Kuna kõrvalsuhte tulemusena teda pereelu eriti ei huvita, siis jätsin mehe järele mõtlema ja tulin lastega ära, millepeale ta vihastas. Enne seda oli tal iganädalalõpuline "komandeeringusse" minek. Komandeeringus olles sain telefoni teel temaga rahulikult ja meeldivalt rääkida. Aga kodus olles on ta jälle eemal, tõre, tõrjuv ,solvav jne. Jah see on temast kena, et ta teeb söögi kui tööl olen ja poole silmaga lapsi vaatab. Aga see on ka kõik. Kui need on tehtud, siis tunneb ta ennast jälle nii, et rohkem panustama ei pea ja võib minult ja lastelt taas igavest rahu paluda - teadagi milleks Näha on kuidas ta ei oska selle olukorraga enam isegi toime tulla. Tahaks värsket naist ja mingis osas pere ka. Kahjuks on nii, et kodus ei ole niikaua eluks kõlblikku õhkkonda kui mängus on teine naine. See rusub mind ja mulle teeb haiget, et meie silme all see kõik toimub. Ma ei luba seda. Mul on lastest kahju, et neil puudub stabiilsus ja nende areng kannatab. See kõik on minu jaoks üks suur kannatus. Ei saanud kodus rahu ja hinge sööb seest ära ka praegu, viibides eemal. Mul on mehest kahju, et nii tegin. Aga ma ei mõista, millepärast tema nüüd vihane on. Jätsin talle rahuliku kirja, et annan talle aega rahuneda ja otsusele jõuda ning ilmuda meie ellu lastega füüsiliselt taas kui ta on vaba ja tal on midagi meile öelda. Muidugi kardan ma ka väga seda, et lähebki ja unustab meid. On mehe hing nii soe, et ta oma eksimist tunnistab ja on võimeline pere juurde naasma ? Uues suhtes, mis mehel on, on mõlemad teise ringi armastajad, lapsi ei tule. Saabuks vaba elu. On see ikka nii hea ?! Kui väga ma tahaksin mehele head nõu anda, aga me ei saa. Kas sellised pausid, aja mahavõtmised võivad aidata ? Mehega siiralt ma ju rääkida ei saa. Ta vaikib või annab ebalevaid ja kõrvalepõikavaid vastuseid. Kui kaua esmane shokkviha kestab ? Tekitab see kõrvalnähte ehk veel suuremat vimma minu suhtes ? Ma ei saanud ju ka enam teisiti :S
Tegite otsustava sammu ja andsite teada, millega te ei lepi, so kõrvalsuhe. Kuigi hing valutab, olete siiski leidnud selgust, et pereelu pole saanuks nii jätkata. Mehe vihastumine võib tuleneda sellest, et teie lahkumine tuli talle ootamatult ja tal on praeguse olukorraga raske toime tulla. Temale ju sobis senine viis – „komandeeringud“ ja pere, kuid mitte üksi jäämine. Ka ei pruugi ta üldse olla huvitatud ega valmis end teise naisega siduma. Te lõhkusite tema mugavustsooni ja nüüd peab ta midagi ilmselt ümber hindama ja võtma vastutust. Praegu võib olla kergem olla vihane teie peale, kui vastutav ja osaline pere lagunemise eest.
Teie kurbus ja haavatavus on olukorras täiesti loomulik. Samuti vastuolulisena näivad tunded – ühest küljest pettumus ja pahameel, et mehel teine suhe oli, ja teisel poolt kurbus ja hirm, et ta võibki jätta teid ja pere maha. Saan aru nii, et ka teie ise pole teinud lõplikku otsust, pigem soovisite anda mehele õppetunni ja panna ta valikute ette. Küllap vajate mõlemad aega, et endas toimuvat mõista.
Vaevalt, et kellelgi oleks konkreetseid vastuseid selle kohta, mis edasi saab või kaua esmased vihatunded kestavad. Kriisis olemisele on väga iseloomulik kogeda viha, hirmu, kurbust, abitust, häbi, süü- jt tugevaid tundeid. See on pigem vältimatu ja ka vajalik, et hakata reaalset olukorda uuel viisil nägema ja lahendusi leidma. Oluline on jõuda valmisolekuni teineteist ära kuulata ja mõista toimunut. See oleks olulisem kui mehele „nõu andmine“. Parim on siiski, kui kumbki jääks selle juurde, et rääkida iseenda nimel, oma vajadusest ja tunnetest ja väldiks teises vigade otsimisi ja süüdistamist.
Kui peaksite jõudma äratundmisele, et soovite siiski pereelu jätkata, siis on tähtis ka tunnetada vastutust, mida kumbki saaks teha, et suhe toimiks. Sageli küll proovitakse suhet taastada, kuid peagei korratakse samu käitumismustreid ja jõutakse sarnasesse kriisi. Selle vältimiseks on ilmselt vaja ka suuremat teadlikkust suhetes toimuvast ning võib olla mõistlik pöörduda ka pereterapeudi poole.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.