Tere.Olen 26 aastane naine ja mure abikaasa pärast.Viimasel ajal on ta endasse tõmbunud ja tähelepanematu,ka laste suhtes natuke rahutu,ta ei räägi eriti ja kui rääkimiseks läheb siis alati lõppeb see näägutamise või küsiusega.
Voodit jagame ka harva,Ise kahtlustan et tal on uus naine või armuke,,,enamuse ajast on ta ju pealinnas tööl 5 päeva nädalas,kõik kodused asjad ja lapsed on minu õlgadel,,,väga raske on üksi kõigega hakkama saada kui ma ise ka hetkel õpin.Mida teha...Palun aidake
Teil tekkinud hingerahu röövivad kahtlused. On ju väga loogiline järeldada, et muutunud käitumisel on mingi seletus. Väga kerged on kahtlused kõrvalsuhte kohta tekkima siis, kui ollakse teineteisest palju eemal ja kohtudes ei tunta enam endist lähedust. Üks võimalus on mehelt otse küsida, kas tal on keegi teine või ei. Valmis tuleb olla nii eitavaks kui jaatavaks vastuseks. Seejuures võib ennustada, et eituse korral võib teis ikkagi närima kahtlus ja te ei teaks, kas saate meest usaldada. . Teine võimalus on keskenduda sellele, mis teie suhetes toimub. Kui rääkimised muutuvad näägutamisteks, siis see on märk, et olete rahulolematud ja on teemasid, mis on nö „ohtlikud“.
Arvestades teie praegust elukorraldust, siis teie tunnete endal suurt koormust, te peate enamasti üksi hakkama saama ja te vajaksite rohkem mõistmist ja toetust mehelt. Tema on aga pidevalt ära, osalus peres toimuvast üha väheneb. Mehele ei pruugi üldse olla kerge olla 5 päeva perest eemal, eraldatud lähedastest inimestest, teades, et teeb seda ju pere heaolu nimel. Võib olla ongi nii, et te kumbki pingutate, teete midagi pere nimel ja ootate teineteiselt selle märkamist ja väärtustamist. Ootate ju tunnustust, et saate hakkama nii laste kui oma õpingutega ning mees omakorda pere heaks teenimisega ja peab saama hakkama eemalolekuga, kodusoojuseta. Seda võib vahel olla raske ka tunnistada, kuid olla pidevalt nö komandeeringus, pole sugugi tore. Mehe koju saabudes võite teie oodata, et ta võtaks üle koduseid toimetamisi, vähendaks teie koormust, kuid tema võib tunda end veidi võõrana, ega suuda paari päeva jooksul kohaneda, sest juhtiv roll kodus on ju paratamatult teie käes. Mees võib tunda ka end tõrjutuna ja süüdi, teie aga olete ülekoormatud vastutusest ja kohustustest ja pettunud, et ei saa abi. Võite koguni mõlemad tunda, et toote oma heaolu ohvriks teiste heaolu nimel, kuid keegi ei näe seda ja mis veelgi hullem, kogete hoopis teise rahulolematust. Selline vastuolu tekitabki pingeid ja väljendub näägutamises.
Sellises olukorras on tähtis saada väljendada seda, kuidas selles olukorras te kumbki end tunnete aj mida vajate. Püüdke vältida etteheiteid ja süüdlase otsimist, lähtuge sellest, et kellegi tunded ei ole „valed“, mõlemal on õigus saada mõistetud. Kuulake teineteist hoolega ära, ka seda, mis on sõnade taga, enne, kui käivitub selline mõtteviis nagu näiteks „aga, mina!!“ ja „vaata, mis sa ise minuga teed!“ (nt näägutamise asemel võib ju otse väljendada, et vajan abi ja tunnen, et olen vahel oma murega üksi; kui teid süüdistatakse, siis andke teada, et te saate aru, et teine tunneb end häirituna, pettununa vms). On ju nii, et te mõlemad olete panustanud ja soovite ju parimat, kuid vahel ei ole leidnud sobivat viisi seda väljendada. Kindlasti arutlege ka seda, kuidas hoida sobivat kontakti teineteise jaoks ka eemal olles. Kuidas täita seda lünka, tühja kohta, mida distantsilt ei saa pakkuda. See ongi ju raske, olla ära ja samal ajal lähedane, teise jaoks olemas ja piisavalt toetav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
