Otsin peamiselt vastust küsimusele, kuidas lahendada konflikte, kui mõlemad on oma vaatenurgas väga kindlad.
Näiteks võib tuua suhted eksiga suhtlemisel. Minu arvates on see mu kaaslasel liiga intensiivne ning lähedane, tema arvates normaalne, kuna nad on jäänud sõpradeks. Neil on ka lapsed. Laste murede jagamist, lastega tegelemine, ka nii,et nende ema on nendega, aksepteerin, ma ei soovi ,et nüüd minuga koos olles peaks ta unustama oma lapsed ning neid mitte toetama. Samuti sobib mulle see,et kaaslane aitab ja lööb kaasa oma endise kaaslase ning nende laste elupaiga remondis.
Aga mind häirib ja tekitab tunde,et me suhtes on keegi veel kolmas, nt see,et nad suhtlevad igapäevaselt ning paljuski teemadel, mida keegi tegi, mis plaanid tööalaselt on, kus teine on parasjagu, mida meie teeme - nt kuhu plaanime elama minna, miks kolime praegusest elukohast ära - mis probleemid praeguses elukohas on. Samuti muretseb mu kaalane oma endise pärast, et keegi talle haiget ei teeks ning ära ei kasutaks. Ma ei soovi,et nad tülitseksid või veel vähem,et minu piiride seadmise tõttu hakkaksid oma suhtlust varjama või et mu kaaslane kannaks igast lausest ette,mida ta oma endisega vahetab.
Aa, võib vist lisada,et korra oleme juba sarnases olukorras olnud ning siis nihkusid piirid sellisest nn sõbrasuhtest päris intiimseks.
Kuna me suhe on nüüd suhteliselt algusjärgus (oleme olnud koos u. 1 kuu), siis tean,et suhte piiride paikapanek on keeruline, aga usun ka,et vajalik. Aga kuidas seda teha nii,et kumbki pool ei tunne ennast ahistatuna ja teise poolt kontrolli all olevana?
Haiget teeb pigem see, et kui ütlen,et piiride panek on vajalik, siis arvab mu kaaslane,et nt varsti keelan tal ka hingamise ära ning,et kui ta tahab kellegagi suhelda,siis ta ei kavatse enne mõtelda,et kas see mulle meeldib ja sobib.
Suhtes olemine on vabatahtlik. Kui olulistes küsimustes kokkuleppele ei jõuta, on raske luua suhet ja seda säilitada. Suhtes kohtuvad kahe inimese arusaamad kohustustest, meeldimisest, intiimsusest, kummalgi on oma vajadused, oma eelistused, oma pilt sellest, milline üks suhe üldse peaks olema. Need arusaamad võivad olla väga erinevad, ent kui inimesed siiski soovivad koos olla, siis on nad tavaliselt nõus teineteise vajadustega kohanduma, teineteise piiridega arvestama. Kui suhtes pidevalt ühe poole vajadusi maha surutakse, viib see paratamatult lõpuks kaugenemiseni ja suhte purunemiseni.
Tõepoolest on oluline, kuidas oma vajadusi ja soove väljendada. Kõige parem, kui kumbki oskab seda teha endast ja teisest lugupidaval moel. Kui te räägite enda soovidest endakohaselt ja selgelt: mina soovin, mina vajan, mina eeldan... ja seejärel jätate ka teisele poolele ruumi vastata samaga, siis võiks sellest lõpuks sündida arutelu, mille lõpptulemus võiks olla kokkulepe, mis kummalegi sobib. Kui arusaamad on erinevad, saavad kokkulepped sündida vaid sel eeldusel, et mõlemad on nõus teist kuulama, oma ideede ja vajadustega teisele sisse sõitmata. Kui teineteist on tähelepanelikult kuulatud, kui teineteisest on aru saadud - siis see peaks olema hea eeldus kokkulepete sõlmimiseks.
Hea suhte tunnusmärk on vastastikkune tundlikkus teineteise vajaduste vastu. Ehk peaksite kaaluma, milline on üldse suhe, milles tahate olla.
