Olen klassikalise probleemi ees, kus väikese lapse kõrvalt suhted mehega aina jahenevad. Oleme koos elanud 3 aastat, minul seljataga üks eelnev abielu, temal hulgaliselt suhteid. Meil on imearmas 9kuune poeg. Olen temaga kodune. Kuigi lapsega on kõik korras ja ta pakub palju rõõmu, olen enamasti väsinud. Kui olen väsimust kurtnud, ütleb mees, et ma peaksin olema õnnelik, et meil on laps.
Mees on samuti poja üle väga õnnelik, aga lapse eest hoolitsemisel eriti ei osale. Nagu ta ütleb, nii väikese lapse puhul on ema olulisem, mis on muidugi nii, seda enam, et toidan teda rinnaga.
Samas tunnen, et mees ei hooli minust ja ei saa minust aru. Päevaste toimetuste kõrvalt ei jõua ma tihti korralikku sooja lõunat teha, näksin päev läbi midagi niisama või ostan marketist valmistoitu. Olen tihti õhtuks väga väsinud ja selg valutab lapse tassimisest.
Aina painavam teema on seks. Ma ei suuda sellele lainele lülituda. Mees teeb pidevaid etteheiteid ja see teema muutub veel vastumeelsemaks. Mulle tundub lihtsam minna õhtul lapsega koos magama, et ei tekiks jälle seda küsimust, kas me täna õhtul seksime või mitte ja minupoolset süütunnet. Füüsilise lähedusega on nii, et me peaaegu ei kallistagi, musid on kojutulemise-äraminemise tere-head-aega musid. Selle pinnalt on minu jaoks väga võõras hakata seksima, nagu oleks see mingi kodutöö. Enne lapse sündi olid asjad teisiti. Oli olemas selline rõõmus meeleolu või seksuaalse erutuse foon, millest oli lihtne edasi minna. Me käisime koos sõpradel külas, palju väljas, reisisime Eestis. Nüüd me käime ka külas, aga õhtuks, kui me koju jõuame, on nii, et mina lähen last magama panema ja olen lõpuks nii väsinud, et lähen pigem magama, kui mõtlen seksi peale. Minult võtab seks energiat, st kui ma olen väsinud, ei tule sellest midagi välja. Mees ütleb, et tema ei saa sellest aru, ta ütleb, et tema saab seksist energiat. Vahel ta viskab nalja ja kutsub mind pipraks, ja minul võtab see veel rohkem isu ära.
Vahetevahel on tunne, et tahaks võtta lapse ja ära kolida, aga kui ma näen poja säravaid silmi, kui ta on isa süles, siis ma ei saaks seda lapsele teha.
Arvan, et olen oma mehes pettunud. Selle põhjal, kuidas tema last soovis ja rääkis oma kogemustest oma õe laste hoidmisel, lootsin, et ta abistab mind rohkem lapse hoidmisel igapäevaselt. Tunnen ennast üsna üksijäetuna. Kui ma midagi palun, näiteks, et ta vaataks lapse järgi, kuni ma teisel korrusel süüa teen, siis ta küsib, miks ma ei pane last maneezi. Mina väldin maneezi kasutamist, kui võimalik, sest lapsele ei meeldi seal eriti olla, ta on juba üsna liikuv. Nii ma tunnengi, et ma pean iga väikest asja paluma ja ka siis nõustub ta vastumeelselt. See tekitab kibestumist ja vahel tundubki lihtsam ise kõik asjad ära teha.
Mul on tunne, et olen ennast ära kaotanud. Püüan meenutada asju, mis mind varem õnnelikuks tegid (hea muusika, lugemine, hea film, suhtlemine sõbrannadega, trenn, hobid), nende jaoks on üsna vähe aega.
Mees ootab omalt poolt minult tuge ja tunnustust, mida ma ei suuda praegu pakkuda. Rahmeldab aias ja plaanib maja remonti ja küsib minult mitu korda päevas, kas ta on ikka tubli. Kiidan teda, aga rõõmu ei tunne, sest enda sees on tühjus. Või olen ma oma mehe suhtes ülekohtune ja teen teda vastutavaks oma õnnetunde eest?
Meeleolud on üsna kõikuvad. Mees tahaks veel lapsi, aga mina olen üsna kõhklev, sest kui ma olen juba ühe lapsega nii väsinud, siis kahe marakratiga ei tuleks ma üldse toime. Meie harva sekselu juures on muidugi ka tõenäosus teise lapse sünniks üsna väike.
Mida teha?
Lootsite, et mees osaleb rohkem lapsega tegelemisel, kui nüüd tunnete end üksi ja olete pettunud. Teil olid teistsugused ootused, ilmselt on teil ka erinevad ettekujutused, arusaamad sellest, kes mida ja kuidas teeb. Näiteks usute teie et lapsele on parem olla vahel isaga kui maneežis; mees näeb pere heaolule panustamist maja ja remondi tegelemist, teie jaoks oleks aga olulisem kui ta märkaks ja aitaks teid.
Samuti ilmnevad erinevused selles, mida on „lubatud“ tunda. Mehe arvates peaksite lapsest rõõmu tundma, mis tähendab, et te ei tohiks ka väsimuse üle kurta. Oletan, et teie jaoks end kurnatuna tunda ei tähenda, et te ema rolli üle ei rõõmustaks, teil laps üle hea meel ei võiks olla.
Võimalik, et teil on ees veel teineteise tundma õppimine, vanema rolliga harjumine ja sellest tulenevalt ka muutuste tegemine senises eluviisis, omavahelistes suhetes. Ega muud, kui tuleb hakata teil oma arusaamu teineteisele jagama ja teineteise vajadusi ka tõsiselt võtma hakata. Väljendage mehele neid samu tundeid nagu kirjaski. Olete rõõmus lapse üle ja sooviksite, et see jätkuks. Tunnete end liialt üksi ja arvate, et ka lapsele on oluline aeg-ajalt isaga olla. Rääkige sellest, kuidas igatsete ka aega enda jaoks (sõbrad, hobid jne.). Kõike selleks, et teie enesetunne on väga tähtis, et tunda end rõõmsana, hea emana ja naisena. Seejuures muidugi on tähtis ka mehe jaoks oluliste vajadustega arvestada, samuti jagada tunnustust selle eest, mis on tema viis olla hea isa ja hea mees. Leidke uusi võimalusi ja lahendusi, nt kord-paar nädalas on teil vaba õhtu, kordamööda lapse magamapanek jne.
Arvatavasti on teie omavaheline suhe lapse sünniga kahjustada saanud ja nüüd olete märganud, et teile pole enam ka huvi seksi suhtes. Olete seda juba vältima hakanud (lapsega tegelemine on selleks hea viis) ning mees tunnetab seda, see omakorda teeb teda rahulolematuks, nõrgestab tema enesetunnet, paneb tegema etteheiteid. Teie aga just seetõttu tunnete veelgi suuremat vastumeelsust. Ka sellest on vajalik rääkida. Kui te olete sageli keeldunud, siis püüdke nüüd leida viis, olukord, mis teile meeldivam on (nagu varem, kui vastav meeleolu kujunes iseenesest). Eelkõige on teie paarisuhte jaoks oluline leida aega ka kahekesi olemisteks, teha koos midagi, mis teile mõlemale meeldib, see seob ja lähendab. Kui füüsiline lähedus ja seks ei ole nauditav, siis tuleb panustada suhete arendamisele, hoolivuse ja mõistmise väljendamisele, emotsionaalsele lähedusele.
Jätkuvat süüvimist vajaks ka teie mõte koguni lapsega ära kolida. Küllap olete seda juba korduvalt kaalunud ja ilmselt ka teadvustanud, et kurnatus lapsega tegelemisest siis ei vähene, võtaksite suurema vastutuse kui praegu. Sellest oletan, et teie halva enesetunde põhjus on sügavam, kui vaid lapsega koormatus. Millele äraminek oleks aga hea lahendus? Millest püüate vabaneda, põgeneda? Kui olete saanud selles selgust, siis ei ole ka midagi kaotada ja mehe avatult sellest rääkida. Kui ta mõistab olukorra tõsidust, väljendab soovi teid mõista, siis on sealt võimalik ka edasi minna ja muutusi teha. Teie kõigi heaolu on tähtis. Kui praegu olete kõige rohkem häiritud teie, siis kindlasti seiske oma vajaduste eest, otsige koos lahendusi.
Enda eest tuleb seista. Sellest ei pääse ka siis, kui otsustad üksi elada.
Arvasin kunagi, et tasakaalukad jutuajamised on probleemi lahendamisteks paarisuhtes kõige mõistlikum tee, tuhkagi. Ainult korralik lärmilöömine raputas asjad paika. Kuni järgmise korrani. Siis taas jälle mürtsu lüüa. Igatahes täna asjad toimivad. Ei meeldi, pole minu stiil? Kaalul on kogu perekonna käekäik... Terve maailm on isegi piisavalt täis lõhkistest, pettunud, kibestunud suhetega inimestest. Haara härjal sarvist. Seisa julgelt enda eest.
Tere! Olen elukaaslaega koos olnud üle 4,5 aasta,meie sutes kasvab alla 2 aastane laps...Minu mure on selline,et mul elukaaslane on täielik töö narkomaan,ilma tööta ta ei saa olla ültse,ta koguaeg lubab aga lubadusi ei täida...avastasin paarpäeva tagasi oma elukaaslase telefonis sõnumid tema töökaaslasega,ning neid sõnumeid lugedes tundsin ennast nii alandatult,kasutult jne.ma ei oska kuidagi sellega toime tulla,kõik on sees nii sassi,olen liimist nii lahti,et iga asja peale hakkan nuttma...oleks see meil ainuke kord aga ei selliseid sõnumeid on tal telfonis olnud mitmeid kordi....kõik algas siisk ui ta läks eesti teise otsa tööle ning elab oma alluvatega koos ühes majas...nüüd kutsus mei lapsega enda juurde aga ma ei suuda sellele naisele otsagi vaadata,ma ei tea kuidas reageerida,kardan et ei suuda ennast vaos hoida selle naise ees...mees ainult vannub et nende vahel pole midagi juhtunud aga ma ei saa sellest kindel olla...palun andke nõu...ma olen hulluma,pean ennast lapse jaoks kokku võtma aga ei suuda,mõtted on kogu aeg oma elukaaslase ja selle neiu peal...ma ei suuda,käivad igasugused mõtted peast läbi.
Teie jaoks on mehe liialt suur tööle pühendumine ja tema telefonis avastatud sõnumid külvanud kahtlusi, veelgi enam, kirjeldate, et olete lausa hullumas, nutate sageli ja igasugused mõtted ei anna rahu. Saan aru nii, et olete oma mõtetega praegu üksi, kõik keerleb peas, kuid see ei aita teid, see ei muuda olukorda. Ka keskendumine sellele, kuidas te teisele naise otsa vaataksite või mida talle ütleksite, ei pruugi teie enesetunnet parandada. Praegu näib, et teie pahameel oleks justkui suunatud sellele teisele naisele. Rõhuasetuse võiksite aga suunata sellele, mis toimub teie suhetes oma mehega. Peamine on märgata, mis on teie suhetes muutunud, et on põhjust armukadeduseks ja usaldamatuseks. Seega, ei saa te enne rahu, kui väljendate oma muret ja valu mehele. Rääkida oleks vaja sellest, millest olete häiritud, nt sellest, mida kirjeldate oma kirjas, et peate oluliseks lubadustest kinnipidamist, samuti sellest, et sooviksite olla rohkem koos, kuivõrd teile sobib selline eluviis, et mees töötab teises Eesti otsas, kuidas saaksite vaatamata sellele oma suhet lähedasena hoida jne. Mõelge hoolega järgi, kuivõrd teil on alust nende sõnumite järgi kahtlustada meest kõrvalsuhetes. Vahel on ju „hirmul suured silmad“.
Kirjutate, et mees kutsub teid töökohale lähemale elama. Kas näete selles mehe soovi teiega rohkem koos olla või midagi muud? Mida see teile tähendab, kas sama, st rohkem koosolemist või pigem piinlikkust kohtuda teise naisega? Võib ju ka nii mõelda, et teie olete ju perekond ja kui teie mõlemad soovite koos olla, siis sellest tulebki lähtuda.
Teie suhe ei pruugi muutuda kindlamaks ega teie õnnelikumaks, kui otsustaksite mehe juurde elama minna vaid selleks, et teda kontrollida, silma peal hoida. Enne otsuse tegemist, aga ka selleks, et oma meelerahu tagasi saada, on vajalik koos praeguse suhte üle mõtteid vahetada, rääkida oma murest ja kõhklustest, sellest, mis häirib ja mis võiks olla teisiti, et te end hästi tunneksite ja koosolemisest vastastikku rõõmu tunneksite. Oma muremõtetega üksi jäädes ei aita te aga kindlasti kaasa sellele, et selgust saada. Hea suhte alus on usaldus ja mõistmine ning omakorda seda saab luua kahekesi.
