Meie pika kooselu sügavast kriisist on möödas veidi enam kui poolteist aastat. Esmase shoki ja vihaga öeldud ütlemised on öeldud ja teod tehtud. Praegu aega tagasi mõeldes, teeksin palju asju teisiti, aga konkreetselt selles ajahetkes olles seda ei mõista
Praegu oleme rahulikumad. Samas mees näitab välja, et temaga on isekalt ja alusetult käitutud - suur kannataja. Aga me oleme mõlemad kannatanud, mitte ainult tema.
Ma ei saa aru kas ta soovib ka tagasi seda mõnusat rahulikku sissetallatud elu ent ei julge seda tunnistada. See väljendub selles, et ta nagu tahaks rääkida ja olla, aga niikui taipab et on lasknud endale lähemale, siis hakkab kohe seda negatiivselt väljendama - mis sinu asi on, tee mis tahad, mind absoluutselt ei huvita, mida sa arvad, jäta mind rahule, sinu arvamus ei lähe mulle korda. Ka on saabunud selline iseseisvus. Asjadel kodus oleks justkui küljes nimi ja hind. Seda ta ka väljuhäälselt väljendab - minu oma. Ma tean, et ta saab elus hakkama ja et on ennast teostanud. Olen ta üle uhke. Ma ei ürita tema edust endale kasu lõigata vaid võtan seda kõike perena. See on kuidagi mingi protest. Hirm, et teda kasutatakse ära, ei tunnustata või siis selline hirm, et mina naisena otsustan tema elu üle. Ma ei tea kuidas see tunne on tal tekkinud. Ma olen armukese tekkimisel olnud kontrolliv ja tähelepanelik ehk sealt. Olen tal lasknud inimesena olla tema ise, aga selle kriisiga tuli see iseseisvumine ja muu. Õigus sõnatult minna ja teha kõike, mis pähe tuleb seda läbirääkimata, pere vajadusi arvestamata.
Viimasel ajal olen märganud, et voodis olles ta keerab vabatahtlikult minu poole ja suudab mulle rahulikul toonil vastata ehkki tõrjub mind eemale. Ta on näoga küll minu poole ent pean olema temast eemal.
Kuidas ma küll soovin, et see olukord kasvõi teosammul hakkaks laabuma. Eks ma toimetan praegu rohkem omaette, oma tegemisi, lastega. Temaga suheldes, jätan vastamise viisi ja soovi tema otsustada. Kui tal ise tekib tahtmine minuga suhelda, siis on see võimalus.
Muidugi paistab, et ta on hakanud mõtlema armukesega seotud asjade üle. Tal on raske. Mõlemat korraga ei saa. See laastab teda silmnähtavalt. Õnnelik mees igatahes ei paista.
On loomulik, et suhe muutub ja uueneb ja vahel tulevad muutused suurte kriisidena. Suhete kirjutamata ja tihti ka sõnastamata „reeglid“ vajavad uuenemist, kuna inimeste vajadused muutuvad. Saan aru, et teie suhe jõudis sügavasse kriisi ja te ei ole tänaseni leidnud uut mõlemale sobivat viisi, kuidas suhe jälle toimima hakkaks. Ma ei saanud täpselt aru, kellel oli armuke, kuid sain aru, et te mõlemad olete olnud mingitel hetkedel rahulolematud, saanud haiget ning põhjustanud ka teisele valu oma sõnade või käitumisega. Saan aru, et teil on raske olla oma mehega koos, kui ta tegelikult enda lähedale teid ei luba ning hoiab erinevatel viisidel distantsi. Kriis on justkui lõppenud, kuid andestamine, usaldus ja lähedane suhe pole veel taastunud.
Keegi ei ole täiuslik ja igal inimesel on oma vajadused, mistõttu on loomulik, et paarisuhtes võib juhtuda asju, mis tekitavad hingelisi haavu ja on vaja aega ja tarkust, et aidata nendel haavadel paraneda ning usaldus taastada. Vahel võib olla ka nii, et on võimalik andestada, kuid suhet on siiski raske uuesti luua, sest valu jääb liiga suureks. Andestada ei saa üleöö, kuid selleks tuleb teha selge otsus ja liikuda selles suunas ning töötades läbi oma haavadega seotud kurbust või hirme. Andestanud on inimene siis, kui ta ei soovi enam panna oma partnerit mingil viisil kannatama. Kui inimene ei suuda andestada, siis ta tahab teist panna kannatama, et teine tunneks sarnast valu, mis tema hinges on. Vahel on haiget saanul vaja kuulda veel, kuidas teine kahetseb, et ta oma käitumisega sellist valu põhjustas. Andestamisega ei pruugi veel usaldus taastuda. Sel juhul oleks vaja partneritel väljendada oma vajadusi ja haavatavust. Teise lõpuni kuulamine ja mõista püüdmine ilma omapoolsete õigustuste ja hinnanguteta on usaldus taastamise esimene ja olulisim samm.
Suhte taastamiseks võite ka ise oma valu, mida te hetkel tunnete, mehele väljendada ja seejärel kuulata teda. Võite öelda, et saate aru, et olete talle teadlikult või teadmatult põhjustanud valu ning olete valmis teda kuulama. Kui inimene saab väljendada oma kõige sügavamat valu ja teda püütakse mõista, siis see valu ei hakka enam juhtima selle inimese käitumist. Selleks, et ise olla mehega avatud, võite enne endalt küsida, mida vajate? Kuidas saaksite olla ka ise oma mehega aus ja avatud, vältides süüdistusi? Mida igatsete? Kuidas olete ise valmis panustama sellesse suhtest? Kas teie olete valmis andestama ja loobuma võimalusest panna mees kannatama tehtud vigade pärast? Andestamine nõuab suurt jõudu ja julgust, kuid see on esimene vajalik samm, et taastada usaldus ja seega ka hea suhe. Hea oleks teil mõlemal ausalt ja avatult rääkida, mida te tegelikult praegu vajate ja kas saate ning tahate koos edasi minna ning teineteise vajadustega hakata uuel viisil arvestama. Need protsessid võtavad aega, ning kiireid lahendusi ei pruugi leida. Oluline on anda aega ja ruumi, et valu tekitavad mõtted, mälestused ja tunded saavad inimese seest välja tulla ning teha jälle ruumi teistele tunnetele, nagu rõõm ja rahulolu.
