Alustame sellest, et kui pere täieneb, siis paljudel juhtudel mees enam ühiste tegevuste järele huvi ei tunne. Räägin siis enda kogemusest. Koos oleme elanud pea 15 aastat. Mees ajas omi asju ja siis kompenseeris seda rahaga. Eks ma raha vastu võttes, siis sellega püüdisngi korvata seda, mis puudu. Arendada laste silmaringi, pakkuda neile elamusi, täita nende vajadusi. Ehk muutusingi liiga emaks.Tal oli koguaeg töö ja töö ja oma elu. Jah ta panustas siis ka veel kodusse ja sellised ühised arutelud omavahel ka toimusid. Muus osas oli eluke väga ühekülgne ja hall. Suhteliselt, võiks öelda isegi, et oligi väga kodukeskne. Igaks asjaks, mis võiks natukenegi ellu sära juurde tuua, öeldi ei saa ja oi kui tüütu ja nõme ja pole raha jne.
Jõuan nüüd ka intiimse elu juurde. Pika kooselu peale tekib mehel arusaam, et naine on nagu nt habemeajamismasin. Koguaeg olemas. Võtan, kasutan ja panen tagasi. Ja nii töötab see masin aastast aastasse. Isegi tolmu pole vaja selle pealt võtta. Vahel ehk natukene õlitada, aga töötab jälle. Pikalt. Nüüd ma olengi nördinud ja minu oma süü ka, et ma seda varem jutuks pole võtnud ja vapralt pere teeninud. Mees rahaga ja mina siis ülejäänuga. Mõlemad on kurnavad. Mehe jaoks ongi siis nii, et ah ostan talle uued stringid, saan ta jälle kätte. Kas siis mees ise ei vaja vaheldust, et teineteist uuel tasandil avastada. Elamused nt. Miks mees satub töörattasse ja ei märka enam oma naist, pere ? Tal on see tohutu töö nii vaba valik kui vahel ka kohustus ent hea ettekääne ka selleks, et teda ära kasutatakse. Süüdistades siis mind lastega tema ärakasutamises, orjastamises. Kuhu kaob seks ? Midagi pole teha. Kaobki, kui see muutub paari minutiliseks aktsiooniks stringide eest tasumiseks. Peale seda hakkab jälle kiire. Kuni järgmise korrani. Ma väga soovin, et mees oleks raha asemel kodus, et me võtaks koos midagi ette, et ta avastaks lapsed.
Praeguseks hetkeks on mees võtnudki nagu ohvri rolli. Ta on vaid rahamasin ja ori. Ta ise ju rabab selle raha nimel. Temal on seda kõige rohkem vaja. Ta on hakanud minult nõudma endaga võrdseid kulutusi kandma või isegi mu võimalusi ületavaid kulutusi. Ma annan oma osa meie pere ellu, aga seda on vähe. Ma ei suuda talle miljonit pärandada, lossi kinkida. Miks see raha niimoodi teeb ? Mees on selle kõige peale kuidagi nii solvunud ja väga eemale tõmbunud. On omaette, ajab omi asju. Suhtlemisel on igal sõnal hind. On kriipsu peale tõmmanud ka sellele vähesele, millega ta enne pereelus osales. Me käime mõlemad tööl. Mina rohkem kui tema. Töö tulemus aga on vastupidine. Ehk siis vaba aega on minul vähem. Meil on kodus kohutav segadus. Ma pean muretsema laste eest, riided, kool, lasteaed, üritused, vaba aeg, kodu koristamine, pesu, nõud, poes käima, süüa tegema, puid tooma, ahju kütma. Mehe ülesandeks on neil päevil kui mind pole süüa teha. Siis ka vingub, et pole nõusi, kus teha, et miks ma pole toidukraami koju toonud ja miks üldse ma pole sööki valmis teinud. Millal ??? Mu panus toidulauda on pool. Ja nagu eelpool öeldud kannan ma ka võimaluste piiris kohustuste eest hoolt. Ja kui ma annan märku, et on raha vaja, milleks iganes siis - lapsed, auto, söök, kodu, majapidamine, saan ma taas hävitava repliigi, käid tööl, mis tahad ?! See söögitegemine on tal niimoodi üle jala, kähku ning siis on ta kodust kadunud. Sõpradega, hobiga tegelemas. Ma ei suuda enam. Sooviksin teie abiga mingit naiselikku, teda kainestavat sammu astuda. Ma ei tea kas siin on mängus hoolimatus või suur solvumine. Ma ei jaksa enam, mida minult nõutakse. See on ajaliselt, materiaalselt ja füüsiliselt võimatu. Olen praegu jätnud selle kodus rabamise oma vaba aja arvelt. Mõistagi on seda kohutav endalgi pealt vaadata. Selle peale mees on muidugi väga ärritunud. Et mida tal on üldse sellise naisega peale hakata. Laisk ja saamatu. Probleem on aga suuresti ka temas endas. Miks võtab mees naist kui mingit asja, kes pakub elumugavust, täidab käske ja pakub keharõõmu ? Miks arvab mees, et raha on kõige tähtsam. Tähtsam emotisoonidest, elurõõmust, perekonnast. Ma olen segaduses ..................
Sellele kõigele, mida kirjutasin oleme terve selle aasta vältel läbi käinud tõelisest põrgust. Karjunud, eraldi elanud, vaielnud, solvanud jne. Ühesõnaga mingi kohutav läbipõlemine ja segadus. Mees oli valmis ka täielikult lahkuma. Tekkis armuke. Ma ei tahaks sellest kirjutada, sest see kõik tundub mulle endalegi nii kummaline. Ma ei saa aru, mis meie vahel, meie peres toimub ?
Igatahes praegu, aasta möödudes, on kodus küll rahulikum, aga siiski toimub veel palju kummalist, millele ma ei oska seletust anda. Olen rahulikult mõista andnud, et kui mees end ka kokku ei võta, siis see perekond laguneb. Selle järgneb päev, paar endist meest. Siis aga on ta taas väsinud, uimastatud, pahur, solvunud jne. Aga ka mina käin tööl ja olen väsinud. Ometi ma suudan meile teejuht olla. Mis suur elutüdimus see siis on. Meil on vastutus kahe lapse ees. Ta teab seda. Olen palunud vabandust oma käitumise pärast. Olen välja öelnud lause : lepime ära. Vastus : eluilmaski. Kõik see, mis ta mulle ütleb, et tal on minust kui naisest ükskõik, et ma olen vastik - see on tegelikult enesekaitse. Midagi on selle mehe sees valesti. Ta on millegi peale nii solvunud, pettunud. Kas ma teen, tunnen valesti kui eeldan, et tema suurema sissetulekuga tagab pere jaoks rohkem. See on ju loomulik. MA ju ka aitan teda. Aga on nii alatu meid karistada oma isekusega. Võtta ennast äkki isiksusena, mitte mehe, isa, perekonnapeana - nii materiaalselt kui tegemiste kohaselt. See on nii egoistlik. Kindlasti oleks minu suurim soov taastada meie omavaheline lähedus ja leida rahu. Tegelikult on ju see tegelik põhjus, milleni olen vähemalt mina jõudnud, niiiii pisike.
Ta praegu justkui saputab mind enda küljest lahti, et õpetada mulle iseseisvust. See on tõesti vajalik, aga siia juurde on vaja ka mõistmist ja leida ennast perega koos. Kaua siis ikka sarvi maha joosta. Meheiga ikkagi juba käes.
Vabandan, et kiri hüplev välja kukkus. Lihtsalt seda kõike on päris palju.
Igatsete tunda iseendas rahu, oma mehega lähedust ja näha, et mees ka lastega hea kontakti saavutaks. Hetkel olete aga segaduses ega saa aru, kuidas teie elukorraldus ja suhe on muutunud selliseks, et nii teie mees kui ka teie pole rahul ning tunnete, et ebaõiglust ning ebavõrdsust.
Üldiselt võib öelda, et nii paarisuhe kui ka inimesed selles on pidevas muutumises ja arenevad. Suhte alguses partnerid teevad oma parima, et perekond hakkaks toimima. Teineteise abistamine on normaalne ning tihti tundub mõistlik jagada omavahel teatud rollid ja kohustused ära – väikeste laste eest kodus hoolitsemine, raha teenimine, söögi tegemine, poes käimine jne. Kujuneb justkui kirjutamata leping, mida mõlemad pooled täidavad. Mõne aasta pärast on muutunud selle perekonna vajadused ning samuti inimeste isiklikud vajadused ning tekkiv rahulolematus annab märku, et see nö kirjutamata leping enam ei teeni seda perekonda ning seda oleks vaja uuendada. Harjumused on aga üsna tugevad ning raske on hakata muutma seda, mis mõnes mõttes on ju toiminud. Teadvustamata ja rääkimata ootused hakkavad kasvatama rahulolematust. Kui inimene ootab midagi ja seda ei juhtu, siis ta ongi ju pettunud.
Oluline on teadvustada oma vajadusi ning neid väljendada oma lähedastele. Lähedastel tekib sel juhul võimalus soovi korral arvestada kuuldud vajadustega. Selleks, et uuendada abielu nö kirjutamata lepingut, tuleks aegajalt võtta aega ja rahulikult rääkida ja kuulata teineteise ootusi, unistusi, vajadusi, rõõme ja muresid. Kuulamise teeb tavaliselt raskeks see, et rääkima hakatakse alles siis, kui rahulolematus on juba suureks kasvanud. Kui inimesed on rahulolematud, siis on raske teist kuulata ning kergesti asutakse kaitsele ning rünnatakse ehk oma vajadustest rääkimise asemel solvatakse, antakse hinnanguid jne. Teise partneri aktiivne kuulamine loob jällegi võimaluse teha ka oma ootustes muudatusi, sest jagades mõtteid on loomulik, et mõtted arenevad edasi. Tajudes pinget, tasub endalt küsida, „kas mulle on tähtis hetkel see suhe või nö võit?“ Suhte nimel ei tasu muidugi oma vajadusi kõrvale panna, kuid lihtsalt kuulata teist ära ja teha ka tema mõtetele rohkem ruumi.
Hooliva ja lähedase suhte saab luua ainult turvalisusele. Turvalisus tähendab ideaalis seda, kui partner tunneb, et ta on kogu oma olemusega selles suhtes teretulnud ja vastuvõetud, mis tähendab, et teda ei kritiseerita, ei alandata, ei tehta maha tema valikuid ega mõtteid. Vahel võibki öelda: „ma näen, et sina oled püüdnud teha oma parima ja hetkel on ikkagi nii, et ma tunnen end halvasti ja ma vajan mingit muutust, ma tahan rääkida sellest, mida ma vajan“. Loomulikult ei ole suhted ideaalsed, kuid tasub võtta teadlikult siht vähemalt selles suunas. Kui inimesed hakkavad ennast siiralt avama ja näitama oma vajadusi ja igatsusi, siis see muudab nad haavatavaks ning selles kohas on lihtne libastuda ning asuda haiget saamise hirmus teist ründama. Tegelikult aga tasub julgus püsida haavatavas kohas end ära ja loob võimaluse tõelise läheduse tekkimiseks ning suhtega uuele tasandile jõuda. Paraku on aga alati olemas ka võimalus, et inimesed on juba nii kaugele teineteisest muutunud, et ei leita võimalust koos edasi elada ja teineteist toetada oma vajaduste rahuldamisel.
Kuna oma ootustest rääkimine võib olla raske, siis soovitan kaaluda ka pereterapeudi poole pöördumise võimalust. Vahel on hea, kui keegi kolmas neutraalne inimene aitab hoida vestluse temperatuuri piisavalt madala ning hoolitseda, et mõlemad saaksid piisavalt rääkida ning teineteist ka tõeliselt kuulaksid. Veel üks võimalus on osaleda koos näiteks PREP-paarisuhtekoolitusel, kus samuti õpitakse tehnikat, kuidas mitte hakata süüdistama ning lihtsalt rääkida ning kuulata. Lisaks räägitakse koolitusel mitmetest paarisuhteid puudutavatest teemadest, millest saab hiljem omavahel edasi rääkida – ootused, vaba aeg, pühendumine, andestamine, seksuaalsus jne.
Kindlasti on lisaks probleemidest siiralt rääkimisele ka väga oluline, et paarina võtta aega selle jaoks, et olla kahekesi koos ning jätta selleks ajaks probleemijutud kõrvale. Hea on leida midagi, mis mõlemale meeldib ning milles saaksite osaleda vaid teie kaks, ilma lasteta. Perekonna toimimise jaoks on esiteks tähtis, et iga inimene leiaks omaette aega, et olla endaga kontaktis ning teadvustada ning rahuldada oma vajadusi. Teiseks on tähtis leida aega paarisuhte jaoks ning leida lapsehoidjad. Lastele arengule mõjub igati hästi see, kui vanemate vahel on paarisuhe, milles on piisavalt ausust ja hoolimist. Piisavalt hea suhe ei tähenda kindlasti seda, et probleeme ei oleks, oluline on see, kuidas neid lahendada. Kolmandana on oluline, et perekond ühiselt midagi ette võtaks ning ühiseid kogemusi saaks.
Ehkki tundub, et meie vahel käib justkui mingi võitlus, siis nii see pole. Mehe poolt tunnen küll survet - vaata kui edukas mina olen, sina pole kuhugi jõudnud. Võidab see kel rohkem asju ?! Ma vaatan ja ei suuda ära imestada, kust kohast küll selline asi tuleb ? Me oleme 30 ja peale. Kus on mees ? Meheiga ei jõua veel kätte tulema hakata, enne tuleb tagasiminek. Eeskuju, turvatunne lastele ?! Olematu. Silmaring kitsas ja suunatud vaid rahale.
Turvalisus tähendab ideaalis seda, kui partner tunneb, et ta on kogu oma olemusega selles suhtes teretulnud ja vastuvõetud, mis tähendab, et teda ei kritiseerita, ei alandata, ei tehta maha tema valikuid ega mõtteid. See toimib küll praegu ent pean tunnistama - saades teada armusuhtest ei suutnud ma seda kõike väljendada. Emotsioonid tahtsid välja nii sõnades kui tegudes. Olles reetnud naist, pere ei saa seda kõike pakkuda. Tänaseks olen teadlik, miks selline asi juhtus. Mees läks otsima midagi, millest puudu. Oleme praegu ka kindlad, et sellest kõrvalsuhtest arendada nn püsisuhe, ei toimi. Samas ka see, mis praegu kodus on, on väga sassis. Mees väljendab minu kui naise suhtes ülimat ükskõiksust, rahulolematust, väldib mind, mu telefonikõnesi. Olen küsinud, et kas peaksin lastega eemalduma ?! Mine kui tahad, mina kinni ei hoia, vastab mees. Samas kui õnnestub temaga rahulikult ja siiralt rääkida, koorub välja see mees, keda mina tean.
Üldiselt ta aga igasugu jutuajamistest hoiab võimalikult kaugele. Siiras jutt on tema meelest hullu, lolli tunnuseks. Mis kahekesi olemisse puutub, siis on loomulikult seda praegu raske saavutada. KÄin talle hetkel niivõrd närvidele, et minuga koosolemine on suur piin. Kodus on teda näha suhteliselt harva - töö, hobi, sõbrad, pidu, ärakäimised. Ühine aeg perega - tee ja ole kui tahad, vastab ta.
Igale oma küsimusele saan nähvamise - ole vait, mis sinu asi on.
MA ei saa aru, on see suur elutüdimus ja soov olla mõniaeg eraldunud või tal ongi oma perest ükskõik. Ideaalset naist ja kodu pole olemas. On ideaali lähedane, mis nõuab oma ego taltsutamist. Tihti nagu selgub on olemasoleval ikkagi suurim väärtus, sest oled inimest pika aja jooksul tundma õppinud ja need harjumused jäävad igalpool saatma kuni taipad, mis oli ikkagi oluline. Kahtleb ? Jumal küll, mille üle. Sellel mehel on nii palju head ja ilusat ja ta ei saa sellest aru, kui väga tal on vedanud Tunnen ennast nii kehvasti ja üleliigselt.
Katsusin ennast sinu mehena kujutleda kirjutatu põhjal... ja tundsin ennast solvatuna.
Oma kogemustest tean, et sügavalt haigetsaaduna näidatakse teravat ükskõiksust enesekaitseks. Töö, sõbrad, hobi, pidutsemised - see on tegelikult põgenemine kõige eest. Ehk siis iseenda.
Aga sa saad teda pisut aidata. Võid vaikselt sõnastada mõnes olukorras tema oletatavaid tundeid või mõtteid. Ning pakkuda samas erapooletult kõrvale oma nägemust (mitte kui naise, vaid kui inimese) antud olukorras. Hetk korraga. Raske on samaaegselt veel jooksvate pereküsimustega tegeleda.. Kes teab, ehk on kasu sellest, kui jätad isegi oma haavumised sinnapaika ja ühise asja nimel pingutad justkui üksi enda ja laste eest. Nagu polekski meest olemas. Mulle tundub, et nüüd on käes see koht, kus teie suhe on astumas uuele tasandile - küps armastus. Parim on seda koos teha, aga mõnikord jääb üks maha...
Tean, et ta tunneb end solvatuna, haiget saanuna. Sama ma isegi ent see katse uut elu rajada oli mehe poolt väga vale samm. Sellega tegi ta mulle, lastele ja endale väga palju haiget, mis kipitab veel praegugi väga valusalt. Kui ma selle aja peale praegu tagasi mõtlen, siis tunnistan, et läbi minu emotsioonida ja ütelmiste, tegemiste läbi on mees palju haiget saanud, aga see mõte, et meid vahetatakse välja, hüljatakse tegelikult rääkimata probleemi tõttu, oli liiga valus. Me oleme suhteliselt kaua koos olnud ja tänasega olen ma tükimaad targem. Oleme jäänud paigale tammuma. Tema on aga solvumises kinni ja minu südamevalus ent siirad toetamised tunduvad talle seda eemaldatavana. Just praegu oleks hea kui saaksime teineteise hinge pugeda - lahtiste kaartidega. Aga ta kardab seda. Olen viimsel ajal suutnud olla rahulik kaaslane ehkki mõnikord harva läheb ka ütlemisteks, aga mitte nii tulisteks vaidlusteks kui siin aasta tagasi. Mul on kohutav hirm tuleviku ees, Armastan teda nii väga. Endalegi üllatusena ma olen tema suhtes sellist käitumist juba leidnud, et teda toetada, turgutada. Ta tuleb sammukese vastu, aga siis jälle pisut taganeb, kapseldub. Tean, et usaldus on paigast ära, aga siin on meil mõlemal osa. Ja südames teame, et tegelikult saame üksteist usaldada. Üldisemas plaanis, on asi mm haaval paremaks läinud, aga ikkagi on palju õhus, mis südamevalu tekitab.
Kindlasti oleks olukord teine kui mehel oleks lihtsalt kriis enesega ilma meie ellu tekkinud südamevallutajata. Lihtsalt kriisiga oleks usaldusega ehk paremad lood. See reetmine ja petmine on väga valus alla neelata. Seda enam segab see paregu meievahelist täielikku rahunemist kuna daami süda on ikka veel kuidagi meie vahel :S
Väga raske on teda elust nö välja lülitada, rahunema jätta kuna minu hing on nii haige. Ja elu sätib ka nii, et koguaeg on vaja temaga ikkagi mingil määral ühendust saada, mis mõistagi ärritab teda. Tema ärakäimised on minu jaoks väga laastava mõjuga. Võibolla ta tekitab sellega lihtsalt vabat endale sobivat keskkonda - eemal sellest virr, varrist. Minul aga seostub see järjekordse reetmisena. Kas see nii on, seda ma ei tea.
Aga ma olen sinuga Naine nõus.
Tunnen ennast nii kehvasti ja üleliigselt.