Olen oma mehega koos elanud juba üle 9 aasta. On olnud paremaid ja halvemaid aegu (nt kui lapsed olid päris väikesed), aga oleme seni üle saanud kõigist tülidest ja keerulistes asjadest. Oleme suutnud rääkida, mis südamel ja otsinud lahendusi.
Hetkel mulle tundub, et meie suhtes on jälle üks probleem ja see olen mina.
Ma ei suuda leppida tema käitumise ja tegemistega. Eelkõige tema naissuhetega. Me oleme sellest korduvalt rääkinud ja kokku leppinud, et mõlemal võib olla vastassoost sõpru ja ma saan sellest mõistusega täiesti aru. Sellegipoolest ei suuda ma kontrollida oma negatiivseid tundeid selles vallas. Kui ma need alla surun, muutun tigedaks ja elan ennast nt laste peal välja. Kui ma need välja elan, on mees pahur ja segaduses, millest ma ka täiesti aru saan.
Ma ei suuda harjuda, et tal on vaja niii palju teiste naiste tähelepanu ja teisi suhteid. Ma tunnen ennast ebaolulisena, kõrvalejäetuna, kui ta käib nt ühe sõbrannaga ühte hobi harrastamas regulaarselt, kuna minuga tal sellist regulaarset meelelahutust ei ole. Või vähemalt ta ei tule nagu ise selle peale, et me võiks ka midagi kahekesi teha koos väljaspool kodu. Minu jaoks on see häiriv. Ma olen kõigest sellest rääkinud ja ta nagu saab aru, aga siis tuleb jälle mingi uus asi mingi aja pärast, mis ajab mind endast välja.
Ma usaldan teda selles suhtes, et mingeid intiimsuhteid tal pole meie kooselu jooksul teistega olnud ja loodetavasti ei saa ka olema, aga tunnen ennast ikkagi halvasti ja vähemtähtsana.
Tänan, kui oskate kõrvaltvaataja pilguga midagi kosta, mis mind aitaks!
Kui sind häirivad tema suhted võõraste naistega, siis peaksid talle seda ütlema, mitte "kokku leppima, et mõlemal võib olla vastassoost sõpru ning sellest mõistusega aru saama". Suhted vastassoost sõpradega võivad olla mitmesugused ja sageli ei ole kellelgi piirid päriselt paigas, arutatakse oma pereasju võõraste vastassoolistega, mis üpris sageli viib lähedase sõpruseni ja sealt edasi juba afäärini.
Vastassoost regulaarne hobipartner - see ei ole ok. Normaalne oleks, kui oma vaba aja veedavad abikaasad/elukaaslased koos.
Jutt "me oleme ainult sõbrad" on suurim jura, mida annab rääkida - kui ollakse tõelised sõbrad, siis ei kasutata seal ees "ainult".
"Kui ma need välja elan, on mees pahur ja segaduses, millest ma ka täiesti aru saan. " Miks sa mehele ei räägi seda juttu mis sa kirja siia panid, et "Ma tunnen ennast ebaolulisena, kõrvalejäetuna jne"`? Kas mees saab selle peale pahuraks kui räägid oma tunnetest? See pole ju tema kriitika, ütled vaid mida tunned kui ta nii käitub. Ega muud aita kui mian-keeles rääkimine. Kui see ei mõju, mees muutub pahuraks, siis kas ei oska te mina-keeles suhelda või mees ei soovi muutuda.
Aitäh, te mõlemad andsite mulle uusi mõtteid! Olen küll mehele öelnud umbes sama sõnastusega, et "tunnen ennast ebaolulisena, kõrvalejäetuna" ja ta saab justkui aru. Nt kunagi ta flirtis minu juuresolekul teistega ja ei saanud arugi, et see võiks mind häirida... Peale selleteemalist vestlust ta pole nii enam kunagi käitunud. Nii et teatud mõttes ta püüab minu tunnetega arvestada ja me saame üksteisest aru, aga siis tuleb jälle mingi uus üllatus, nagu see hobitegevus koos teise naisega jms. Kui ma hakkaks seda nö ära keelama, siis tunneks ma ennast ka halvasti. Samas ma tean, et kui ma ütleks talle, et ära enam käi seal, siis ta jätakski käimata edaspidi. Kus on siis see piir, kustmaalt on suhtlemine vastassooga normaalne ja kustmaalt enam mitte ...
Ma tean, et paljud arvavad teisiti, ja ehkki tänapäeva maailm on täis igasuguseid suhteid, olen mina seda meelt, et vastassoost saavad olla vaid tuttavad, mitte sõbrad. Võimalusel võiks rohkem üksteisega aega veeta ja vaadata, et kooselu frondil oleks kõik korras ning inimesed õnnelikud. See kõik nõuab parasjagu aega ja energiat, nii et sõprade pidamiseks ei jää lihtsalt füüsiliselt enam aega üle. Kui su mees on sinu tunnetega arvestanud ja teeks seda sinu meelest edaspidigi, siis tee talle ettepanek rohkem koos aega veetma hakata, rohkem funi ja ühiseid tegemisi ning üksteise vajaduste täitmist. Kui sellesse ja teineteise vajadustesse tõsisemalt suhtuda, siis kaovad need naissõbrad peagi, sest neile ei jää tal enam aega.
Iga sõprus, mis mõjub kellegi kooselule halvasti, ei ole hea pidada.
Olete abikaasaga koos elanud 9 aastat, saanud ikka keerulistest asjadest rääkida ja lahendused leidnud. Praegu saate aru, et tekitate oma mehele probleeme, kuna ei suuda leppida tema rohkete naissuhetega. Vaatama kokkuleppele, et “mõlemal võib olla vastassoost”, tunnete end “ebaolulisena, kõrvalejäetuna”. Olete püüdnud oma tundeid alla suruda, kuid see on kahjulik lastele, kui räägite abikaasaga, muutub ta pahuraks ja on segaduses. Ootate, et abikaasa märkaks ka Teiega midagi koos ette võtta väljaspool kodu. Teid häirib, et abikaasa unustab mõne aja pärast, millest olete rääkinud või mida kurtnud. Olete veendunud, et mingeid intiimsuhteid tal nende naistega ei ole, kuid ikka tnnete end “halvasti ja vähemtähtsana”.
Kui miski teise inimese käitumises meid häirib, tuleb meil sellest rääkida. Rääkida süüdistuste ja etteheideteta, mina-keeles. Nt “Tunnen end vähemtähtsana, kui näen sind regulaarslet kodust lahkumas, et tegeleda uue hobiga koos mõne sõbrannaga.”
Sellise avalduse järel on hea tähelepanelikult kuulata ära teine pool. Vajadusel võib oma mine-teadet korrata pisut teises sõnastuses. Kunagi ei tasu sellist juttu alustada möödaminnes, kui teine on kas juba lahkumas, või lihtsalt hõivatud. Hea on kokkuleppida aeg, mis saate rahulikult omavahel rääkida, mõlemal on aega ning tahtmist.
Igati teretulnud on käia ise välja mõni konkreetne plaan vaba aja veetmiseks kahekesi, sellist sina-mina aega vajavad abikaasad kindlasti. Olla eemal lastest, võtta ette midagi meeldejäävat ja toredat. Mehed sattuvad kimbatusse, kui me avaldame oma soove ubmääraselt “midagi, kahekesi…”. Enim arusaadavad on konkreetsed soovid, nt “Palun, vii mind vaatama uut operetti”, “Mulle teeks rõõmu õhtusöök Sinuga Tai restoratis” vms.
Usun, et rääkimisest oma tunnetest ja soovidest on kasu.
