Tere! Olen oma mehega abielus olnud pea 4 aastat(koos elanud 5 aastat), kuid viimased poolteist aastat on läinud tülitsedes ja 4-5 korda kokku-lahku kolimisega. Nüüd on jälle see olukord, kus ta võttis oma asjad ja läks oma vanemate juurde(tülitsemise käigus ütlesin, et mingu ära – tahan omaette olla, kuid ma ei mõelnud et ta nüüd oma asjadega ära kolima peaks) ja ma ei tea, mida teha – kas leppida uuesti temaga ära või minna lõplikult lahku.
Keeruline suhe sai alguse poolteist aastat tagasi kui sain teada, et ta flirtis ja planeeris seksuaalset vahekorda internetis ühe naisterahvaga, kes talle juba mitmeid kordi läheneda üritas. Kui ma sellest teada sain siis olin kindel, et ma temaga enam koos olla ei taha, sest minu jaoks on petmise planeerimine juba peaaegu et petmine (sattusin arvutis peale nende väga intiimsele vestlusele). Meil on ka pisikene tütar(hetkel 3 aastane), kelle peale mõeldes otsustasin mehele andestada ja mõtlesin et samas olin ehk ka ise selles süüdi et ta lähedust kusagilt mujalt otsis sest meie seksuaalelu oli ebakorrapärane. Kui meil poleks last siis oleksin kindlasti ta juurest ära läinud, kuid ma ei suutnud mõelda, et laps peab kasvama lahutatud peres – ma pole kunagi aru saanud miks inimesed saavad lapsed ja planeerivad pere ning siis lähevad lahku mistõttu kannatab laps. Ja miks inimesed abielluvad kui nad lõpuks ei suuda koos elada ja lahutavad – nüüd olen täpse lt ise samasuguses olukorras. Mõeldes lapsele, et ta ei peaks hakkama pendeldama ühe vanema juurest teise juurde ja et ta näeks ikkagi milline peab perekond olema otsustasin mehele andestada ning anda omalt poolt kõik et suhe jälle korda saaks. Poole aasta pärast läksime aga uuesti lahku ja seekord olin kindel et lõplikult (seekord mitte petmise vaid igasuguste pisiasjade kuhjumise tõttu). Hakkasin juba harjuma sellise eluga, kuid tahtsin oma lapsele ikkagi parimat – et ta saaks issi ja emmega üheaegselt koos olla ja nii me taas mõne kuu pärast kokku kolisime. Peale seda on aga nii palju pisitülisid olnud – me oleme ükteisele nii halbu asju öelnud mida ei tohiks üldse inimesed üksteisele öelda aga me siiski andestame üksteisele ja lubame enam mitte kunagi tülitseda…aga siis jälle. Neid tülisid ja kokku-lahku minemisi on juba nii palju olnud et ma ei tea enam kas üritada veelkord. Aga ma ei suuda ette kujutada et mu laps elab vaid minuga ja siis vahel kä ib issi juures. Ma kardan seda, kuidas see talle mõjub. Ja valus on vaadata last kui ta näeb kuidas teiste emmed-issid armsalt koos on ja koos asju teevad. Ma olen ise paljulapselisest perekonnast kus meil kõigil olid ühine ema ja isa ja me olime õnnelik perekond ja ma tahan oma lapsele seda sama. Aga ma ei suuda oma meest võtta enam nii nagu enne seda petmiseinsidenti. Nii paljud asjad ajavad närvi ja me oleme üritanud neid lahendada. Ja see mingiks ajaks õnnestub aga siis tuleb jälle midagi mis põhjustab tülisid, üksteise solvamist jne. Ma ei tea kas peaksin üritama leppida sellega et mu laps elab lahutatud perekonnas või veelkord üritama kõike lahendada?
Ma ei tea kas te oskate selle jutu põhjal mulle nõu anda, kuid ma loodan, et ehk midagigi. Tunnen et peaksin minema psühholoogi visiidile, et oma mõtted korda saada aga hetkel ei ole selleks kahjuks rahalisi ressursse ja seega loodan saada mingisugust vastukaja vastavalt selle jutule ning olen selle eest väga väga tänulik.
Teie praegune kõige olulisem küsimus on dilemma, kas leppida lahutusega või proovida veel kooselu jätkamist. Kui soovite selgust endas, kas ikka tahate kooselu jätkamist ja usute selle toimimisse, siis vajate arutlust selle üle, mis on teie jaoks suhetes oluline ja mis on lubamatu. Kuid proovida lahendada seniseid suhteprobleeme mehega, siis see eeldab mõlema osalust ja mõlemat tahet koos jätkata ja selle õnnestumiseks ka panustamist. Ka spetsialisti (nt pereterapeudi) poole pöördumisel on tähtis teha seda koos, sest mõlemast oleneb suhte õnnestumine.
Olete mõelnud, et kui poleks last, oleksite kindlasti juba ära läinud. Kahtlemata on perekond oluline väärtus ja lapsele parim. Perekonna kooshoidmise nimel tasub vaeva näha. Täiesti arusaadav, et olles ise pärit kokkuhoidvast perest, olete seni olnud arusaamatuses, kui kohtate lahutajaid – miks nad ometi loovad pere ja hiljem lahutavad. Kahjuks on nii, et ka need lahutajad uskusid kunagi, et neil läheb hästi, keegi ei plaani seda ju ette. Pereõnnel , suhete õnnestumisel ei ole garantiisid.
Teie jaoks on lahutuse korral kõige halvem lapse „pendeldamine“ kahe vanema vahel . See võib olla küll kurnav ja heaolu kahjustav, kuid siiski kannatavad lapsed rohkem siis, kui kontakt ühe vanemaga katkeb või kui laps kogeb pidevaid tülisid ja pingeid vanemate vahel. Perekonda vajab laps ju eelkõige selleks, et tunda end turvaliselt, et ta saaks kogemuse, kuidas pereliikmed üksteisest hoolivad, kuidas lahendavad probleeme, kuidas omavahel suhtlevad jne. Kui ema-isa tülitsevad ja nende vahel pole lähedust, siis saab laps kaasa selle kogemuse, et perekond ongi selline ja äärmuslikul juhul pelgab tulevikus ise lähisuhteid luua või lepib mittetoimiva suhtega.
Selge see, et laps vajab perekonda ja kahte vanemat, kuid vaid lapse pärast kooselu ei toimi ja paarisuhtes on lahendamata probleemid. Perekonna alustala ongi hea ja hästitoimiv paarisuhe. Te võite alati jääda headeks lapsevanemateks, teha koostööd lapse heaks, kuid siis oletegi vaid vanemlikes suhetes. See pole sama, mis mees-naise suhe.
Kui te mõlemad olete sama meelt, et tasub omavahelist paarisuhet hoida, siis oleks oluline jõuda oskuseni väljendada olulisi asju ilma teineteist solvamata, inetusi ütlemata. Tülid pisiasjade pärast on kui jäämäe tipp ning enamasti jääb rääkimata asja tuum, sügavamad vajadused. Proovida tasub rääkida sel moel, mida vajate, kuidas end tunnete suhetes. Vältige teineteise ründamist, süüdlase otsimisi, tõlgendamisi.
Nüüd veel andestamisest. Jah andestamine on oluline. Kui praegu on nii, et te ei suuda suhtuda peale petmise avastamist mehesse endiselt, siis oletan, et teie jaoks ei ole suhe piisavalt turvaline ja usaldamatus on alles. Saite haiget ja seda ei saa eirata. Ka sellest on oluline rääkida, kui olete otsustanud kooselu jätkata. Rääkige, mida see petmine teile tähendas. Võimaldage ka mehel rääkida sellest, mida tema suhtelt ootab, mida tema vajab, et end hästi tunda.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
