Tere. Mure selline, et oleme elukaaslasega koos elanud peaaegu neli aastat ja sama palju käinud ja nüüd ta räägib et ta tahab puhkust ja omaette olla ning enda tunnetes selgusele jõuda aga tea ei tea isegi umbes öelda kaua ta seda puhkust tahab. Hetkel oleme veel koos aga ta ei vaata isegi mulle otsa ega puuduta mind. Ma ei tea mida teha kas anda see puhkus ja teada edasi et kõik on läbi sest tavaliselt ju pausid tähendavad täielikku lõppu. Mina olen oma tunnetes kindel ja tean et armstan teda aga raske on olla optimist ja loota et jätkame oma teekonda sealt kus pooleli jäi. Tema aga räägib et ma meeldin talle endiselt aga vaatame mis elu toob ja ta ei oska ühelegi mu küsimusele vastata, ta paistab päris segaduses olevat aga mul on vaja vastuseid ja teada.mis edasi saab sest minu süda on murtud ja raske on millegile keskenduda. Ei jaksa koguaeg nutta ja oodata seda lõppu et nüüd on kõik. Ehk oskate nõu anda?
Ühtki elutähtsat otsust ei tehta ülejala, seega on järelemõtlemine ses olukorras omal kohal. Ja kui mõtlemise ja pausi tulemusena sünnib ka otsus lahku minna, ega siis olegi palju teha, sest kui üks tahab teise juurest kindlasti ära minna, on vähe võimalusi leppimiseks, ja selgeks teha siin enamasti midagi ei anna. Ent segane olukord võib saada veidi selgem, kui teineteist kuulaksite ja saaksite ausalt rääkida sellest „kuhu on koer maetud“.
Suhte püsimiseks ja õnnestumiseks on igal juhul vaja pingutust. Väsitavate ja mõttetute nõudmiste esitamine partnerile, teise pingutuste alahindamine ja enda pingutuste ülehindamine võib luua pinge, mille lahendamata jätmine kaugendab meest ja naist veelgi. Kui pinget ja rahulolematust saab liialt palju, kustub lõpuks ka armastus. On tagantjärele tarkus, et nende seas, kes lõpuks pettunult lahku lähevad (või lihtsalt võõrduvad), harrastatakse aastaid tähtsate tunnete ja mõtete mahavaikimist.
Parim viis oma suhtes selgusele jõudmiseks on oma tunnetest ja mõtetest teisele rääkida, näidates talle valmidust ka tema omi kuulata ja mõista. See ei pruugi olla nii lihtne. Kuid katsetama ikka peab. Rasketest ja segastest asjadest rääkimine nõuab kannatlikkust ja läbimõeldust. Kõige parem on püüda vestelda siis, kui mõlemad olete rahulikud, ja hea oleks ka, kui eelnevalt oma peas paika panete, mida tahate öelda: millest tunnete kõige suuremat puudust, mis teis kõige enam häirib, milles näete väljapääsu jmt. Oluline on olla selles jutuajamises nii aus kui võimalik. Ka oskus raske olukorra pinget taluda on siin oluline. Kiirustamine ei pruugi anda head tulemust.
Kui lepite jutuajamise tulemusena kokku pausi osas, siis saate ka teie seda aega kasutada mõtlemiseks. Milline on elu, mida teie soovite elada? Kas praegune partner pakub teile kõike seda, mida lähisuhtelt ootate? Milline võiks olla teie areng selle mehe kõrval? Suhte areng? Millised on suurimad hirmud? Mis võiks olla kõige toredam?
Suhe koosneb alati vähemalt kahest inimesest. Ikka on mõlemal oma osa, partnerite käitumine on vastastikku tingitud. Seetõttu on oluline mõelda ka seda, mis teie enda käitumises on sellist, mis võinuks viia praeguse olukorrani.
Kui hoolite oma partnerist, siis kindlasti olete ka valmis võimaldama seda, mida tal hädasti vaja on – mõtlemisaega. Teie selgus ja kindel olek võivad ka mehes suuremat selgust ja kindlust äratada. Kindel otsus teie enda sees võiks ehk olla ka see, mis annab tagasi veidigi rahu, et saaksite taas keskenduda ja olla vähem kurb. Kaotused kuuluvad elu juurde, aga kui saate endale öelda, et tegite kõik, et seda vältida, kuid see juhtus sellegipoolest, siis saab möödunust hea kaasa võtta, ja seda, mis hästi ei olnud, võtta kui õppetundi.
Kuid ennekõike: kuulake teineteist, rääkige teineteisega, püüdke teineteist mõista. Pole vaja kiirustada lõplike otsuste tegemisel.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
