sain emaks noorelt 18 aastaselt ning ei olnud selleks selgelt valmis, lapse isaga läksime lahku kui tütar oli kolmene. peale seda pidin selgelt tegelema enda ja tema ülevalpidamisega, mis siis tähendas nii pikki tööpäevi, kolimist ning palju palju närvilisust. Tänu sellele kõigele jäi minu kasvatustöö selgelt vajaka. Ning nüüdseks on Tüdrukul olnud probleeme lasteaias käitumisega ning kodus sõnakuulekuse ja tujutsemistega. Varem oli asi hullem, nüüdseks olen suutnud ennast kätte võtta ning viimasel aastal selle probleemiga üritanud võimalikult palju tegeleda ning enamuse ajast on käitumine juba hea. enamuse ajast sellepärast, et... poolteist aastat tagasi, kolisime minu uue elukaaslasega kokku ning kuna lase käitumine oli siis jällegi häiritud muutus asi peagi dramaatiliseks. või õigemini minu elukaaslane et suuda tüdrukuga kuidagi ühist keelt leida, või ei tahagi. Nimelt on Ta samuti suhteliselt kergelt ärrituv ning kange iseloomuga, eks nagu minagi, ja pisemast tülist võib tekkida suurematsorti draama. muidu on ta tore ja hoolitsev aga kui midagi stressi tekitab siis kannatame tema tujude all nii mina kui minu tütar. Ja tema jaoks on vastuvõetamatu või arusaamatu miks mu tütar nii käitub/käitus ning ta võib lapsele väga vastikult öelda kui tal paha tuju on ning kasvatamisest kui sellisest ta ise osa ei võta muul juhul kui ainult lapse karistamiseks... mis viis selleni et laps tema suhtes samuti väga negatiivse hoiaku on võtnud.... viimasel ajal oli asi juba paranemas, laps kuulas kenasti teda ning sellega seoses ei olnud ka suuremaid kokkupõrkeid. kuni siis...tütrel oli koolis kehv päev oli oma sõbrannaga tülli läinud ning selline trots oli sees ning ta suutis siis mu elukaaslase oma jonniga välja vihastada, oli sõnavahetus ja laps sai karistada. ma ei jõudnud neid enne kahjuks maha rahustada. Meil on ka kassipoeg, kes on mu elukaaslase eriline lemmik, teda nunnutatakse ja hellitatakse. Peale oma nurgas seismise karistuse kandmist hakkas laps kassiga mängima ja lõi kassi... konkreetselt meelitas mänguasjaga enda juurde ja siis pani laksu vastu tagumikku või pead.. mitteküll nii et kass haiget saaks aga ikkagi... ja mu elukaaslane nägi seda. Ma oletan et laps tegi seda trotsist. Ning nüüd siis sellele järgnenu on keeruline, lapsel keelati kassi puudutada temaga mängida ning meie tuppa tulla... nädal aega suutis laps seda korraldust järgida täna siis kass ise otsis tema tähelepanu ning tahtis juba niiväge temaga mängida ning laps ei suutnud vastu panna... ta sai pahandada.. mina olin jälle kahjuks eemal, ning kui kuulsin et laps nutab uurisin asja, edasi küsisin juba elukaaslaselt et kui kass nagu ise temaga mängida tahab miks laps siis seda teha ei tohi jne.. nagu ikka läksime mõlemad põlema... lõppes asi sellega et ta teatas et minu laps on vaimselt haige ning et ta on tema jaoks ümmargune null.. et ta ei hooli mis temast saab jne.. vb ta seda päris nii ei mõtlend sest tal on kombeks öelda vihahoos asju mida ta ei mõtle.. aga ma ei teagi nüüd mida edasi teha... kuidas panna mees mõistma ja arusaama ning kuidas päästa lapse vähenegi enesekindlus. Mehega sobime hästi, täiendame üksteist ning oleme mõlemad väga raske iseloomuga. tema vb vähe raskema. ning jube kahju oleks loobuda sellepärast et ta ei suuda mõista lapse käitumise tagamaid.
Üsna keeruline olukord, kus mees on välja öelnud oma suhtumise teie tütresse, väljendanud koguni hoolimatust, nimetanud teda vaimselt haigeks. Teie olete seejuures võtnud nende vahelise suhte parandaja rolli. Keeruline on olukord nii pingete pärast, mis teie kodus valitseb, võimalike kahjude pärast tütre enesetundele, kuid kindlasti ka seetõttu, et teil on huvi ja tahtmist probleeme lahendada, häid suhteid luua, kuid mehel mitte. Isegi kui mees on väljendanud oma negatiivset suhtumist vihahoos, on oluline tema osalus, tema tahe probleemiga tegeleda. Asi näib taanduvat sellele, kuidas teda tahtma panna, kuidas luua olukord, et mees sooviks sama – olla tütrele isa eest, teadvustada, et ta on osaline selles, millised suhted neil on ning luua teiega vastastikku mõistev suhe, üksteistist toetav ja sarnaste hoiakutega laste kasvatamises.
Kuidas ka ei möödunud tütre varasemad aastaid, olenemata raskustest, noorusest jm asjaoludest, saate te ikka lähtuda sellest, mis on parim praegu, mida teha saate selleks, et tütre enesehinnangu ja heaolu eest seista. Loomulikult on tema käitumine mõjutatud ka varasematest kogemustest, kuid tähtis on see, et ta tunnetaks, et temast hoolitakse, püütakse mõista ja et ta usuks, et olete tema suhtes heatahtlik. Ükski kasvatusmeetod ei toimi lapse arengut ja enesehinnangut toetavalt, kui meetodi rakendajal ja lapsel ei ole häid suhteid, kui laps kogeb hukkamõistu, mittesallivat suhtumist oma isikule, kui laps ei usu, et teda armastatakse. Laps peab kogema end emotsionaalselt turvaliselt, usaldama vanemaid, see on eeldus, et ta sooviks neid kuulda võtta, neile heameelt valmistada, võtta omaks nende väärtusi.
Mees on otsustanud, et ta ei võta osa lapse kasvatamisest, siis kuid võtab endale õiguse teda karistada. Selle mõju tütrele ei saagi muud olla kui trots, vastuhakk, viha, kättemaks jne. Olgu siis otse väljendatuna mehele või kassile. Kui mehele on „lubatud“ oma viha väljendada, siis milline on lapsele lubatud viis oma halba enesetunnet, viha, mittenõustumist, ebaõiglust, pettumust jne väljendada? Kui ta näeb, et täiskasvanud väljendab oma emotsioone teisi karistades, siis võtab ta selle üle. Teie vajaksite arutelu selle üle, kuidas teisiti lahendada tülisid, kuidas peres erimeelsusi lahendada, kuidas stressiga, pingetega toime tulla nii, et keegi ei saaks haiget, et lähedussuhe ei saaks kannatada. Emotsioonid, erimeelsus, probleemid on ju suhete loomulik osa, küsimus on viisis nendega hakkamasaamisel.
Kirjeldate, et tülide käigus, kui mees on stressis, siis kannatab ka teie omavaheline suhe. Kuigi usute, et sobite mehega hästi ja ta on üldiselt hooliv, siis see on ressurss, millele toetuda. Probleemide lahendamiseks tuleb hakata neist rääkima. Väljendage selgelt oma mehele, millega te nõus ei ole, milliseid nn meetodeid te õigeks ei pea ja mille üle muretsete. Püüdke neid teemasid arutada omavahel, mitte asudes konflikti olukorras tütre poolele mehe vastu. Oletan, et mehe enesetunne on väga haavatav, ka tema ise vajab mõistmist, kindlustunnet, teisi viise oma rahulolematuse, pingetega toimetulekuks. Praegu on selleks tütar, kelle kaudu saab ta väljendada oma isiklikke pettumusi ja kass, kelle kaudu hoolivust, hellust. Läbi oma suhte mehega, saate luua ka teisi võimalusi tütre ja mehe omavahelise suhete heaks.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
