Oleme abielus, peres on kaks väikest last. Mina olen hetkel töötu ja saan hüvitist, lapsel pole aiakohta ja tööd pole samuti, kuigi olen pidevalt otsinud ja kandideerinud.
Suurem laps käib 2-3 päeva nädalas lasteaias, väike on kodus või on mõlemad kodus. Kui väiksem lõunaunest üles ärkab, tahab ta süüa, kuskil kl 16-17 paiku, mees tuleb varemalt kl 18 töölt. Teen alati söögi väiksema järgi valmis, sest tema on pisim ja ei saa veel selgitustest aru, et peab ootama ja tunni pärast jne. Hiljuti tuli mees koju vihasena, midagi oli tööl juhtunud. Mul olid eelmisel päeval keedetud kartulid ja kotletid välja tõstetud pliidi kõrvale, pann oli ka seal. Suurem laps tahtis peale lasteaeda rääkida, mees kobis diivanile. Siis suurem laps ütles, et tema tahaks süüa. Ma küsisin mehelt, et kas ta saaks söögi valmis teha, kui ta ise ka sööb. Ta läks kööki ja hakkas tegema (tavaliselt 98% juhtudest on söök juba valmis). Üritas siis pannilt kartuleid kätte saada ja ei saanud, viskas ühe pannilabida kolinaga kraanikaussi ja võttis uue. Istus siis laua taha, mina küsisin, et miks sa asju loobid. Ja siis tuli kui paisu tagant. Et mina teadvat, mis kell tema koju tuleb, miks mitte midagi!!!! valmis ei ole, tema peab nädal aega juba ise hakkima ja tükeldama (kokku kestis kotlettide ja kartulite soojendamine max 10min). Et mina ei ole mingi koduperenaine, ma ei oskavat mitte midagi teha (teen pea kõik söögid toorainest, sest ei taha lastele poolfabrikaate sööta). Ühesõnaga mõtetu naine.
Ma sain nii vihaseks! No kurat (vabandust). Mehel on puhtad sokid ka paarikaupa kappi valmis lapatud, pesud pestud, suur maja kogu aeg korras (ma ei kannata tolmu ja mustust), toidud valmis, nii soolased kui küpsetised, muru niidetud, aed korras, lehed pühitud. Lisaks on enamik aega minuga kaks! väikest last, keda on vaja sööta, magama panna, koristada, mängida nendega, aidata, pissistada...
Ma lihtsalt pöörasin täiesti ära, karjusin tema peale laste kuuldes, et ta on üks titt, mitte mees, et kas tõesti on nii raske teha kord nädalas kartulid soojaks. Midagi kobiseti veel vastu, ma läksin ülesse korrusele, ta tuli järgi, ütles, et rahune, ära karju. Ma sain veel vihasemaks, karjusin talle, et ma polegi mingi perenaine, ma olen üks töötu, keda mitte kellegile vaja pole, et ma olen täielik kalts tema jaoks, lapp mille peal jalgu nühkida ja kellelt lakkamatult ümmardamist oodata... siis ta veel midagi ütles, virutasin jalaga kipseina puruks ja peksin käsi seni vastu kappi, kuni käed sinised ja paistes, värisesin ülekere. Mees üritas rahustada, tõstsin rusikas käed näo ette ja oleks virutanud, kui ta oleks mind puutunud. Lapsed hakkasid all nutma, ma tulin siis justkui teadvusele, panin riidesse ja läksin autoga sõitma, peas oli selline tunne, et sõidan 200 vastu puud, mind pole enam kellegile vaja siin ilmas, ka oma mehe jaoks olen viimane ori. Ma tunnen end nii alandatuna, et see ei mahu sõndadesse.
Enne lastega koju jäämist olin edukas naine, kes sai tööga hästi hakkama, siis ma mehe suust sellist alandavat juttu ei kuulnud. Kui esimese lapsega koju jäin, siis oli midagi säärast ka kord enne, et umbes pole midagi väärt jne. Olen muidu üsna tugev natuur, ei saa mind kergelt murda ja panin vastu japeagi läksin tööle. Siis sündis uus laps, ja nüüd on asju juba päris hull. Sihukesi vihjeid olen ennegi kuulnud, et umbes, mis vöö sa ostsid, see on mingi tõstjate vöö, kuhu sellega lähed. Siis olen öelnud midagi sama kehva vastu, et a la sinu jaoks on mood ju ainult vanakooli viigiga vabaajapüksid ja kolletanud triiksärk, siis on need teemad ära lõppenud. Palju on pirtsutamist, jonnimist vahel ma elaks koos nagu naisega, sellised emotsioonid ja hädaldamised....
Mul on tunne, et minu peal elatakse midagi välja, untsuläinud tööpäeva, kehva tuju. Vahel ka laste peal aga siis olen mehe alati paika pannud, et sa oled suur inimene, laste süü pole, et sul oli raske päev. Ma ei luba sellist asja. Nüüd tunnen, et mõõt on täis, see kahjustab juba lapsi ja mõjub mulle väga halvasti.
Öösel üritas magamistuppa tulla, käskisin ära minna. Tema, et mina ei kamanda teda. Lubasin augu seinas suuremaks lüüa ja kogu jõust karjuma hakata, siis sai aru, et mul on tõsi taga. Ta on mulle vastik ja tülgastav ja ma ei suuda tema kõrval isegi magada.
Mis mees see on kes elab end oma pere peal välja? Oma naise, laste???? Ehitab sel moel aastaid üles oma firmat? Millal tuleb vastutustunne, mehelik tarkus, et hoida tuleb neid, kes on kodus, mitte kõiki teisi. Et ei tuleb öelda ka võõrastele, mitte kogu aeg omadele... Laste koha pealt kuulen ainult hädaldamist, kui raske on ja kuidas endale aega pole, pole aega kalal käia, trennis käia nii palju kui tahaks.
Et nad on nii ja naasugused, ainult siis on hea, kui lapsed on sõnakuulelikud, siis tuleb ka lahke sõna üle huulte. Et kui ollakse meele järgi, siis meeldime, kui ei, siis oleme kõntsad.
Ma ei tea, mida te oskate kõige selle peale kosta. Mina tahan lahutust ja varajagamist (ei ole mehe vara, on ühine ja oma osa tahan tagasi saada, mis sisse panin). Ja lapsed ei pea sellist jama nägema, ka vaimne vägivald on vägivald, ainult see ei jäta nähtavaid jälgi....
Olen ise mees ja ütlen sulle, et mehed (tegelikult ka naised) hakkavad liigutama alles siis, kui neile on täiesti kohale jõudnud, et samamoodi enam edasi ei saa. Lahkukolimine, lahutuspaberid, afäär...nendega silmitsi seismist mõtlen.
Ehk siis mingil viisil peab su mees aru saama, et praegune olukord lõpeb halvasti ja selles ei ole süüdi sinu/tema iseloom vms, vaid teie elukorraldus ja mõlema poole täitmata vajadused.
Sõimusõnad ja mõnitamine ei anna sulle soovitud tulemust, ainult tegutsemine. Ma ei ütle, et lahkuminek on teie ainus võimalus, kuid sa pead käituma nii, et sul on tõsi taga.
MB, Sul on ilmselt õigus ja eks ka täitmata vajadused on seal taga. Iseasi, mida mina muuta saan. Kokkan, koristan, kasvatan lapsi enamik aega üksi, olen heas vormis kena naine, rumal pole, olen siiani ka alati oma ja mitte väikese panuse pere eelarvesse andnud. Praegu on muidugi ajad rasked ja tööd mul pole aga olen teinud kõik selle saamiseks alates tuttavate-sõpradega rääkimisest kandideerimiste ja helistamisteni välja. Ja oleks siis, et nälg majas...
Mehele olen aastaid rääkinud, et ka sekretäritööd ei pea ise tegema, palka keegi. Tema, et ei, siis keegi veel teab tööasju ja tema ei saa enam kõike kontrollida. Ise sööb end sabast... rabab, iga töös viltuläinud asja võtab kui isiklikku solvangut. Minu käed on lühikesed, kui suur mees tahabki nii elada. Ilmselt ongi variant selline, et kas kõik või mitte midagi. Ma loen, et lahku jah lähevad mees ja naine aga samas lapsed kannatavad ka. Teisalt kannatavad praegugi. Tule taeva appi, ei oska muud öelda.
Ma panen sulle siia ühe lingi, selle all räägitakse meeste-naiste vajadustest ja sellestki, et me sageli arvame teadvat, mis on meie partneri vajadused ning rõõmsasti ka täidame neid. Kuid me pole kunagi küsinud, mida ta täpsemalt vajab, ning kuidas ta soovib, et tema vajadusi täidetakse. Meie arvamus partneri vajadustest ja tema tegelikud vajadused ei pruugi üldse kattuda.
Kui sul on soov veel midagi päästa ehk päästa abielu lahkuminekust ja asjad ümber pöörata ning ükskord kooselust täit rahuldust ja õnne tunda, siis peate asju arutama, oma soove teineteisele teadvustama ja panema paika PLAANI, kuidas õnnelikuma kooseluni jõuda.
Õnneliku kooselu valem on tegelikult lihtne - kaks inimest on kokku leppinud reeglis, et teevad kõik selleks, et teine oleks õnnelik ja väldivad kõike, mis õnnetuks teeb.
Mina (ja MB) oleme kasutanud www.marriagebuilders.com programmi.
Lugedes teie enda kirja ja teiste soovitusi, nõustun teiste vastanutega, et lahutus ei ole esimene lahendus. Ennem lahutamist ja vara jagamist on veel palju teisi võimalusi. Kõigi tegevuste eelduseks on see, et te mõlemad soovite koos edasi minna. Rahuldust pakkuv kooselu vajab pühendumist, kokkuleppeid, vestlusi, enda ja partneri vajaduste sõnastamist ja arvestamist. Kooselu on pidevas muutumises olev protsess. Hetkel tundub, et teie kooselus on raskemad ajad, kus tuleb raskustest ülesaada.
Teie kirja lugedes jääb tunne, et olete mõlemad mehega suure pinge all. Üks kodus töötuna olles ja teine tööd rabades. Mõlema tulemiks on väsimus, tüdimus ja rahulolematus. Lugedes teie kirjeldust mehe käitumise ja teie enda käitumise kohta, siis suurt vahet seal ei ole. Üks lihtsalt väljendab oma tundeid ühtmoodi ja teine teistmoodi. Teie mõlema puhul o näha, et pinged vallanduvad paisu tagant väikeste asjade peale. Jääb tunne, et olete mõlemad oma tundeid ja vajadusi kaua maha surunud, mis ühel hetkel on vallandunud. Piltlikult öeldes võib öelda, et on toimunud plahvatus mis on juba muutnud olukorda. Nüüd tuleb muutustega edasi minna. Alustada tuleks tõepoolest oma vajaduste rääkimisest teineteisele. Sageli me eeldame, et teine teab mida ma vajan, tegelikult ei tea teine inimene ennem kui oleme talle seda öelnud. Ühes vastuses kirjutati teile, et tegemist on täitmata soovidega, nii see võib tõepoolest olla. Seega esimese sammuna leidke rahulikum hetk, et rääkida oma vajadustest ja sellest, mis häirib. Kõige parem on seda teha mina-sõnumite abil. Toon siia ühe näitelause: "Ma olen tüdinenud ja väsinud kodutöödest. " Mina-sõnum on lause, mis räägib teist endast. Täpsemalt saate mina-sõnumite kohta lugeda Dr. Thomas Gordoni raamatust:"Tark lapsevanem."
Kirjast jääb tunne, et teie kooselu on hetkel tasakaalust väljas. Mida see tähendab? Paarisuhte heaks toimiseks on oluline, et aeg jaotuks kolme tegevuse vahel : lapsevanemaks olemine, iseenda ja paarisuhte aeg. Teie suhte puhul jääb tunne, et teie põhiline aeg läheb lapsevanemaks olemisele ja mehel tööle. Ajaliselt kannatab kõige rohkem iseenda isiklik aeg, see on aeg kus ma olen iseendaga, tegeledes oma hobidega, sõprade/ sõbrannadega vesteldes, lugedes, käsitööd tehes jne. Selline aeg annab iseendale palju ja loob rahulolutunde. Teine väga oluline aeg on paarisuhte aeg, kus me teeme partneriga koos midagi. Kõige sagedamini unustatakse see aeg ja tulemuseks on paarid, kes on teineteisest lahku kasvanud. Paarisuhte püsimiseks on väga oluline siia pühendada aega. Kui lapsed on väiksed on seda raske teha, samas peaks natukene selle jaoks aega leidma. Vahel on väga tore teha partneriga koos asju, mida tegite kunagi ammu, kui lapsi veel ei olnud nt. koos matkamised, jalutamised, kinos käimised jne. Teada tarkus on see, et perekond on nii tugev kui on paarisuhe. Seega on see koht, millega tuleb tegeleda, et oleks endal ja lastel hea.
Kokkuvõttes alustage teineteisega rääkimisest, mõelge koos välja mida saaksite kahekesi teha. Lahutus on liiga lihtne lahendus kooselu probleemide lahendamisel.
Aitäh teile vastuse eest.
Tegelikult on nii, et mulle meeldivad kodutööd, isegi väga. Ainus asi, millest ma tõesti tüdinenud olen, on virisev, halvustav ja konstantselt kehvas tujus mees. Mina ei tea, trennis saab ka käia, kui tahab, ise pole soovi avaldanud rohkem, kui 2-3x nädalas aga ikkagi tekivad sest probleemid.
Selge on, et väikeste lastega on palju tööd ja seda muuta ei saa. Ka hoidjaid pole ja tasulisi ei jaksa ka kogu aeg palgata (tasu+takso teeb iga kord umbes 30€), mitu korda kuus seda ikka endale lubada saab?
Lahutus on tõesti lihtne lahendus, ilmselt seetõttu, et esiotsa tundub, et siis kõik ikkagi laheneb aga uued probleemid ei jää seetõttu ilmselt tulemata. Eks annan oma parima, nagu ikka
Eelnev psüholoogi vastus on ametialaselt korrektne, aga... kirjutatud lugu on tuttav. Mul ka suur majapidamine, palju lapsi, kõige eest hoolitsetud ja makstud, ise haritud ja osav, mees lihtsalt ülalpeetav. Tööle ka ei läinud ja ainult targutas, õpetas ja manas. Soovitustega suhet parandada nagu eelnev nõustaja, võis ennem surnu üles äratada... olgugi, et kasutasin peegeldamist jm tehnikaid. Lõppude lõpuks olin nagu tema isiklik sotsiaaltöötaja, see oli tõesti kurnav. Asjade üle kahepoolne arutlemine kulges selliselt, siin tema vastusevariandid: mina ei pea sulle aru andma, sina mind ei kamanda, ega ma prokuröri juures ei ole.
Kaalu võimalikult kiiresti sellise demagoogi juurest lahkumist, see on pikk protsess ja ainult hullemaks saab minna. Õnne ja edu!
Minu arvates on mõttekoht selles, kui mees ütleb vastu et "mina ei pea sulle aru andma, sina mind ei kamanda, ega ma prokuröri juures ei ole". Kui mees selliseid asju ütleb, on tegu mässamisega ja mässab ta sinu vastu. Väike poiss tema sees tunneb oma vabadust piiratuna ja mässab oma ema vastu. Sellistel puhkudel mõjub naine sellisele mehele matroonina ja tema mehelikkus saab kannatada. Ma ei ole väga hea lahenduste pakkuja, aga üks asi võiks olla, et sa ei püüa enam nii väga tubli ja võimekas olla, ära tee kõike ise ära. Praegu sa tegeled üksi kahe lapsega ja ja kogu majapidamine on ka sinu õlul. Küsi abi. Mees saab nt. edukalt muru niitmisega hakkama, kui talle võimaluse annad.
Üks raamat on, mida soovitan: "Saladused meeste kohta, mida iga naine peaks teadma" Barbara DeAngelis. Seal on lahti seletatud, kuidas naised mehi "emmevad" ehk teevad nende eest ära asju, mida mehed ise saaksid teha ja milleni see viib, viibki mässamiseni mehe poolt, "boonuseks" veel see, et seksuaalsus hakkab kannatama - "emmega" ei taha ükski mees seksida.
Mees tahab mees olla, otsustaja ja juht olla, kui ta seda ei saa, hakkab ta sellele vastu töötama. Isase olendi juhiomadused on juba ürglooduses ilmnenud ja tänapäeva naistekeskses maailmas pole meestel üldse lihtne.
Olin ka oma suhtes see supervõimas naine, kes tegi kõik tööd ise ära, mulle kohe meeldis, kõik oli kontrolli all, minu käe järgi seatud, mina teadsin. Järgnes see, et suretasin vaikselt oma mehes mehelikkuse välja. Ta hakkas end minu kõrval saamatuna tundma, väljendus see just mehe poolt abstraktsetes süüdistustes ja halvustamises ja ettevõtmatuses ja otsustusvõimetuses jne, mis omakorda ajas mind veel rohkem vihale ja veel rohkem ohjasid enda kätte võtma.
Otsisin vastuseid oma lapsepõlvest, olen olude sunnil pidanud kõik ise ära tegema, teist võimalust polnud. Kandsin koosellu oma otsustusliidri positsiooni üle.
Üks oluline punkt suhtes on, et sa jätad teisele inimesele alles tema väärikuse. Lõpuks ongi valik, et kas minna lahku ja püüda leida enda kõrvale samaväärsem partner (samaväärsus ei pruugi esialgse suure armumise ajal üldse avalduda ja mõne aja pärast avastad end sarnases olukorras) või tõmmata ennast natuke tagasi ja anda mehele ruumi mees olla. Leida endas rohkem naiselikkust üles.
Mina nt. avastasin, et korrahull olin ma kontrolli mõttes, ma tahtsin, et kõik oleks korras, sest see tekitas mulle turvatunde. Mu lapsepõlves oli palju ebastabiilsust. Töökas ja tubli ja tegija olin suuresti sellepärast, et minu eneseväärtustamine põhines tööl ja tegevusel. Ma arvasin, et mida rohkem ma teen, seda etem inimene ma olen. Kusjuures, väga raske on anda sõudmist üle oma partnerile, eriti kui ta on siiani pealtvaataja olnud, siis võib tulla periood, kus elukorralduses valitseb kaos mõnda aega, kuna kumbki ei tee midagi, mees pole harjunud ja naine üritab uut moodi õppida (raamatus on see seletatud, et naine võib avastada, et tema üksi oligi kogu aeg sõudja ja mees oli lihtsalt reisija elupaadis ja kui naine enam ei sõua, jääb paat hoopis seisma). Nüüd ongi pöördekoht, kas mees hakkab võtma juhtimist üle (tavaliselt hakkab, kui naine end natuke taandab), või saab kooselu otsa ja kumbki läheb sobivama partneri otsingule.
Olen jõudnud ka selleni, et elus tulevad paljud konfliktid selleks ette, et luua võimalusi arenguks.
