Tere, olen noormehega suhtes olnud peaaegu 3 aastat. Kokku me kolinud ei ole, kuna minu poolt ei ole see oma perekonnaga seonduvalt veel võimalik. Noormehel iseenesest selle vastu midagi ei ole. Nagu ta ise öelnud on - talle meeldib seal ka, kus praegu elab ja ma võin alati tulla minna kui soovin,
Üldiselt saab kõik asjad ära klaaritud, kuid ta on väga kinnine inimene ja teda on väga raske rääkima panna. Mul on selline tunne, et 3 aastaga ta siiamaani veel pole harjunud, et ma olen ta kõrval olemas, kellega rääkida ja olla. Ta tahab kõike ise teha, ise teada, ise minna, Mitme küsimuse peale lõpuks saab ka teada, mis ta teeb ja mõtleb. Ilmselt on ta ise ka tüdinenud sellest, et ma muutkui küsin ja uurin aga kui ma ei küsi, siis ei teaks ma tema elust midagi. Tundub, et tema jaoks ongi suhe selline - mõlemad elavad täiesti oma elu aga samas ollakse koos. Olen talle üritanud selgitada, et me siiski peaks midagi ka koos tegema - ühised tegevused, ettevõtemised. olemised jne., et me lihtsalt kasvame niimoodi lahku ja ei oska varsti omavahel suhelda, kui me oleme koos aga tegelikult elame täiesti eraldi elu. Ta on ise ka öelnud, et ta lihtsalt ei oska jagada oma elu ja tegemisi, sest pole seda kunagi teinud kellegagi, Tal pole olnud sellist inimest, kellega jagada. Kas ma olen olnud liiga pealetükkiv ja küsinud liiga palju? Nüüd siis ongi asi niikaugel, et kogu see suhte olemus on ära kadunud. Ongi mina ja tema - mina käin tema juures. Ma tean, et ta armastab mind aga mis pointi on suhtel, kus omavahel ei saa rääkida ega suhelda? Ma ei oska teda suunata ega aidata, kuidas rääkida ja jagada oma elu. Ma ei tea, kas üritada veel rääkida ja proovida või mitte. Sest kui ta viitsib nö suhte ja suhtelmise käsile võtta siis on kõik ideaalne. Vanus minul 22 ja tema 24.
Kirjast selgub, et olete oma noormehega suhtes pea 3 aastat, elate eraldi. Teid häirib kaaslase kinnine iseloom, tahaksite enam teada tema mõtetest ja tegudest. Olete uurinud ja küsinud ning kardate, et see teda tüütab. Mees on ka kinnitanud, et tal puudub kogemus jagada oma elu kellegagi. Teile tundub selline olukord, “kus omavahel ei saa rääkida ega suhelda”, sisutu.
Kahtlete, kas rääkida, veenda teda veel. Ega peale rääkimse muud teha saagi. Tähtis on kaaluda, kuidas. Usun, et abi on ainult nn mina-keelst, ehk rääkimisest ainult läbi enda tunnete, süüdistused, etteheited ei toimi. Mina-teade räägib aleti meist endist ja selles on ainult meie tunne, mõte, seisund. Nt “Ma muutun kurvaks (rahutuks, vms) , kui tean nii vähe Sinu igapäeva toimetustest.”
Me ei saa muuta teisi inimesi ja keegi ei pea meie ootustele vastama, kuid me võime teada anda oma tunnetest ja ootustest. Kõige paremini toimib eeskuju, ehk proovida lihtsalt kujundada teistsugust rutiini, jutustada ise oma tegemistest, õnnestumistest ja ebaõnnestumistest. Kirjuate ju, et noormehel pole siiani sellist võimalust olnud, seega ta lihtsalt ei ole harjunud, ei oska seda teha.
Tasub kindlasti kuulata ka kaslast, milised on tema ootused suhtele. Siis saate otsustada, kas sellel suhtel on tulevikku, ühiseid eesmärke, lootusi, soove. Meeles võiks pidada, et lähisuhet võlu on selles, et ma võin olla mina ise, just selline nagu olen ja mind armastatakse just sellisena.
