Tere!
Olen 43a naine,mul on seljataga kaks kooselu,viimane kooselu lagunes pea kaheksa kuud tagasi,kuu aega tagasi leidsin omale uue kaaslase,tema on lahus olnud juba viis aastat,kooselu lagunes tema väidetel seetõttu,et polnud piisavalt kodus,vaid töötas liiga palju,elame teineteiset väga kaugel,meid lahutab 180km,esialgu ta lausa valetas mulle oma elukohta,kuna ütles,et ma väga meeldisin talle,kui ta mu pilti nägi ja kartis,et kui teatab mulle,et ta elab minust nii kaugel,siis pole ma suhtest huvitatud,esimesle kohtumisele sõitis ta paar päeva meie suhtlemist internetis,olime koos vaid mõne tunni,suhtlus kestab siiani,ühel korral veel oleme reaalselt kohtunud,ta meeldib inimesena mulle väga ja arvan,et tema kõrval on väga turvaline elada,oleme mõlemad ühest tähtkujust,seega teame,mis on hea,mis mitte;o) Aga mulle teeb muret,et ta on veidi kinnine,ega ava ennast,olen oma tundeid ise välja näitand ja tasapisi on ka tema ennast avanud,ilusaid sõnu hakknd ütlema jne. Muret teeb ka see,et kõik nädalavahetused,kui me võiks reaalselt koos olla,ta taas töötab,ta on väga kärsitu,ega kannata kriitikat üldse,mulle endale tundub,et tema eelmine kooselu ei purunenud pelgalt sellepärast,et ta palju töötas,vaid mul on tunne,et ta on saanud väga sügavalt haiget,ega julge nüüd väga ennast avada??Mina olen tunnete inimene.Kohati on tunne,et ma ei soovi seda suhet enam jätkata,sest kaua ma jõuan n.ö ühe inimese ego toetada,kui sealt eriti midagi vastu ei saa.Olen küsinud,et mida ta on mõelnud,et kuidas edasi minna,ta ütleb,et ei ole midagi mõelnud??Muidugi saan ka ise aru,et nii lühikese aja tagant ei saagi veel midagi otsustada;o)Oleksin väga tänulik,kui saaksin veidi toetust spetsialistilt,et selle suhtega edasi minna targalt!!
Ette tänades!!
H.
Algava suhte juurde kuulub ikka kahtlusi ja segaseid tundeid. Suhte arengul on oma loogika, üldiselt kujuneb suhe välja 2-2,5 a jooksul. Suures piires on suhte algusaeg ühelt poolt idealiseerimise aeg, samal ajal aga püütakse teineteisega sobituda, ka püüd teist mõista kuulub selle sisse.
Paarissuhe, nagu selle nimigi viitab, on kahe inimese vaheline suhe, kus koostoimes on kahe inimese vajadused, ideaalid, põhimõtted jpm. Paarisuhtes on tingimata vaja teada, mida MINA tahan, kuid sellest ei piisa. On vaja teada ka seda, mida tahab SINA ehk paariline ning kõige tähtsamates küsimustes, eriti lahknevates küsimustes, on vaja kokkulepped sõlmida.
Vajadus kuhugi kuuluda ning olla lähedane on igas kooselus baasilised, tegu on üldinimlike vajadustega. Vastuolud, vääritimõistmised ja tõrked algavas suhtes tekivad tihti sellest, et asjadest saadakse erinevalt aru. See on põhjus, miks peaksite koos rääkima tähendustest. Arusaam vaikimisest, rääkimisest, haigetsaamisest, tööst, lähedusest, kooselust, otsuste vastuvõtmisest jne võivad eri inimestel olla täiesti erinevad. Seetõttu on tingimata ja igas paarisuhtes vaja teineteisele kõige olulisemad märksõnad lahti rääkida.
Olulisi küsimusi, millele mõelda, on rohkesti. Näiteks: kas meil on piisavalt ühiseid huve ja paeluvaid jututeemasid? Kas me kumbki saame suhtes olla just need, kes me oleme? Kas oskame jagada ka valu ja muret, mida elu paratamatult pakub? Kas meie ootused kooselule on pigem sarnased või erinevad? Kui teil on mõni vastus rohkem, on ka rohkem selgust enda sees. Ka koosolemise reguleerimine (kui palju, mis asjaolude kohtutakse), arvamuste vahetamine, arutelud, kokkulepete sõlmimine, jutuajamised, mille kaudu saadakse teineteisest rohkem teada – kõik see ja paljugi veel on aluseks sisemise otsustamise langetamisel – kas ma tahan seda suhet, kas see on see, mida ma vajan?
Oluline on seegi, milline on kummagi suhtepoole küpsus isiksusena. Isiksuslik küpsus (ja seda peaks teil ju mõlemal olema) töötab enamasti suhte kasuks. Mõeldes neile joontele teises või sellisele käitumisele, mis partneris ei meeldi, võiks meeles hoida, et muuta saate ainult iseennast, teda mitte. Usaldus teise vastu algab ikka usaldusest iseenda vastu, sama on ka armastusega.
Avameelseid jutuajamisi ei maksa karta, tõe hetk suhtesse saabub ju varem või hiljem. Selgus on ikka hea asi – hea, kui teate, mida sellelt suhtelt oodata maksab – mida mitte. See hoiab ära hilisemad pettumused. Jutuajamiste käigus on oluline õppida neist rasketest hetkedest läbi minema, mil tekib tahtmine käega lüüa või haavunult lahkuda. Viimase asemel võiks hoopis teise seisukohta põhjalikumalt uurida, rahulikult kuulata püüda – liialt tihti reageerime mitte selle peale, mis teine ütles, vaid selle peale, kuidas seda tõlgendame. Tõlgendus võib aga olla suvaline, mitte tingimata see, mida teine mõtles, pealegi võivad samad sõnad eri inimestele tähendada eri asju. Ikka tasub kontrollida teiste tähendusi.
Ehk peaks kõigepealt püüdma mehest aru saada ja temaga rääkida – ja mis eriti oluline – teda kuulama. Kuidas tema näeb kooselu? Mis talle meeldib või ei meeldi? Millest tema unistab? Mida vajab? Kõigile neile küsimustele peaksite ka ise vastata püüdma. Ehk on võimalik oma kooselu pilti niimoodi üheskoos kokku panna, läbirääkimisi pidades ja kokkuleppeid sõlmides. Kiirustada ei maksa ei nii- ega naasuguse otsuse tegemisel, võtke aega mõtlemiseks, rääkimiseks, arutamiseks.
