Tere.
Minu mure on siis selline, mul on nn elukaaslane, kellega on peagi saamas 2aastat täis, ning hetkel käib ta koolis ning on ainult nädalalõppudel kodus. Selle 2a jooksul on meil olnud suhteliselt palju igasuguseid erinevaid tülisi ja ütlemisi. Ta on väga kiiresti närviminev inimene, ning võib öelda väga väga halvasti, mis teeb tohutult haiget.
Ning mul on ka üks sõber, ma ei tea kas see on tema kohta õige sõna. Tean teda ca 3aastat, ning olen talle meeldinud juba 3a samuti. Ning viimasel ajal on meie suhtlemine üha tihem, käime koos igalpool ja tunneme end väga hästi üksteise seltskonnas.Saadame sõnumeid ja helistame. Võin ka öelda, et ma olen tasse kiindunud, mõtlen ta peale tihti, ja ei suuda olla temaga suhtlemata. Meil on olnud ka selliseid seikasi, et ta on mind suudlenud jne. Tean, et olen ainuke inimene kellest ta hoolib nii väga ja et mina saaksin tema elus midagi muuta.Kuid temalgi on omad vead, kui tal miski viltu läheb ta hakkab jooma, kuid kui ma ütlen talle et palun ära tee seda, siis ta ka ei tee seda. Ta lihtsalt nii väga tahab, et ma jätaksin enda poisi, ning oleksin lõpuks tema....Mingis mõttes tahaksin tegelikult ka ise seda.
Ja tema ei salli minu poissi, kuna mina olen temaga koos ja näeb kõrvalt kuidas tema minuga käitub. Tean, et mõnel oleks selline käitumine juba ammu koblaka ette visanud, aga ma ei tea mis mul viga! Tunne on selline ,nagu ei suudaks kumbatagi. Aga enda poisiga on lihtsalt pinged nii suured ja enam ei jõua neid kannatada, ja alati kui näen seda kolmandat olen ma nii rõõmus ja tohutult hea meel on teda näha ja siis mõtlen tema peale.
Ja igapäevaga ma mõtlen üha rohkem sellele, et mida ma tegema peaksin. Aga ma ei suuda otsustada, kas lasta endaga käituda väga halvasti... Või jätta ta ja olla kellegiga, kes oleks minu vastu väga hea, ning hooliks minust väga palju.
Paluks abi.
Teie kirjas on küsimus, aga samas on ka vastus juba olemas. Kirjeldate ju selgesti, et elukaaslane on keegi, kellega te pole rahul, sõber on aga see, kellega koos on tore olla ja kellele te alatasa mõtlete. Ehk oleks hea enne lõplikku otsustamist põhjalikult mõelda selle üle, mida te üldisemalt elult ja suhtelt ootate ning kumb partner teie ootustele paremini vastab. Kas soovite oma ellu suhet, kus partner teiega "halvasti käitub", nagu kirjutate? Või sellist, kus tunnete hoolivust? Valik on teie.
Mõelda võiks ka sellele, milline kumbki partner praegu ON, sest te võite soovida-oodata palju, aga siiski ei saa te oma partnerit muuta, seda saab teha ainult tema ise - kui tema seda soovib. Suhtes on oluline respekteerida teist inimest sellisena nagu ta on, on ju teile endalegi tähtis, et te ei peaks suhtes kartma olla see, kes olete: olla siiras, väljendada oma mõtteid ja tundeid, pelgamata parnteri pahameelt.
Suhte lõpetamine vajab julgust, peab siis ju senisele partnerile selgitama, miks soovitakse just sellist otsust vajalikuks ja õigeks. Kui see otsus enda ses on piisavalt küps, peaks selle teisele poolele teatavaks tegema, see on lugupidav käitumine nii iseenda kui ka oma senise partneri suhtes. Suhte lõpetamine võib tekitada ebamugavustundeid, see on tihti põhjus, miks inimesed seda olulist jutuajamist edasi lükkavad.
