Tere.
Olen mures, väsinud ja kurvastusse uppunud. Ei tunne ennas äragi kui peeglisse vaatan. Olen olnud alati rõõmsameelne ja elanud suuresti usus et kui oled teiste vastu hea siis ümbritsevad sind ka head.
Ma tunnen kohutavat allasurutust oma mehepoolt. Ma ei tohi mitte midagi öelda, teha, või isegi arvata.
Meil on kodu ja 5 aastane tüdruk, kes on väga kiindunud isasse.
Ka mina leian aegajalt neid häidomadusi mehelt, millepärast ma teda armastan. Kuid see kuidas mind koheldakse ja kuidas mina olen terve maailma asjades süüdi, mürgitab mu hinge. Lisaks ajab mind nutma, kuidas see kõik on mõjutanud mu last. Tema hoolivus teistesse sh. ka minusse on muutunud ükskõikseks. Ta lööb jalaga nii mind kui kassi ta ütleb mulle inetusi ning solvab sõpru.
Mehe puhul- ükskõik, mida ma ka teen, või siis tegematta jätan, tekib sellest suur tüli. Aga kui tema midagi tegematta jätab ning minu plaanid sellega sassi lööb siis ei tohi ma mingeid märkusi teha vaid pean oma asjad tahaplaanile jätma ning tema asjadega tegelema. Sinna juurde kui palun tal kuhugi mind ja last viia siis ta on nädalaega pahane et tel ei lasta tööd teha vaid peab meid mööda ilma sõidutama.
Kui meil raha vaja on ning mina maha istun ja hakkan arutama kuidas või kust raha saada, nähvatakse mulle, et mida mina olen selle heaks teinud et meil raha oleks ja ärgu ajagu ma mingit lolli juttu. Jah ma ei käi palgaliseltööl seda ei tee ka tema. Me üritame oma perefirmat käima saada, me mõlemad oleme selleks öid üleval olnud, aga see vajab palju raha sissepanemist. Tema vanemad on meid tugevasti toetanud. Minu vanemad on meid varem paju toetanud. Praegu ei ole minu vanematel võimalik mind palju toetada. Mina püüdes olla ikka optimistlik ning intusjastlik püüan ka rahustada, et läheb aega enne kui me endale palkagi maksta saame rääkimata uuest autost ja remondist. Aga tema laheb närvi ja kukub karjuma, et pingutused ei ole piisavad. Et meil on vaja nii paju asju, lapsele oma tuba ja koera ja autot ja tööruume. Minu "ükskõiksus"ajab teda närvi ja kuidas ma saan olla nii loll. Samas tema tegevustes väga ei näe, et ta neid kõike tahab. Pigem ta soovib, et talle need ostetakse.Tihti tundub, et ta on ise ka nagu väike laps, kes jonnib mänguasja poes ja tahab kõige kallimat mängu. Kodus ei vii ta prügigi välja, kuid karjub ning lõhub kui köök on koristamatta.
Meie suureks erinevuseks on veel erinevad arusaamad lapse kasvatusest. Tihti tekivad meil pinged kui me oleme koos lapsega. Laps on väiksest peale tahtnud väga palju tähelepanu. Ta ei maganud korralikult ning mees teatas, et ma pean olema lapsekõrval iga sekund ( mida ma ka olin) Lapsel on hea manipuleerimis vahend, kui me mõlemad oleme kodus ja ta tahab midagi, mis ei ole hetkel võimlik siis jonnides ja karjudes ta ka sellel saab, sest issi hakab karjuma emme peale ,et miks ma last kräunutan ning emme( kodurahu huvides) annab järgi.
Minu vaatenurk on see et kodus peavad kehtima mingid üld reeglid nagu näiteks et kell 9 läheb magama laps ta ei hakka nõudma juua, süüa voodis ta peseb hambad ning kuulab unejuttu või laulu. Aga mehel on see seisukoht, et miks laps ei või saada asju, mida ta tahab. See kehtib ka mänguasjade ostmisega poes. Meil ei ole toidurahagi kuu lõpuni aga lapsele ostetaks nii palju asju et ta lausa upub nendesse( peaasi et ta ei nuta)
Olles püüdnud rääikda sellest mehga aga vastuse saan ma, et ise ma olen teda jonnima õpetanud. Ning et see on puhtalt minu kasvatus ja et keegi pole kuulanud mida tema on öelnud, kuidas last kasvatada.
Lisaks kui ma küsin tema arvamust ükskõik, mis kohapealt vastab tema \" mina ei tea, vaata ise\" Lihtne näide, et kui ma küsi, mis sa külla selga paned siis ta ütleb, et pane midagi valmis ja kui ma panen valmis asjad siis saan sõimata, et miks ma sellised asjad valisin.
Mis mind kõigerohkem häirib, et kõik halvad noodid minu pihta saadetakse lapse kuuldes ja sealt laps õpib ka käituma. Vähe sellest ,ta sõimab lapse kuuldes naabreid ning kui ma ütlen, et see ei ole normaalne et laps seda kuulma peab siis vastus on see ,et laps peab ka teadma, mis tema ümber toimub ja et maailm ongi seliseid lolle täis.
Ma olen nurka surutud sest minu vastu seisavad 2 minule väga tähtsat inimest, kellele ei lähe üldse korda, mida mina arvan või tunnen. Rääkinud ja seletanud olen ma oma lapsele palju kuidas on ilus käituda ja kui valus on emmel kui teda lüüakse või talle halvasti öeldakse. Mehele ütlemine tähendab uut kodusõda. Iga päev saan ma mõlemilt poolt \"Emme on loll, nõid\".
Olete masendunud ja õnnetu, sest teie mees alandab ja süüdistab teid kõiges halvas ning teie tütar, kes isa väga hoiab, on hakanud tema eeskujul samal kombel käituma nii teiega kui ka sõprade ja loomadega. Teie suur mure on õigustatud ja väga mõistetav, sest ühe toimiva suhte nurgakivideks on alati üksteisest lugupidamine ja teise isiksust väärtustav käitumine. Saan aru, et teie suhtes on aeg-ajalt ka füüsilist vägivalda, sõnalist ja emotsionaalset vägivalda on igapäevaselt. Selline vanematevaheline suhe ajab lapse paratamatult segadusse ning lausa soodustab tema manipulatiivset käitumist.
Need kõik on sümptomid, sasipuntra lahtiharutamiseks tasub vaadata pealispinna alla. Teie kirjast ei selgu, kas kõik on niimoodi olnud juba kooselu algusest peale või on muutused mehe käitumises tekkinud hiljem. Meest ajendab niimoodi käituma mingi sisemine rahulolematus või rahuldamata vajadus. Teie kirja põhjal võib üheks põhjuseks pidada teie majanduslikku olukorda ja raskusi oma firma käivitamisel. Töö ja sissetulek on meeste jaoks reeglina väga olulised asjad defineerimaks enda kui mehe edukust. Kuna selles valdkonnas on asjad keerulised, siis elab ta oma pahameelt ja pettumust välja teie peal. Põhjuseid võib olla veel (suhted (nii rahalised kui emotsionaalsed) oma vanematega/äia-ämmaga, lapsepõlvekodust kaasa saadud automaatsed käitumismustrid jms.). Kõik see tekitab mehes pingeid ning rahulolematus iseendaga kandub üle teile.
Seda on hea taustana teada, et abikaasat paremini mõista, kuid see ei ole vabandus tema käitumisele ega põhjus teile selle talumiseks. Nii nagu laps mudeldab hetkel isa käitumist, jäävad tema mälusse ka teie käitumisviisid. Kui teie enda väärikuse eest ei seisa, siis on oht, et mingites tingimustes tulevikus ei suuda seda teha ka teie tütar. Nüüd siis kõige keerulisem küsimus, et kuidas seda teha?
Teie kirjast jääb mulje, et olete püüdnud mehega tema käitumise mõjust iseendale rääkida, kuid see on päädinud vaid uue kodusõjaga. Mehe strateegia on ilmselt sellisel puhul hakata teid kohe ründama (mis tegelikkuses on kaitsemehhanism ning viitab sellele, et sisimas on tal teadmine, et ta on ka ise palju asju valesti teinud, kuid puudub soov ja valmisolek sellele kõigele silma vaadata). See töötab, sest teie annate kodurahu huvides järgi. Midagi ei hakka muutuma, kui selleks puudub pakiline vajadus st. selle vajaduse peate oma mehele ise looma järgides rahulikult oma põhimõtteid ning mitte alludes tema rünnakutele. Tähtis on ise säilitada rahu ja väärikus (mis situatsioonis, kuhu on haaratud teile kaks kõige kallimat inimest, on väga suur katsumus). Võite mõelda, mis teil aitaks oma eneseväärikust hoida ja oma väärtust selgemini tajuda? Mõningad variandid võin ka omalt poolt välja pakkuda, ehk mõni neist sobib ka teile – head sõbrad, kellega olete valmis oma olukorda jagama ning kes teid toetavad; tegevus, mida väärtustavad teised inimesed, ühiskond; töö, mille eest makstakse palka jne.
Teie ei saa oma meest muuta, muutuma peab ta hakkama oma soovil. Teie saate talle öelda, mis teile ei meeldi ja mis meeldib, mida tema käitumine teiega teeb, mis on teie jaoks oluline, väljendada oma tundeid ja soove. Kui ta teie rahulikku ja sõbralikku rääkimist kuulda ei võta, siis peate tegema otsuseid – millist elu tahate teie ja mida te selle jaoks tegema peate. Elu, kus üks osapooltest peab end pidevalt maha suruma ning teine domineerib, ei tee kedagi õnnelikuks. Ka teie laps kaotab, sest tema ümber on pidevalt kaks rahulolematut vanemat. Isegi kui nad tema kuuldes teatud asjadest ei räägi, tajuvad lapsed olukordi eksimatult ning kannatavad nende pärast.
Teine teema teie kirjas on erinevad arusaamad laste kasvatamise osas. Tihti on see paratamatu, sest te mõlemad tulete oma lapsepõlvekodudest, kust olete kaasa saanud alateadlikul tasandil toimivad väärtused ja hoiakud. Olles ise lapsevanemad, peate hakkama looma päris enda teadlikke väärtusi. Tihti vanemad ei tegele sellega, vaid käituvad reaktiivselt, nii nagu see nende seest tuleb, oma käitumise tagamaid teadvustamata. Ühiste väärtuste ja hoiakute loomise eelduseks on vanematevaheline dialoog ja soov seda koos teha. Seega kõigepealt tuleb teil omavaheline suhe paika saada ning alles seejärel saate konstruktiivselt hakata tegelema ühiste kasvatusalaste väärtuste loomisega lihtsalt asjadest rääkides ja üksteist kuulates.
Igapäevaselt saate te hea seista oma ja tütre hea suhte eest järgides oma põhimõtteid, seletades neid lapsele, kuulates oma last, peegeldades tema tundeid ja väljendades enda omi. Oluline on see, et jääte suheldes ausaks. Te ei saa võtta endale vastutust oma mehe käitumise eest, samas on teil õigus valida, millist elu tahate ise elada. Soovin teile jõudu oma sisemise jõuallika ülesleidmisel!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
