võimalus julgus kokku võtta ning omavahel rääkida sellest, mille pärast süda valutab, mis ei meeldi, mida tahaks, et teisiti oleks. Et suhe korda saada, selleks on samuti vaja kahe inimese pingutust – kui üks ei taha või seda vajalikuks ei pea, siis pole see ka reeglina võimalik. Kümme kooseluaastat on pikk aeg, selle aja jooksul on probleemid end üles kerinud, ja teie kirjelduse järgi tundub mulle, et lahendused, millega olete tegelenud, on siiski olnud ajutised. Mis on teie mehel suhtes teiega puudu, et ta otsib kompensatsiooni alkoholist ja kõrvalsuhetest? See küsimus on keeluline ja mitmekihiline, kiireid vastuseid ei ole. Kui saaks alustada avatud ja siirastest jutuajamistest, kus kumbki saab olla nii kuulaja kui ka rääkija rollis. Kuulates peaks tulema ka mõistmist ja parem arusaam kummagi vajadustest, mis seni on ehk varju jäänud.
Nõnda siis ei ole praegusel hetkel kuigi oluline see, mida räägivad teie suhtest teised või mida näitavad nuhkimistulemused. Need on tagajärjed. Vaja oleks mõelda põhjustele ja püüda muuta oma suhet nii, et nii elamise valu kui ka elamise rõõmu oleks võimalik jagada suhte sees, mitte sellest väljaspool. Kui tundub, et oma suhet kahekesi uurida on siiski liialt keeruline ja ei anna soovitud tulemust, võiksite kaaluda pöördumist paarinõustamisse.
Ma ei tahaks hästi nõustuda, et kõrvalsuhted tekivad rahulolematusest oma püsisuhtega. See võib olla üks lisategur, rahulolematus võib viia kergemini minnalaskmiseni, nagu ka alkohol, sest see võtab juba nagunii pidurid pealt, aga üldiselt olen tähele pannud, et inimestel puuduvad selged arusaamad ja reeglid vastassugupoolega suhtlemisel üleüldisemalt, need suhted kipuvad algusest peale olema liiga familiaarsed ja lähedased, flirtivad ja lubatavuse piiril olevad. Kõik eeldavad monogaamiat, kuigi juba alguses valitakse vaba kooselu vorm, mis räägib iseenda eest, et ma ei seo end sinuga lõplikult, sest mine tea...
Kui paljud paarid on omavahel paika pannud, mis on neile kummalegi lubatud suhetes vastassugupoolega?
Või kui paljud paarid teavad teineteise käimistest ja kas või tööpäevast: kus, millal, kellega ollakse ja mida tehakse?
Kui paljude paaride suhe on nii avatud?
Kas või sellised lihtsad reeglid, et üks-ühele lõunapause vastassoost kolleegiga ei peeta; vastassoost sõpru ei ole; ei olda üksi öösel kodunt ära; oma abieluasju ja -probleeme jagatakse ainult oma abikaasaga, mitte sõpradega, eriti mitte vastassoost sõpradega; kui on mingi pidu, siis ei tantsita teiste meeste-naistega, ei käida nendega saunas, vaid ainult oma partneriga; oma vaba aeg veedetakse teineteisega, mitte kellegi teisega, eriti mitte vastassoost sõpradega, sel ajal tehakse koos toredaid asju, täidetakse teineteise vajadusi; oma sõpru valitakse hoolega jne jne.
Ja kui paljud ütlevad, et see on liig ning ta ei tahagi teada, mis teine teeb. Ühel hetkel, kui kõrvalsuhtest teadasaamise valu hammustab ka teda, ei ole see aga enam liig, vaid ainus võimalus kooselu uutelt alustelt üles ehitada.
Iga inimene on ise süüdi oma kõrvalhüppes, neid otsuseid ei tee meie päritolupere, sõbrad, ammugi mitte meie partner.
Tõepoolest - te viitate väga olulisele aspektile suhetes - kokkulepetele. Väga tihti on need sõlmimata, loodetakse nn vaikivatele kokkulepetele, kuid sagedasti selgub, et need vaikimisi kokkulepped olid kummagi partneri peas erinevad. Nii et üks väga oluline suhteid reguleeriv hoob on tõesti kokkulepped, mis on läbi räägitud ja üle kinnitatud.
Samas ma ei vähendaks kummagi osapoole mõju suhetele. Suhtes on ikka kaks inimest, see on koos kootud muster, koos tantsitud tants. Kui suhetes juhtunu tekitab valu, kahetsust, arusaamatust jmt, siis tihti saab sellest tõe hetk suhetes - probleemidest asutakse rääkima. Kriis näitab kätte valukohad. Väga tihti näen oma töös, et just kriis on see, mis kummagi partneri äratab, lõpuks ometi asutakse pimedaid nurki valgustama, tegema kokkuleppeid, rääkima oma tõelistest vajadustest ja tunnetest - kui tõepoolest ja siiralt soovitakse koos edasi minna. Nii et iga kriis on tingimata ka võimalus arenguks, ja kindlasti on vaja kummagi partneri pingutust, et suhe taas toimima saada.
