Siit tuleb pikk lugu, aga loodan, et keegi oskab mulle nõu anda ning selle läbi lugeda...
Olin 20, kui kohtasin meest, kes suutis minu kalgi südame sulatada. Kõik eelnevad suhted meesterahvastega ei ole minus mingeid emotsioone tekitanud, ma ei olnud ka kellegagi intiimses vahekorras olnud. Ma ei suutnud kedagi ka usaldada. Kuid Tema puges mulle südamesse, isegi liiga sügavale vist. Praegu olen 23 ning mees on 40.
Ma sattusin oma esimesel kutseõppe aastal saatuse tahtel praktikale ühte turismitallu Saaremaal, kohta külastades oma kursusekaaslastega oli Tema ka seal. Ma nägin teda vilksamisi, kui mina jäin talle meelde. Ta tegeles seal uue hoone projekteerimisega ning sattusime ükskord majadest rääkima. Nägi, et mulle pakkus asi huvi ning andis oma kontaktid igaks juhuks. Paaril korral rääkisime veel, kuid sinna see jäigi esialgu. Tal oli tol ajal suhe ka ühe töötajaga seal, seega hoidsin distantsi. Suvi sai läbi ning oli aeg jälle kooli minna, Teda ma suve lõpus ei näinudki enam, kuigi hinges tahtsin.
Ja siis ta helistas mulle, ma olin nii erutatud sellest. Ta pakkus mulle kooli kõrvalt tööd, tegeleda klientide otsimisega ning õppida projekteerimist. Selgus siis, et ta elab töö ajal vanemate kodus sealsamas, kus kutsekoolis käin. Nii siis veetsingi mõned õhtud Tema juures, pinget meie vahel oli tunda koguaeg, kuid Ta ei üritanud midagi. Käisin vahest ka tehases ehitust vaatamas. Siis ükskord interneti teel küsis ta mu käest, kas tulen talle naiseks. Ma oli segaduses, ütlesin talle, et tal naine ju olemas. Ütles, et varsti lahutavad. Ta oli mulle rääkinud eelnevalt, et nende suhted on halvad. Kokkuvõttes andsin endale võimaluse... saime järgmine õhtu kokku ning ta meeletult kallistas mind ja suudles. Mõni õhtu hiljem kaotasin talle oma süütuse, ta ei teadnud, et ma pole ennem meestega olnud. Nii siis meie suhe areneski, ta kolis töökohale lähemale ning hakkasin oma nädalavahetusi seal veetma. Lõpuks olin juba ettevõtteski tööl tema assistendina. Aga nädalavahetused veetis mees teises linnas, oma teises kodus. Ta ütles, et on korteris vaid siis, kui tema naine ära on või siis veedab ööd vana töökaaslase juures projekteerides. Ta käis koguaeg mingeid toimetusi tegemas seal. Ma usaldasin teda pimesi.
Poole aasta pärast lahkus ta töölt lahkarvamuste tõttu ülemusega, mina läksin oma pere juurde ja tema oma koju. Ma sain endale töö vanas tuttavas turismitalus, ei saanud ju lihtsalt passima jääda. Mees tuli mulle külla paariks päevaks, veetsime koos ilusad päevad, siis pidin paariks nädalaks tööle minema. Selle aja jooksul suutis ta leida uue töö, uues linnas. Ka korter tuli töö poolt. Ta ei käinud ka oma teises kodus enam, ainult väga harva. Aasta aega olin tööl läbi piina, sest tahtsin mehe juures olla, temagi igatses mind, igal õhtul rääkisime Skype’i kaudu. Ta tuli mulle alati praami vastu. Aasta pärast tulin töölt ära ja läksin uuesti õppima, majanduslikult oli meil ikka veel raske, kuna tööl ei olnud kõik hästi.
Pool aastat tagasi leidsin läbi juhuse mehe postkastist kirjad tema naisele. Need olid kirjutatud meie suhte ajal ning sisu ei kannata päevavalgust. Mees oli ära jälle tol päeval, matustel. Ma ei maganud terve öö, ma ei saanud aru, mis ma valesti olen teinud ja millega selle ära teenisin. Olin julm ja saatsin sõnumi, mind ei huvitanud, et ta tol hetkel kedagi mattis. Ma mõtlesin, et teen endale lõpu peale... ta tuli koju ning seletas, et tal naisega klaarimata asjad, varad. Meelitades püüdis lihtsalt naist vaos hoida. Vandus, et ole mind petnud. Aga kahtlused jäid hinge ikkagi ning kontrollimise vajadus aina suurenes. Avastasin jutuajamised naise sõbrannaga, kus mees mind maha vaikib ja ütleb, et on vallaline. Jälle selgitus, et meelitab, kuna see talle vajalik inimene. Rahunes kogu teema jälle maha, kuid siis pidi mees tööasjus Soome minema. Suhtlesime õhtuti jälle Skype’i teel, aga ta oli kuidagi nii kauge, rääkis tööst ja oli väsinud. Tal oli ka terviseprobleemid sel ajal. Nädala möödudes tuli tagasi ning puhkas paar päeva kodus. Läksin kah ühel päeval tema arvutiga internetti ning nägin, kuidas tema naine Skype’i sisse logis. Seda kontakti ei olnud seal ennem, ma ei teadnud, mida teha. Kõik eelnev tuli jälle meelde ning vaatasin, millest nad rääkinud on. Ühesõnaga samal ajal, kui mees minuga rääkis Soomes olles, tegi tema naine talle videokõne vahendusel striptiisi. Eks seal oli veelgi jutte, mis jälle päevavalgust ei kannata. Ja jälle samad vabandused. Aga mitte ühtki kahetsevat sõna Tema suust, hiljem ütles vaid, et tegi valesti. Ta ei ole vabandaja, tema arvates need sõnad ei tähenda midagi. Aga jah kõik tema seletused on vasturääkivusi täis, seega tegingi väga rumala teo. Kirjutasin naisega Tema nime alt ja küsisin rõveda jutu sees, millal neil viimati vahekord oli. Ei mäletanud täpselt, aga sel aastal ikka. Ma tahtsin surra, siiani tahan, kuna asjad lähevad aina hullemaks. Meil oli väga jube tüli sellest, kuid ma ei läinud ka ära, kuna asjad jäid lahtiseks, tahtsin kindel olla, ennem kui mingi lõpliku sammu teen.Ta magas mitu ööd teises toas ega rääkinud minuga, muutis ära kõik paroolid oma arvutis. Mul oli esimene psühhiaatri vastuvõtt paari päeva pärast, siis me juba suhtlesime. Ta küsis mu käest, kas ma tõesti arvan, et ta on mind lihtsalt ära kasutanud. Muidugi tunnen end madratsina pärast seda. Õhtul kodus võttis ta mu kaissu diivanil ning üks asi viis teiseni. Ma kartsin rohkem, kui meie esimesel korral. Ei tahtnud rohkem haiget saada. Aga ikkagi jäid asjad nii nagu olid... mitte mingeid selgitusi.
Mõtlen pidevalt sellest, et mind ei ole kellelegi vaja. Kuidas selline ilus suhe saab ühe inimese poolt nii vale ja mäda olla? Ma olen üritanud neid asju temaga selgeks rääkida, et ta ütleks, mis täpselt toimub, aga iga kord ta solvub ja saab vihaseks. Kas olen ma siis tõesti nii vale, kui küsin, mis asju ta oma naisega korraldab. Ta ütleb, et ei peaks tema minevikus torkima, kuid see on ju praegune elu paralleelselt minuga. Ta ütleb, et selle aastaga saab kõik korda, kas ma siis lihtsalt ootan ja lähen hulluks oma mõtetega. Olen nii palju võimalusi peas läbi mõelnud. Ma ei taha oma mehest ilma jääda, tunnen, et ta hoolib minust. Räägib tulevikust, lastest. Ta on ideaalne, kui välja arvata eelpool olev lugu. Kahjuks on ta ka meeletult uhke, tema mind juba tagasi paluma ei hakkaks, selle pärast ei ole ma ise ära läinud. Ootan mingit lahendust. Mis suunas peaksin edasi liikuma, ma ei oska enam lihtsalt. Olen võimeline auto ette hüppama, et need piinad lõpetada...
Oma elu kallale kippuda ei ole küll hea. Kui sa tunned, et need mõtted sind siiski maha ei jäta kuidagi, siis helista eluliini - 655 8088, http://www.eluliin.ee/. Need inimesed oskavad aidata.
Kuna tegu on abielus mehega, siis on lahendus lõpetada suhe temaga. Kui sa lahkud sellest suhtest ega suhtle temaga enam üldse, siis annad sa endale ka võimaluse paranemiseks, et hiljem juba leida omale vallaline partner, kes suhtub sinusse hästi ja lugupidavalt. Ükskõik kui ilus ja tore kõik polnud, on see olnud ikkagi afäär. Afäärid ei ole okei.
Kas minu teguviis ehk siis mehe järel nuhkimine on antud olukorras õigustatud, nii meeletult ajan igasuguseid fakte taga, et kahtlustele kinnitust saada. Kas ta on on olnud selle teisega või mitte. See on tegelikult täiesti haiglane, tunnistan seda. Saan viimasel ajal olla rahulik ainult siis, kui saan kontrollida Tema tegemisi. Ennem pole ma kunagi eriti tuhninud tema asjades...
Marian, "see teine" on ju tema seaduslik naine, tal on selle naisega olemiseks kõik õigused.
Keegi ei ütle, et su tunded oleks valed või sa ei tohiks nii tunda, ma tahan sulle öelda vaid seda, et see olukord, milles sa end äkitselt leidnud oled, peaks leidma lahenduse. Lahendus ei ole salasuhet edasi kütta, vaid selg sirgu lüüa, lahkuda sellest suhtest ning tunnistada endale, et sai tehtud vale valik ning edaspidi paremini valida.
Marian, teie kirjast saan aru, et olete olnud mitu aastat intiimses suhtes mehega, kellele te oma südame avasite, kuid nüüd olete pettunud, kuna selle mehe esialgsed sõnad ei lähe kokku tema tänaste tegudega. Teie sees on vastuolulised tunded. Ühelt poolt te ei taha mehest ilma jääda, kuid teiselt poolt tahate lõpetada selle olukorra, mis on täis teadmatust ja usaldamatust. Soovite leida tee, mis viiks edasi selguse ja rahu poole.
Esiteks tahan öelda, et on täiesti loomulik, et iga suhte esimesel perioodil näevad partnerid teineteist vaid teatud küljest. Pole võimalik näha teist inimest kohe sellisena nagu ta tõeliselt on. Armumine ongi nii tugev ja ilus tunne seetõttu, et leitakse keegi, kes meeldib ja kuna tema kõiki külgi veel näha pole, siis ei pruugi ilmneda ka suuremaid probleeme. Iga suhe liigub edasi ja inimesed õpivad teineteist rohkem tundma ning siis hakkavad ka ilmnema need omadused ja tegemised, millega ei pruugi olla lihtne leppida. Sellises suhte etapis lähevad paljud paarid lahku. Paljud inimesed lihtsalt ei sobigi kokku, kuna nende eesmärgid elus, tegelikud väärtused ja hoiakud on erinevad. Kui aga partnerid leiavad, et nad suudavad ja tahavad leppida oma partneri nö nõrkustega, siis saab suhtes tekkida tõeline lähedus, usaldus ja armastus.
Võite endalt küsida, kas teie suhe on jõudnud sellesse etappi, kus te olete hakanud nägema oma partneri varasemalt varjatud käitumisi, väärtusi ja vajadusi?
Hea suhte alustaladeks on igasugune turvalisus. Ideaalis peaksid partnerid kogema, et nad on teise poolt mõistetud koos oma vajadustega, mõtetega, emotsioonidega jne. Partneritel võiks olla ka turvalisus ka ühise tuleviku suhtes. Turvalises suhtes saab tekkida lähedus, mis tähendab, et partnerid saavad teineteisele rääkida oma päris tunnetest, unistustest, ideedest. Lähedus tekib avatusest ja selleks on vaja turvalisust. Turvalisus tekib kui me ei anna hinnanguid ja püüame mõista teise poole vajadusi. Muidugi on vaja läheduse loomiseks näidata väga selgelt ka oma vajadusi. Kui vajadused on rahuldamata, siis tekibki rahulolematus.
Teie kirjast sain ma aru, et teie rahulolematus on kasvanud päris suureks. Teie suhtes on olnud ka palju ilusat, kuid paistab, et tänaseks on puudu siirast avatusest ja aktsepteerimisest? Võite endalt küsida, kuidas teie ise ennast selles suhtes tunnete ja millised teie vajadused on rahuldamata? Kas saate siiralt oma vajadustest rääkida mehele? Kas tahate ja suudate aktsepteerida mehe vajadusi ja elustiili? Kas saate oma mehega rääkida erinevatest ootustest, mis teil suhtega seoses on – lapsed, elukoht, abielu, hobid, raha, elu kümne aasta pärast jne?
Suhted aitavad meil ka iseennast paremini tundma õppida. Kui tajute, et olete mehega liiga erinev, siis te saate vähemalt enda kohta palju teada, mida te enne ei osanud teadvustada. Mida teadlikumaks inimene enda suhtes saab, seda suuremaks kasvab tõenäosus, et ta leiab endale kaaslase, kellega vajadused ja väärtused sobivad.
Kirjutasite veel, et mees räägib igale naisele erinevat juttu (tema naine, naise sõbranna ja teie). Selliseid inimesi on palju, kellel on raske olla siiras ja aus erinevate inimestega ning siis näidataks igale inimesele endast pisut või päris erinevat nägu. Kuni selleni, et elatakse erinevaid elusid paralleelselt. Selliste inimeste elud muutuvad tõenäoliselt keeruliseks, kuid neile tundub aus olemine veel keerulisem. On väga väike tõenäosus, et sellised inimesed muutuvad. On teada juhtumeid, kus inimesed on hakanud tegelema väga teadlikult enesearenguga ning soovivad muuta oma suhted ausateks, kuid seda ei juhtu tihti.
Teie võite küsida endalt, kas jaksate ja tahate sellise inimesega edasi elada/suhtes olla, kellel ongi mitu paralleelset elu?
Sain kirjast aru, et selle mehega oli teil esimene oluline suhe. Seega õppisite te ka ennast naisena tundma selle mehe kõrval. Kui naine ei ole veel teadlik oma vajadustest, siis on loomulik, et võib tekkida suhe mehega, kes ei arvesta tegelikult naise vajadustega. Kuid tänaseks olete te saanud palju teadlikumaks sellest, mis on teile tähtis ja mida vajate. Mida rohkem te ise julgete oma vajaduste ja väärtuste juures ausaks ja selgeks jääda, seda suurema tõenäosusega leiate partneri, kes julgeb samuti nii teie kui teistega aus ja selge olla.
Kokkuvõtteks soovitan teil enda vajadustes ja ootustes selgust luua. Kui te ei ole seejärel veel kindel, kas soovite seda suhet jätkata, siis tasub rääkida väga siiralt mina-keeles oma vaatenurgast ja oma vajadustest mehele. Kui te ise olete kindel, millega olete nõus leppima ja millega mitte, siis saab teil mehega rääkides ka selgemaks, millised võimalused on teie ühisel tulevikul. Kas tema on võimeline teid mõistma ja teie vajadustega tegelikult arvestama? Ja kas teie olete valmis teda mõistma, nii nagu ta on? Kui otsustate selle suhte lõpetada, siis tasub sellest võtta endaga kaasa nii õppetunnid kui ka see ilus, mida kogesite. Kõik see ilus, mida teie olete kogenud on siiski teie oma ja see ei kao kuhugi. Kui te olete armastanud, siis järelikult on teie süda võimeline armastama. Olles nüüd teadlikum on teil tulevikus võimalus kohtuda inimesega, kes ka peale esimest muljet ja tutvust teile meeldib ning teie armastust ja tähelepanu väärib. Võib ka juhtuda, et mees ei soovi teist loobuda ja otsustab muutuda ning luua ausad suhted kõigiga, kuid seda peab näitama elu, mitte sõnad. Tavaliselt on selliseks muutuseks vaja terapeudi või psühholoogi nõu ja tuge.
Soovin teile selgust ja hoolimata kogetud valust, siiski avatud südant!
Sain tänu teie analüüsile mõnestki asjast paremini aru. Hetkel ei ole ma veel midagi konkreetset ette võtnud, ennem tahan muuta oma elu teistes osades, et lahkumineku puhul ise toime tulla majanduslikult. Koolis ei suuda ma enam käia hetkel ning püüan kooli nõustajaga mingi lahenduse leida. Tahan tööle minna. Annan mehele veel aega. Ta ütles, et uue aasta alguses saab lahutuse korda aetud. Kui mingeid samme tema poolt tulema ei hakka ja ta ikka jätkuvalt oma naisega aktiivselt suhtleb, siis on minu poolt kõik. Kui raske see ka mulle ei ole, siis selline olukord peab lõppema. Pole mõtet ennast alandada enam... siiski tahaksin teada, kuidas sellise mehega rahulikult asjad selgeks rääkida, kui ta ise ei taha seda. Kas oleks õige kirjutada enda tunnetest ning ise ära minna paariks päevaks, et ta mõelda saaks. Muidu saab ju vihaseks kohe äkki... minu tahe on asjad korda saadameie vahel, tõde teada saada. Kuidas oleks õige???
Rääkimise puhul on olulised kaks poolt mina-keel ja kuulamine. Esiteks on vaja selgelt väljendada oma vajadus. Näiteks: „Minul on vaja, et sa mind kuulaksid lõpuni ära“ või „Ma tahan sinuga rääkida ning kuulata, mida sina nendest asjadest mõtled. Millal sul on sobiv aeg selleks? “. Tähtis on väljendada siiralt oma tundeid, mõtteid, vajadusi.
Teine pool on kuulamine ja see on tähtis selleks, et teine inimene tahaks ja saaks end avada. Aktiivne kuulamine on püüd teist inimest mõista ning peegeldada talle tagasi seda, kuidas me temast aru saame. Teine peab tundma, et ta on kuuldud ja mõistetud. Aktiivselt kuulates võib öelda: „Sinu jaoks ei ole see nii oluline teema ja sulle ei meeldiks sellest rääkida“ või „sind häirib, et mina sellest rääkida tahan“ või „sa ei saa aru, miks see minu jaoks nii tähtis on“. On loomulik, et teisel inimesel tekib vastupanu ning ta ei pruugi olla huvitatud sellest vestlusest, kuid siis on hea proovida mõista tema seisukohta ja jääda ka oma vajaduste juures kindlaks. Kui olete teda peegeldanud, siis võite jälle oma vajadusi väljendada.
Vahel on kirjutamine ka üks võimalus, et oma mõtteid ja tundeid edastada, kuid pärast peaks ikka rääkima ka. Kirjutades võivad tekkida valesti mõistmised ja me ei saa kontrollida, kas teine mõistis meid õigesti.
Selleks, et kindlustada vastastikku mõistmist ja vältida vestluse liiga “ kuumaks“ minemist tasub iga natukese aja tagant teise inimese mõtted oma sõnadega kokku võtta ja tagasi peegeldada: „ma sain siis aru, et sa oled mõelnud… ja tahad…“. Teine saab seejärel kas nõustuda või täiendada. Kuulamine loob emotsionaalse turvalisuse ning siis on lihtsam rääkida. Sel viisil rääkides ja kuulates on võimalik eristada ühe partneri päris vajadusi ja teise partneri päris vajadusi ja alles siis hakata otsima võimalikke lahendusi. Tihti hakatakse tülitsema lahenduste üle ning ei kuulata teist lõpuni ega selgitata välja kummagi poole tõelisi vajadusi. Olulistel teemadel rääkimiseks tasub võtta aega ja võitlemise asemel püüda mõista nii ennast kui teist.
Raske teema. Lugesin ka välja, et mees on siiski abielus edasi. Ta on küll sulle väitnud, et suhted oma naisega on väga halvad ja hakkavad kohe lahutama. Aga võib ka olla, et mees on oma naise peale solvunud ja vihane ja sellepärast väidab, et ega mul temaga enam midagi pole, ma ei saa temaga üldse läbi jne. Samas loen välja, et nad suhtlevad oma naisega intiimselt edasi.
Lõpuks on kõige olulisem ikkagi see, millist elu sina endale tahad? Millist suhet sa tahad? Proovi kasvõi punktide kaupa paberile panna, mis sinu jaoks on ühes suhtes oluline, mille üle sina õnnelik oled ja proovi kõrvalt vaadata, kui palju selliseid asju teie suhtes on.
Võib ka vabalt olla, et mees ajab lahutusasjad korda, nagu ta sulle ütles, aga jääb ikkagi oma naisega (siis endisega) edasi suhtlema, ka intiimselt, sest praegu ta seda ju teeb, kuigi kõik on nii halvasti tema sõnade järgi. Sa ei saa ju kuidagi keelata kahe täiskasvanud inimese omavahelist suhtlemist. Mis tundeid see sinus tekitab, kas usaldad tingimusteta või kontrollid paaniliselt ja otsid märke, et millal ja kus nad on?
Paraku on ka minul kogemusi, et on mehi, kes räägivad kõigile inimestele erinevat juttu. Teevad nad seda osalt teistele meeldimise pärast, osalt kardavad tõde välja öelda, osalt nad ei tea isegi, mis seisukohal nad parajasti on ja mida väärtustavad ja tahavad. Kui oma minatunnetus on nõrk, siis kipuvad ka suhted ümbritsevatega laiali valguma ja ebakonkreetsed olema. Meeldivad inimesed tahame ju kõik olla, siis tundubki näitemängu tegemine kergem kui oma tõelisi mõtteid ja tundeid vestluspartnerile välja öelda.
Püüa mõelda ka sellele, mis köidab sind sellise mehe juures, kes vastutust ei taha võtta. Ta on sinust päris palju vanem, kas vanem mees sümboliseerib sulle turvatunnet ja hoidmist? Kas lapsepõlves oled sa turvatundest puudust tundnud?
Sa oled noor naine, kõik teed on valla nagu öeldakse. Mõtle enda sees selgeks, mida sa tahad ja ütle see ka teisele poolele välja, et ta saaks aru sinu mõtetest ja tunnetest antud olukorras.
Võib ka olla, et avastad paari aasta pärast, et see mees ei jõuagi oma suhetes oma naisega kuhugi ja sina oled olnud justkui pingemaandaja ühe abielupaari kahe osapoole vahel. Aga see pole enam olnud sinu elu, vaid on olnud ühe mehe toetamine, kes ei taha ise oma asjadega süvenenult tegeleda. Ja seotud on ta oma naisega endiselt. Kuidas sa siis end tunneksid?
Üldiselt mõjutab lahutus väga palju mõlemaid osapooli ja lahkuläinud elavad samad etapid läbi (küll kergemal kujul), kui surma läbi lähedase kaotanud inimesed, isegi kui see abielu oli väga halb. Ka mehel pole kerge oma endist elu selja taha jätta, ta on selle naisega abielus, ehk on neil lapsed, ühine kodu loodud, ühised mälestused on nagunii. Aga edasise rahulolu nimel peaks see mees jõudma endas selgusele, millise naisega ta tahab koos elada ja siis ka panustama valitud suhtesse (olema suhtes kohal).
Inimene on visa muutuma, tavaliselt hakatakse muutumist otsima siis, kui olemine väga raskeks läheb, siis otsitakse psühholoogid üles ja tahetakse enda kallal tööd teha. On ka inimesi, kes elu lõpuni ei muutu, nad süüdistavad oma hädades teisi ja elavad samas vaimus edasi. Nüüd sõltubki, kuidas teised reageerivad, kas nad lubavad endaga halvasti käituda või ütlevad välja, mis asjast arvavad ja teevad oma valikuid lähtuvalt iseendast.
Sina saad oma valikuid ise teha, lähtuvalt enda soovidest. Ehk oleks tõesti parem mõneks ajaks sellest mehest eemalduda. Distantsilt on parem mõelda, emotsioonid ei sega nii palju. Võib-olla pole see mees sulle kõige parem valik, kuna tema maadleb praegu oma probleemidega ja peaks nendega ise hakkama saama. Pärast võid kibestuda, et olid ainult abimootor. Võib-olla tasub sul võtta seda suhet kui head kogemust, sa said täiskasvanuks naiseks ja kindlasti jääb palju ilusat, mida meenutada.
Usu, kui üks mees tahab valikuid teha ja muutuda, siis ta seda ka teeb, suuresti on kõik sisemise motivatsiooni küsimus (kas tema sees tekib selline tahtmine, sund ja ultimaatumid jms aitavad ainult ajutiselt).
