Tere. Enam ei oska kuhugi mujale pöörduda oma sasipuntraga, kui siia, lootuses ehk mõnda kasulikku nõuannet saada, mis edasi aitaks. Et adekvaatset pilti anda, alustan algusest. Olin 5 aastat koos ühe mehega. Kõik tundus hea, mõned kuud. Aga ta ei hinnanud mind, ma tagantjärgi isegi ei oska öleda,miks tal mind vaja oli. Me ei käinud praktiliselt kuskil koos, ma ei näinud kunagi ta sõpru, vanemaid alles viimasel koosoldud aastal... ja üldse väga imelik oli küik, ise ta põhjendas,et vajas aega...aega mind 5 aastat meeleheitlikult varjata? Olid meeletud tülid, tülid, tülid. Kuna see suhe oli nii mööda omadega, kuid süda ei lubanud ära ka minna, siis leidsin lahenduse petmises..jälle tülid, kuid leppisime ära, ta lubas mulle palju asju kokku ja ma uskusin. Armastus teeb pimedaks eks? Kevadel läksime lahku, see oli kõik väga inetu. Kuid kõik see 5 aastat oli mu kõrval 1 sõber, ta oli ainuke mees,kellega ma pärast petmist üldse suhtlesin, rohkem mitte kellegagi, et mu kaaslane mind usaldama hakkaks, kuid seda sõpra ma hüljata ei suutnud...Ta oli siis mulle eriline inimene juba. Oma noormehest lahku minnes leidsin tuge sellelt samalt sõbralt, tal olid varem ka tunded mu vastu,kuid ta ei rääkinud neist, kuna mul oli kaaslane olemas. Kuna mina olin omadega väga katki kevadel, siis ma ütleisn,et ta ei loodaks midagi, et oleme siiski vaid sõbrad. KUid olime siiski enamat, tagantjärele mõeldes. Suve veetisme koos,kuid kuna me kiirustasime oma suhtega, ma polnud sellest valusast hoobist veel toimunud. MIng ihetk läksin oma eksi juurde tagasi, lootuses midagi päästa, saime korra kokku ja asi lõppes teadagi kus, kuid samas olin seotud juba selle kauaaegse sõbraga..eksiga päästa midagi ei õnnestundu, kuid oma ''sõbrale''ma sellest ei rääkinud, ma ei julgenud,kuna teadsin et ta saab haiget! Ja see õhtu eksiga ei tähendanud enam midagi, otsustasin vaikida. Läks paar kuud suvest mööda,kui tundisn et oma eksist hakkan üle saama, ja tunded sõbra vastu aina kasvavad. Kui talle julgesin öelda, et oleks koos paarina, siis tema kahtles, defineerisime endid edasi sõbrana,kuigi jagasime voodit juba. Ja mulle tegi see haiget. Ma ei tahtnud sõber olla ja ma ei saanud temast aru..Olin taas puntras omadega. Kuna ma arvasin,et me koos pole, leidisn end ühelt peolt ühe noormehega, peale suudluse polnud meie vahel mitte midagi. Ja me e isuhelndu peale seda pidu kordagi! Kuid ka see kripeldas ja ma rääkisin ausalt kõik ära. Ja mu ''sõbrale'' tegi see juba meeletult haiget,kuna ta armastas mind. Peale seda on kõik allamäge läinud. Hakkasime tülitsema,kuni ta ütles ,et kõik-tal on minu vastu KÕIK tunded kadunud, mitte iial ei saa meie vahel midagi olema jne. Kuid nüüd üle poole aasta on möödas,ma tunnen et armastan teda, tema on see ,kellega tahan koos olla. Meie rollid on vahetunud. Mina armastan, tema ei tunne enda jutu järgi midagi. Kuigi mul on seda väga raske uskuda. Ta on enneg itüdrukult haiget saandu, ja peale seda väitnud,et armastus on kadunud, kuid tegelikult polnud... Mulle teeb meeletult haiget, et ta oli kogu aeg mu kõrval, mu õnn oli minu kõrval ja ma ei näindu teda! Läksime kokku liiga vara, peale lahkuminekut, ta oli mulle toeks ja kõik. Ta mõistis mind. Nüüd ta teab ka, et olin korra koos suvel ka oma eksiga, ja see tegi kõik hullemaks. Ta ei andesta, et vaikisin. Ta ütleb et ta oleks sama teinud minu asemel, et ta saab aru,miks, aga ta ei andesta vaikimist. ta ütleb et usaldus ja KÕIK on kadunud... Ma olen püüdnud veenda teda ,et kõik pole kadunud, Usaldust saab võita ja et ma tõesti armastan teda. Et ma oleks tema nimel kõigeks valmis, kui ta vaid laseks...Kuid ta ei usu enam ühtki mu sõna. Ma olen tahtnud ,et ta aru saaks, et kõik jooksis rappa lihtsalt seetõttu ,et kõik oli liiga ruttu! Mu lõppenud suhe mõjutas mind ikka kaua aega..ja lõpuks,kui ma tunnen inimese vastu siirast tunnet, väidab tema, et kõik on kadunud... Mis ma tegema pean? MA ei suuda temast loobuda, ühelt poolt on ta mu kauaaegne väga-väga hea sõber, teiselt poolt inimene,kelle vastu on mul siirad tugevad tunded. Hetkel võtsime aja maha, ta vajab rahu ja mõtlemsiaega, kuid ta ütles ,et ma ei loodaks mitte midagi. Kas tõesti on kõik kadunud ja mitte midagi pole enam teha. Ta armastas mind salamisi 5 aastat ja nüüd ,kui kõik oleks võimalik, on kõik läbi? Ma ei mõista seda lihtsalt... Ja kõik halbade asjaolude kokkulangemise tõttu. Paluks tõesti abi,kuna see olukord röövib metsikult energiat ning häirib juba igapäeva elu... Lihtne on öelda, et las kõik jääb, kui poel midagi ,siis pole, kuid ma ei suuda...juba see mõte rebib mu seest tükkideks...Lisaks see, et mul oli ju alles hiljuti väga raske lahkuminek.... Olen otsinud erinevaid materjale,kuidas suhtes usaldust taastada, tean,et see on meeletult raske, kuid ma oleks valmis tema nimel pingutama,kui ta vaid laseks...
Kadri, saan aru teie kirjast, et olete viimastel aastatel olnud suhetes, mis on teinud teile haiget, kuid olete tundnud oma südames ka armastust. Hoolimata segastest asjaoludest püsisite eelmises suhtes 5 aastat. Seejärel olite intiimsuhtes oma pikaajalise hea sõbraga, kellel on olnud ka varem teie suunas tundeid. Nüüd soovite taastada usalduse ja lähisuhte selle mehega. Saan aru, et algul ei olnud teie valmis lubama enda poolt midagi tõsisemat ja hiljem ei olnud tema valmis nimetama teie suhet tõsisemaks kui sõprus, mis tegi teile haiget. Siiski oli ta teie peale väga armukade ning hiljem tõrjuv. Nüüd soovite oma elus selgust luua, edasi minna ning hetkel oleks teie esimene soov minna edasi koos mehega, kes on olnud teile aastaid lähedane sõber ja keda olete hakanud armastama.
Usaldus tähendab uskumist, et teine annab endast parima. Selleks, et suhtes usaldust taastada, peavad mõlemad partnerid seda soovima ning selle poole koos liikuma. See, kes on usaldust rikkunud, peab selgelt ja vajadusel mitmeid kordi teada andma, et talle on tähtsad teise tunded ning ta saab aru, et teine on haavunud ning et kavatseb edaspidi oma valikute puhul arvestada teise tunnete ja vajadustega. Samas peaks ka teine pool selgelt väljendama soovi andestada, mis tähendab, et ta ei taha enam teist nö karistada ega tagasi teha. Andestamine võtab tõepoolest aega ja see on hea, sest hea suhe kujuneb ega ole hetkega valmis. Valusatest tunnetest ja kogemustest on hea omavahel rääkida ja teine lihtsalt ära kuulata, ilma kiirete selgitusteta. Omavahelises vestluses on oluline vältida hinnanguid ja süüdistusi ning rääkida lihtsalt oma tunnetest, vajadustest, soovidest, unistustest.
Lähedus paarisuhtes tähendab enese avamist ja teineteise aktsepteerimist – „teine on selline, nagu ta on, koos oma tugevuste ja nõrkustega ning see on minu jaoks ok“. Lähedus saab sündida, kui suhe on turvaline. Turvalisus tähendab seda, et ei ole hirmu füüsilise vägivalla, hülgamise, naeruvääristamise ega muu alandamise ja vähendamise ees. Ideaalselt lähedast suhet ei saagi olla, kuid hea suhe võiks olla piisavalt lähedane. Läheduse loomiseks on vaja ennast avada ja enda avamiseks on vaja olla endast võimalikult teadlik. Hea suhte üks tingimus on see, et võtate vastutuse oma vajaduste väljendamise eest. Kui teie ei ole suhtes piisavalt rahul ja õnnelik, siis ei saa see suhe olla hea ja lähedane.
Seega soovitan teil põhjalikult võtta aega enda jaoks ja kuulata enda sisse. Mida väärtustate? Mis on teile tähtis? Mida ootate oma elult üldiselt? Mida tahate teha oma elus? Millest unistate? Millisena näete ideaalset suhet? Mis on see, millest kindlasti loobuda ei taha? Mis teid rõõmustab? Jne Kõige olulisem suhe on teie elus alati iseendaga. Teie ise olete see, kes võiks olla alati olemas, kes kuulab, aktsepteerib ja seisab teie vajaduste eest. Kui tunnete oma südames armastust, siis see armastus on teie südames ja seda saab nautida ka ilma selleta, et olla suhtes, kus peaksite maha suruma oma vajadused. Kui teie olete iseendas võimalikult selge ja kindel, siis saab ka teine poole teha kergemini otsuse, kas ta soovib teiega pikaajalist suhet luua või mitte. Kui ei soovi, siis võib see esialgu kurvastada, kui pole ju mõtet olla pikaajalises suhtes inimesega, kellega te tegelikult koos rõõmu ei tunne.
Peale ühe tõsise suhte lõppemist ongi tavaliselt vaja võtta aega, et see suhe enda jaoks lõpetada ja haavad kinni kasvatada. Tihti tekib inimestel nö üleminekusuhe, mis pakub lohutust ja tröösti, kuid ei oma perspektiivi tuleviku mõttes. Kui mõlemale sobib olla lihtsalt koos ja mitte mõelda tulevikule, siis on ju ok. Kuid selleks, et eelmise suhte ebameeldivad mustrid ei kanduks üle uude suhtesse, oleks parem võtta aega ka üksi olla ja endas nö lahtised otsad kokku sõlmida. Võib kasutada ka pereterapeudi või nõustaja teenust, et endas kellegi toel suuremat selgust luua. Koos partneriga on võimalik ka osaleda PREP-paarisuhtekoolitusel, mille raames käsitletakse suhtes olulisi teemasid ning õpitakse oskusi, mis aitavad inetuid tülisid vältida ja ennetada.
Soovin inspireerivat iseendaga suhte loomist ning seejärel endale sobiva partneri leidmist, kellega koos oma elusid jagada ja rõõmustada!
Ma tänan asjaliku vastuse eest. Ma tean, et peaksin iseendaga tegelema. Ma muidugi armastan teda ka siis, kui teda mu kõrval pole. Aga mind häirib mõte, et me inimestena sobisime, kuid ma polnud vanast üle saanud. Olen suutnud selle jätta. Me ei oelks selles suhtes enam kolmekesi ja miks me ei võiks puhtlat lehelt alata. Ja kui siis ka ei toimi, ma tõesti saaksin sellest aru, sest kõik asjad polegi kokku loodud. Kuid hetkel mõjutas meid meist väline. Ma tean, et ta keskendub valedele asjadele. Mul ei õnnestu temaga kontakti luua, ta ei lase isegi mul tõestada, et mul on tema suhtes ausad ja siirad kavatused. Alguses muidugi veetsime aega koos, kuna mul oli vaja välja saada kõigest, nö see lohutussuhe. Enam see pole nii... Ma kardan, et see on viga, kui me uuelt lehelt ei proovi. Viga, mida kahteseme terve elu ehk...Ja ma ei taha elada ülejäänud elu kahetsuses. Mul ei õnnestu oma mõtteid temani viia. Ta isegi ei kaalu seda varianti, kuna ta väidab, et kui me neli kuud ainult tülitsesime ,siis see jätkub, kõik läheb halvemaks, et tema TEAB! Aga kuidas ta saab teada. Kogemused jah, aga nagu pole identseid inimesi,pole ka identseid olukordi. Igal asjal on põhjus, ja meie põhjus oli konkreetne: ma polnud vanast lahti saanud. ja see, et me kiirustasime, oli meie mõlema tehtud viga. On nii vale teha otsus, et kõik on läbi, praegu. See tuleks teha hiljem,kui põhjus on tõesti minus ja temas, et me ei ole suhteks loodud. Kuidas ta saab väita,et ta teab, kui tegelikult ei tea me isegi seda ette, kas järgmine päev meie jaoks tuleb või ei tule, sest elus võib kõik muutuda üheainsa hetkega... Kuidas talle selgeks teha ,et ta ei pea mind kartma ja mu kavatsused on siirad. Ja ma ei suuda lahti lasta mõttest, miks elu nii ebaõigalne on. Miks pidi kõik nii minema, kui kõik oleks praegu nii hästi ja õige inimesega. Aga kõige õigem oleks vist ta rahule jätta? Ja leppida, et teha pole midagi.. Ja tal tõesti pole minu vastu enam tundeid.
Saan aru, et tahaksite, et suhte lõpetamise otsus oleks põhjendatud tugevama argumendiga, kui lihtsalt sellega, et algul olid tülid. Teie ise tunnete enda tunnetes suurt erinevust sellega võrreldes, mis oli alguses. Te saate aru, et algul see suhe oligi lohutuseks, kuid nüüd kui olete sellest inimesest ilma jäämas, saate aru, kui tõsiselt olete valmis teda võtma.
Vahel on inimestel ka lihtsam armastada teatud kauguselt. Mõnel inimesel on raske taluda suurt seotus ja lõplikkust ning siis ei paista ärevuse tagant enam armastavad tunded välja. Võimalusel tasub lihtsalt kuulata seda meest ja anda talle võimalus väljendada kõike seda, mida kogeb või on kogenud viimastel aegadel. Hea oleks võtta aega kuulamiseks ning vältida endast rääkimist. Tasub lihtsalt kuulata ja püüda mõista, isegi kui see haiget võib teha. Vahel püütakse tüli lahendamiseks palju rääkida ja heastada ning unustatakse kuulamine. Kuid kuulamine aitab teisel enda vastupanust ja negatiivsetest tunnetest vabaneda ning jõuda uuesti hoolimiseni.
