Tere!Oleme mehega koos olnud peaaegu 3 aastat.Kahel korral oleme üritanud last saada,aga kahjuks mõlemad rasedused peetunud.Üks alles hiljuti- nädal aega tagasi (!!!
Ma lihtsalt ei tea kust ja kuidas alustada..arvasin,et seekord kergem,aga tundub,et eksisin!Olen suures masenduses.Lisaks eile mu mees esitas mulle küsimuse,et mis meist edasi saab?Siis ma küsisin,et miks ta nii küsib,et mis teda vaevab.Tema aga vastas,et meie suhe ..Kuigi paar nädalat tagasi oli meil teema meie tulevikust ja me mõlemad vastasime teineteisele,et tahame koos olla igavesti.Saada lapsi jne..(siis olin veel rase).Ja nüüd siis äkki sedasi.Ma nii kardan.Ma ei taha teda kaotada.Miks ta nii käitub?Küsib?
Tunnen samas nii süüd,et olen mina süüdi,et rasedused peetunud.ja et äkki ta nüüd arvab,et ma pole piisavalt hea tema jaoks,et ei suuda last ka lõpuni kanda.Mida ma teen ???Kuidas ma peaksin temaga rääkima?Mida üldse sellest mõelda?Kas see reageering sellele,et oleme alles lapse kaotanud ja..oh,ma ei tea!!!
Teie kirjast selgub. et olete paarisuhtes olnud juba kolm aastat ning selle aja jooksul olete kahel korral püüdnud last saada, kuid kahjuks ebaõnnestunult. Alles eelmisel nädalal peetus teie teine rasedus.
Ütlete, et arvasite asi seekord kergem olevat, aga eksisite.
Kogu teie sõnumist kostub sügavat meeleheidet ja masendust katkenud raseduse pärast, mis on teie elu tabanud ootamatu traumaatiline sündmus- ja seega kriis. Kirjeldatud sündmus on olnud teile raske kogemus nii emotsionaalselt, psühholoogiliselt kui füüsiliselt- eriti, kui olite planeerinud raseduse ja laps oli teie perre oodatud. Antud olukorras on tegemist kaotusega ja iga kaotus toob kaasa leina.
Kui inimene leinab, siis läbib ta aja jooksul (igaüks individuaalselt) leinaprotsessi erinevad faasid, milleks on šokifaas, reaktsioonifaas, läbitöötamisfaas ning lõpuks kohanemine uue olukorraga.
Kirjutate, et tunnete süüd- et olete süüdi selles, et teie kaks rasedust on peetunud ning kahtlete, kas olete piisavalt hea oma abikaasa jaoks, kuna ei suuda last lõpuni kanda. Süütunded on traumaatilise kriisi reaktsioonifaasis (algab umbes 48 tundi peale sündmust) vägagi tavalised, nagu ka kõik teised negatiivsed emotsioonid ja sellel ajal üritab inimene tavaliselt juhtunut mõista. Kuna tunnete poolel on ülekaalus just negatiivsed emotsioonid ja kriisi läbiva inimese mõtlemisprotsessid on hõivatud peamiselt toimunud sündmuse meenutamisega, võib see olukord ka suhted proovile panna.
Selles olukorras vajab inimene eelkõige mõistmist, toetust ja ärakuulamist. Eelkõige saab seda pakkuda lähedane inimene, kuid kuna lapse kaotus puudutab ju teid abikaasaga mõlemaid, siis ka tema läbib praegu kriisi, - ning sellega on seletatavad tema küsimused/kahtlused teie ühise tuleviku osas. Seega on teie pere kriisis ja vajab abi.
Abi saavad pakkuda teie lähedased ja sõbrad, kuid antud juhul julgustan teid pöörduma kiiresti raseduskriisi nõustamisse, milline tegeleb just olukorraga, "kus väheneb naise, mehe ja nende lähedaste toimetulek füsioloogiliste, sotsiaalsete ja psühholoogiliste muutustega või traumaatiliste kogemustega, mis on seotud rasestumisega, raseduse katkemise või katkestamise, lapseootuse, lapse sünni ning emaduse ja lapsevanemaks kasvamisega". Vaadake: www.rasedus.ee
Üritasin juba siis oma mehe raseduskriisinõustaja juurde saada,kui oli esimene raseduse peetumine.Kuid tema ütles kindlasõnaliselt,et tema sellist asja ei soovi.Et sellised nõustamised pole tema jaoks.Ütles,et kui mina soovin minna,siis võin ma minna kui see mu olemist parandab.Tema aga on kategooriliselt selle vastu.
Kardan nii väga,et meie suhe purunueb.Kardan,et ma pole ome mehe jaoks piisavalt täisväärtuslik..
Lisaks kaldun arvama,et pingeid lisab ka see,et me pole saanud peaaegu kolm kuud tunda intiimsemat lähedust.Kuna kui sain rasedusest teada,siis keelati meil vahekord ära.Kuigi mu mees ütleb,et tema sellest lugu ei pea ja ega minagi.Kuid olen tähele pannud,et kui meil tekib kasvõi paari nädalane paus,siis muutub ka tema närvisliseks ja pinge on üleval.Kuid kui oleme üksteist nö nautinud,siis peale seda on kõik jälle korras.Pole mingeid pingeid.Mees on väga hooliv,hoiab kaisus.On rõõmsameelsem jne jne..kas võib ka see pingeid tekitada?
Mõtlen ka seda,et kui ma mehe juures nutaksin,siis arvab ta et mida ma jälle tönnin.Et oli,mis oli.Olen lugenud palju artikleid raseduste katkemise kohta ja kus mehed on kommenteerinud,et mida on vaja naisel nii palju sellist asja taga nutta.Nuta paar-kolm korda ja asi unustatud.Ja siis ka seda,et mehed ei oska sellises olukorras seisukohta võtta.Kas peaks naist lohutama,teda hoidma või vastupidi-lihtsalt ära kõndima.
Oleks see unustamine ainult nii kerge..Olen üldse selline inimene,kes võtab asju väga südamesse ja elab neid kaua välja.Neli aastat tagasi maaldesin ma depressiooniga.Mis kestis 6 aastat.Mu mees aitas mul sellest jagu saada tasapisi..
Ohjhh..mida ma siis tegema pean?Ta ei nõustu nõustajatega.Ja kuidas peaksin käituma-kas omaette nutma,kui meest pole kodus või siis rääkima talle ja temalt tuge otsima,Samas kardan,et saan negatiivset vastukaja.
Ütlete, et olete juba eelmise raseduse peetuse järgselt üritanud abikaasat kaasata koos endaga raseduskriisinõustamisele minema- kuid saanud selgesõnalise eitava vastuse.
Kirjutate ka erinevatest raseduse katkemisega seotud artiklitest loetud meeste kommentaaridest, kes nimetavad, et ei tea, millist seisukohta sellises olukorras võtta- kas tuleks naist lohutada, hoida, või ta hoopis rahule jätta (minema kõndima).
Tegemata suuremaid järeldusi/üldistusi meeste reaktsioonidest - saab siiski tõdeda, et taoline traumaatiline sündmus tekitab ka partneris suure segaduse ja teadmatuse, mil moel aidata abivajajat.
Kuna sündmusega seotud inimesed on kriisis (naine vajab mõistmist, kuulamist ja toetust; ka mees kogeb kaotust ning ei tea, mida naine vajab ja kuidas käituda)- tuleks teil end oma kaasale võimalikult selgelt väljendada- mida te tunnete juhtunuga seoses ja millist tuge te oma partnerilt soovite. Oma vajadustest ausalt ja avatult rääkimine ei ei ole egoism, vastupidi- vaid nii saabki teine inimene meist õigesti aru. Ja meie vajadustele vastu tulla.
Selges mina-keeles (ma tunnen et...; ma vajan praegu...; minu jaoks on oluline, et... jne.) öelduga te avate ennast, järgmiseks-kuulates partneri vastust sõnastage see ümber (paluge ka partneril oma sõnumid ümber sõnastada, ehk mida ta kuulis, mis sõnumis on öeldud) ja taolisel viisil dialoogis olles peaks saama rääkida ka valusatest kuid vajalikest teemadest.
Sel viisil suheldes saate kõneleda ka oma hirmudest teie paarisuhtega seoses, mis jäid kirjast tugevalt kõlama. Ütlete, et teil on rääkides ka hirm negatiivset tagasisidet saada- jah, see risk on alati, kui avame oma tõelise olemuse teisele inimesele (et teine ei mõista meid) ja räägime oma tegelikest muredest ja vajadustest - ent toimiva paarisuhte aluseks on ikkagi usaldus ja ausus ja meil on õigustatud ootus, et meie armastatud partner meid hinnanguvabalt (avatud südamega) kuulab ja hukka ei mõista.
Juhul, kui te vajalikku mõistmist partneriga rääkides ei saa, julgustan teid kasvõi üksinda raseduskriisinõustamisse pöörduma- ärge jääge oma murega üksi!
(!!!