Mees läheb hommikul tööle, ütleb mis kellaks koju jõuab. Siis ta helistab, et hakkab tulema ja siis lihtsalt kaob. Lülitab välja tel, viimasel ajal lihtsalt ei võta minu kõnasid vastu. Mina muretsen, magada ei saa, Tema tuleb alles vastu hommikut. Kui ma küsin, miks ta ei teata mulle, et ta ei tule, siis ta ütleb, et ei tea. Et ma hakkan ju riidlema! kusjuures ma ei ole kunagi tülitsenud, kui ta yahab välja minna ja mulle ütleb, et ta ei tule. Aegajalt on mul tunne, et mul on kolmas poeg ja mina pean olema suur kuri emme. Oleme rääkinud, et ta võiks mulle kasvõi sms-i saata. Aga järgmine kord on jälle sama lugu. Pole meest, tel väljas ja mina muretsen, nii et südamesse löövad pisted. Kuidas saab teha nii inimesele, kes väidetavalt on kõige kallim maapeal?
oleks siis ta tööl, aga ta käib sõpradega väljas joomas, piljardit mängimas.Ka eile ei tulnud enne,kui 2 öösel. Olin nii pahane, et viskasin söögi WC-sse.
Mina olen leppinud sellega, et mees oma sõpradega aega veedab. Oleme teinud kokkuleppe, et nädalavahetus ja teatud päevad nädalas on pereaeg. Paar õhtut nädalas käib mees oma sõpradega väljas või on meil ja mina ajan oma asju. Igasugune põdemine ja närvitsemine ei aita. Igak ühel on vaja ruumi ja oma aega... vahel on sellega lihtsalt raske leppida
Tundub, et mees on tõesti võtnud endale poja rolli. Siis tuleb ta sealt välja aidata. Seda saab teha läbi selge suhtlemise ja aktiivse kuulamise. Küsimine, et kus sa olid ja miks sa ei helistanud jne ei aita. Pigem see suurendab ebamugavustunnet ja tekitab trotsi (tõepoolest - see ei juhtu ainult teismelistega vaid ka täiskasvanutega. Kuigi neid küsimused ei ole esitatud mõttega meest kontrollida ja temaga pahandada, jätab küsimine teisele inimesele paratamatult kurjustamise ja näägutamise mulje. Samuti tekib vastumeelsus asjadest rääkida, kui üks partneritest midagi suures pahameeles vastutasuks teeb (näiteks viskab õhtusöögi ära). Parem oleks ikkagi rääkida endast ja oma tunnetest. Ehk siis mina-sõnumid ja aktiivne kuulamine on jälle abiks
Mina sõnum kirjeldab olukorda, mis meile vastumeelt on ja annab sellele põhjenduse. Lisaks võiks panna tundeid. Näiteks "Mul on väga raske olla, kui sa lubad tulla, aga siis ei tule ja kaod kuhugile. Ma siis ei saa magada ja olen väga ärevil. Mul oleks hea meel, kui sa mulle sms-i saadaksid, siis oleks mul süda rahul".
Aktiivne kuulamine tuleb kasuks, kui mees väidab, et hilisematest tulekutest rääkimine tekitab vaid tüli. Ilmselt on tema meelest juba tüli see, kui küsida miks ta ei tulnud või miks ta ei teatanud. Kuidas mees tegelikult tunneb ja miks kuidagi käitub, ei saa öelda keegi teine peale mehe. Talle võiks olukorda tagasi peegeldada "Sulle tundub, et ma pahandan ja õiendan, kui sa mulle oma hilisemast tulekust teatad". Peale mehe vastust ei maksa hakata seletama, et tegu ei ole õiendamisega. Võiks edasi kuulata. "See häirib sind päris tugevalt, kui ma sulle küsimusi esitan". Selliselt me võtame suhtest pinge maha ja anname märku, et me ei tahagi kedagi süüdistada, eesmärk on lahendus leida. Nii saab mehe lapse rollist ka välja. Tema tunneb, et talle ei öelda ette, mis ta tegema peab, vaid kuulatakse ka tema arvamust asjast
Kahjuks tegelikkuses see alati ei toimi. Sa võid seda praktiseerida aastaid ja iga kord annnab see mingiks lühikeseks ajaks tulemuse, kuid seda ainult kuni järgmise korrani. Ja siis algab kõik otsast peale. Ühel hetkel saab mõõt täis ja siis tuleb teha lõpp, et oleks võimalik oma eluga edasi minna. Aga eks see oleneb ikka inimesest. Mõni on kohe loodud nii emalikuks, et jääbki "poissi" kantseldama.
Väga tuttav olukord. Mehel on litsalt teine suhe tekkinud. Naine kadus ka tund enne tööpäeva lõppu msn-ist ja telefoni teel ka kätte ei saanud ning siis ilmus mingil suvalisel ajal uuesti välja. Ja eks ma ka temalt seda õppinud. Viimane aeg edasi minna. Nii sul kui mul
No päris nii ikka vast ei ole, et nüüd kõik mehed, kes hilja koju tulevad või ei täida oma lubadusi, on abielupetjad. Samas jah kui proovid ja räägid, ning miski ei muutu, siis tuleks küsida iseendalt, kas ma suudan tema sellise käitumisega leppida või mitte. Väga raske on elada koos inimesega, kelle teatud igapäevane käitumine sind meeletult häirib. See sööb armastuse ja järele jääb vaid pahameel...
Oh kes neid kordi üles lugeda jõuab millal minu mees selliseid "tempe" teeb,alati üks ja see sama-tuli midagi ette.Töö ja kodu vahemaa on ca` 1,5 km.Töö lõpeb nagu ikka kl. 17.00. Koju jõutakse aga kl 23.00 paiku või siis päris öösel.Alati jääb mõni abivajav sõber või hädas ülemus teele ette.Lõin lihtsalt käega.Kasutasin küll nippi,et ütlesin,kui kl.22-ks. kodus pole on uks lukus ja võti risti ees,kuid siis kukkus aknaid loopima ja kodurahu huvides loobusin sellisest "karistusest".
Mul on täpselt sama mure mis Liisulgi. Mees käitub samamoodi ja ka mina muretsen ja nutan. Kõik algas kui teise lapse sünnitasin ja oleme sellest rääkinud mehega, aga tundub et vist lootusetu.
. Kuigi neid küsimused ei ole esitatud mõttega meest kontrollida ja temaga pahandada, jätab küsimine teisele inimesele paratamatult kurjustamise ja näägutamise mulje. Samuti tekib vastumeelsus asjadest rääkida, kui üks partneritest midagi suures pahameeles vastutasuks teeb (näiteks viskab õhtusöögi ära). Parem oleks ikkagi rääkida endast ja oma tunnetest. Ehk siis mina-sõnumid ja aktiivne kuulamine on jälle abiks 
