kui tv-st vaadata filme, kus eeleva kooselu ja lastega inimene leiab partneri, on kõik alati imekena, hoolitakse kohe kogu perest. kui tihti sellist asja reaalsuses näeb, kas näeb üldse? sooviks vastust, kui saate veidi kirjeldada oma praktikas nähtut?
mina olen oma kaaslasega koos olnud üle 4 aasta. siiani ei ole ma omaks võtnud tema last ja lapsesse puutuvat. olen kade lapsele kuluva aja ja raha tõttu. me ei ole otseselt kehval järjel inimesed, aga elame sellegipoolest kehvalt - kahe toaga puumajas asuv üürikorter, kus talvel soojus üle 20 kraadi naljalt ei tõuse jne. samas on minul korralik palk ja mehel üle Eesti mitmeid kinnisvaraobjekte - me ei ole vaesed, aga tundub, et kogu mehe saadav tulu nt üüridest ja oma firmast paneb mees kas firma või lapse jaoks tallele, vb läheb ka mujale, ei tea. kasiino vms variandiks pole, et siis ei teagi, kuhu veel võiks raha minna? hullemaks teeb mu meelepaha see, et mehel on peale väiksema lapse, kellele ta siis on pühendunud, ka suurem laps (25), kes on üksikema, lapselaps - neist ta hoolib, väljendugem nii, kesisemalt. vb kuna suurem laps on talle elus pettumust valmistanud.. aga mida mina sellest välja loen? seda et kui kõik soovitavad olla õnnelikud, et lapsele raha kulutatakse, sest järelikult mees oleks ka meie lastele (neid veel küll plaanis pole) hea isa, siis sellest ma näen, et nii ei oleks - ta ilmselgelt selekteerib järeltulijaid. nüüd võib küsida, et kas siis selle väiksema lapse ema vastu tunded säilinud, et niimoodi eelistab? ausalt, mul oleks isegi kergem kui nii saaksin öelda (sest siis oleks seletus asjale), aga imetlust tema kui naise suhtes ma pole näinud: ta ei räägi eksist endast, räägib oma lapsest ja eksi teistest lastest. pigem ta vb kardab meeleheitlikult seda naist solvata, sest naine on varemalt lapsega manipuleerinud. naine ise ka vaevalt teda tagasi sooviks - ta on uue mehega õnnelik 5 lapse ema. vb eks on siis mehe jaoks ideaalne emakuju? et siis on lihtsalt hea meelega sellele ideaalsele emakujule toeks? aga miks unustada selle kõrval oma praegune elu? saan välja lugeda vaid seda, et praegune elu pole oluline? või on kergem elada eemalolevat elu kui päriselu? et see kena suure pere idüll, kuhu ta vahel satub, toidab ta hinge ja ise ta seda endale samas ei soovi?
tagasi meie elu juurde. mul on tunne, et meie elu on ebanormaalses tasakaalus - me ei arene paarina edasi. kui käime koos väljas, lisandub tavaliselt sinna ka laps - nt minnes väljaspool kodulinna teatrisse, võetakse laps kaasa nt veekeskusesse vms. õnneks olen suutnud teha nii, et vähemalt ühe õhtu veedame kahekesi, laps saabub järgmisel päeval. aga ikkagi - see pole see, pole see. pea kõik väljaminekud on minu poolt organiseeritud ja ka makstud, kuigi mees teenib 2-3 korda enam, vb ka rohkem, ma ei tea ta täpseid sissetulekuid. üürikorteri maksan senini 100% mina. ka selle maksan kinni, et mehe laps on iga kuu kokku nädal -kaks meie juures. kui ema paneb elatisrahasse ka kütte, vee jne, siis kas meie pool olles laps ei tarbi kütet, vett? lihtsalt tekib selline küsimus. ma pole küsinud ka üüriraha muidugi, plaanin küsida. ei tea, miks pole küsinud, pole julgenud taas tüli tekitada? samas mees ostab söögi, söögiraha ilmselt ületab summa, mis mul üürile läheb.
tihti mõtlen, kas üksi poleks lihtsam? samas on tunded ja ka arvan ma, et hoolimata ok palgast puuduvad mul säästud, olen üle 30 ja kas leian parema partneri? lastetu partneri, sest lapsi ma omaks võtta ju ei oska? välimus on mul kena, selle pärast ma ei karda, aga iga mees võib olla lihtsalt kehahimu peal äljas ja nii ma siis ei teagi, mida teha.
Ausus ja avatus on iga suhte alustalad. Räägi talle rahulikult, mida sa tunned ja kardad, ka seda, mida ootad. Samuti peaksid abikaasad üksteise sissetulekute suurust täpselt teadma ning perel peaks olema rahakulutusteks eelnev kokkulepe. Eraldi rahakott, eelarve, lisaks teadmatus, kui palju keegi teenib, tekitab kahtlustusi ja hirme, mis omakorda põhjustabki neid rahatülisid.
Jah, sellega tuleb nõustuda, et ausus ja avatus on suhetes oluline. Te olete juba mitu aastat koos elanud ja nüüd soovite kindlustunnet selles, kuidas edasi. Teie senine kogemus on näidanud, et mees ei panusta teiega koosellu piisavalt, eeldate, et tal oleks võimalused paremad. Üks teema puudutab materiaalset poolt, kuid ilmselt pole see ainuke, mis muret teeb. Ilmselt sooviksite ka tunda, et te olete mehele oluline, et ta väärtustaks teid ja teineteisega olemist. Kui tunneksite end mehega hästi, siis poleks teil kahtlusi, et mees peab eksnaist ideaalemaks või et mehele pole teiega kooselu see päris ja tõeline (vaid asendus?).
Näib, et vahel kahtlete ka endas. Kas jätkata, kas üksi oleks lihtsam, kas leiaksite parema mehe? Kui küsimused on kerkinud, siis on paras aeg ka nendega tegeleda. Kui saaksite rahaasjades selgust, kui oleks ühine majandamine, st meie-raha, mitte sinu ja minu raha, kas siis oleks kõik hästi? Kui ei siis, millest veel puudust tunneksite? Ühisest tulevikunägemusest? Kahekesi olemisest? Tunnete end ikkagi veidi üksildasena, kõrvalise tegelasena? Kõik see, mis on teile tähtis, seda tuleb ka mehele jagada. Kuidas ta muidu teakski, mida ootate. Ta on olnud ja soovib olla ka edaspidi hooliv isa. See teadmine on oluline ka teile, kuid häirib ilmselt seetõttu, et tunnete millestki ka puudust. Kas sooviksite peagi ka ise lapsi? Kõik need asjad vajavad omavahel arutamist. Isegi kui teil tekib erimeelsusi, on oluline see, kuidas te need lahendate. Kui kogete, et teie arvamus ja vajadused on mehele olulised, on tulevik ka kindlam. Sama vajaks ka mees, vastastikust mõistmist. Olulistest asjades rääkimine lähendab. Nende rääkimata jätmine viib eemaldumiseni, pingete kogumiseni. Niisiis, otsustage millist suhet tahaksite, millist kooselu ning toimige vastavalt. Teie ise vastutate selle eest, et teie elu pakus teile rõõmu ja rahulolu.
