Tere,
aastat 5 tagasi sain tuttavaks mehega. Neli aastat kestnud sõbrasuhe kasvas armastuseks, see periood on kestnud aasta. Kuna elame erinevates kohtades (linnades) siis kohtumised on harvad (1-2 korda nädalas). Ka on mees väga hõivatud tööga. Põhiline suhtlemine toimub telefonitsi. Aga mure selline, et kuidas saada sellise suhtega hakkama selliste tunnete juures kui elame eraldi elusid, käime erinevates seltskondades ja kummalgi on omad käimised. Tahaksin rohkem koos aega veeta, kuid mehe ajanappusel pole see võimalik ja nii ma tunnengi end kuidagi kasutu ja poolikuna. Tahan suhet hoida ja jätkata kuid tunda ennast selles ka täisväärtuslikuna ja turvalisena. Praegusel juhul eiran enda soove ja arvestan rohkem mehega. Ilmselt seetõttu olen ka rahulolematu. Räägime nendest asjadest omavahel päris palju kuid lahendust mis mõlemale meeldiks pole suutnud aasta jooksul leida. Madalseisus olles leian, et peaks midagi muutma miskis suunas. Teisele jälle ettekirjutusi teha ei saa. Kuidas minna edasi?
Suhe koosneb ikka kahest inimesest, kummalgi on suhtest oma arusaam, omad soovid ja vajadused. Ootused suhtele võivad olla väga erinevad, ja ega neist muidu aru saa, kui neist ei räägi. Kirjast saan aru, et oletegi rääkinud-arutanud, kuid mõlemale sobivat lahendust pole seni leidnud. Vahel võib suhtes tõesti olla ka nii, et ühe vajadused on rohkem kaetud kui teise partneri omad, ent kui see olukord kestab pikemat aega, tekib enamasti rahulolematus ja pinge ning suhe saab kannatada.
Mõistagi kuulub hea suhte juurde ka tundlikkus teise vajaduse vastu. Kirjast saan aru, et teie sisse on kogunenud juba paras hulk rahulolematust, sest olete püüdnud sellega rahul olla, mis on justkui partneri poolt dikteeritud. Püüate siiski väga ka selle olukorraga rahul olla, sest see suhe on teile tähtis. Oleks ehk siiski mõistlik püüda veel kord avameelselt rääkida sellest, mis teid suhte juures häirib, ja millisest suhtest unistate. Kirjututate, et soovite suhet, kus oleks võimalik rohkem koos olla, omada ühist sõpruskonda, elada ühist elu jne ning kuna need soovid on praegu täitmata, tunnete ka suurenevat rahulolematust.
Millised on võimalikud variandid? Lõpetada suhe ja otsida partner, kes sobitub paremini teie soovidega? Elada nii, püüda leppida? Püüda teineteist seni kuulata, kuni aru saate, miks kumbki mõtleb just nii, vajab just seda? Mulle tundub viimane variant kõige mõistlikum: uurida olukorda rahulikult ja põhjalikult, püüda teha mõnigi kokkulepe, millega kumbki rahul on - ning alles siis otsustada, kas om mõtet jätkata koos või minnaoma eludega eraldi edasi. Kui emb-kumb suhtes olles iseenda täielikult maha salgab, ei saa see olla hea suhe. Hea suhe on tasakaalus, kus kumbki pool tunneb, et annab palju - ja ka saab palju.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
