Olen 2,5 aastases visiitsuhtes endast 5 aastat vanema mehega. Mul on 2 last - 7 aastane tütar ja 15 aastane poeg. Mees saab pojaga hästi läbi - neil on ühine muusika ja motohuvi. Sel sügisel 1. klassi läinud tütre kasvatusküsimused tekitavad meil aga ületamatuid erimeelsusi. Olen süüdi, et tütar on vahetevahel allumatu ja jonnine, et loen talle õhtuti unejuttu (ta on juba nii vana!) ja jälgin tema õppimisi (peab ise hakkama saama!). Minu püüdlused asju selgitada ja ühine seisukoht kujundada lõppevad tema hirmsa vihastamisega, sõnasõja ja nädalase suhtlemispausiga.
Olen pärit kodust, kus ema kasvatas meid äärmise soojuse, mõistmise, võrdse kohtlemise ja tähelepanuga, mehe kunstnikest vanemad aga lasid mehel varakult iseseisvuda ja endal elu avastada. Vanemlik tähelepanu piirdus isa peksuga, kui laps midagi valesti tegi. Tema maailmapilt koosneb kergekäelisest hukkamõistust ja enda seisukoha vastuvaidlematus kehtestamises. Ta kaldub kergesti vaimsele ja füüsilisele vägivallale (viimast mitte küll meiega).
Soovin oma lapsi kasvatada nii, nagu mind kasvatati. Kui püüan mehele selgitada, et meil on erinevad taustad ja arusaamised lastekasvatusest ja et peaksime need asjad läbi arutama ja sobivas käitumises kokkuleppele jõudma, siis nimetab ta seda enda (minu) käitumise õigustamiseks. Vihastab ja kaob.
Olen täiesti meeleheitel. Mu tütar on väike armas tüdruk, kes alles läks kooli ja vajab praegu eriti turvatunnet, soojust ja tähelepanu. Ma ei suuda seda mehele selgeks teha. Mul jääb puudu tarkusest ja õigetest sõnadest. Samas sooviksin suhet mehega säilitada.
Mis on õige? Kas 7 aastasele lapsele unejutu lugemine ja temaga koos õppimine (vähemalt kooli alguses) on liiast või ei? Mida peaksin tegema ja mehele ütlema, et kõik oleksid rahul ja pinged ükskord ometi laabuksid?
Vastuse eest ette tänades
Anu
Alustan vastamist kohe kirja alguse märksõnadest kinni võttes. Allumatu ja jonnine on laps enamasti sellepärast, et mingid tema vajadused on rahuldamata. Kõige tavalisemalt on rahuldamata vajadused seotud järgmisega: lapse emotsionaalsed vajadused on katmata, ta saab liiga vähe tähelepanu, kontakt vanematega on hõredavõitu, laps saab vähe sõnumeid (nii käitumuslikke kui verbaalseid) selle kohta, et ta on tähtis, armastatud, väärtuslik; tegu võib olla ka sellega, et lapsel on vähe eakohast otsustamisõigust, piirid on liiga jäigad - nt vanemad kirjutavad liiaselt ette, mida tohib-mida mitte, lapse enda käest ei küsita, millised oleks tema lahendused, tema ettepanekud. (Liiga hajusad piirid võivad samuti olla probleemide allikaks.)
Ka kodused pinged teevad lapse psüühilise seisundi selliseks, et ta võib hakata reageerima n-ö jonnimise või n-ö allumatusega. Kodune rahu ja turvalisus, usalduslikkus, võimalus olla avatud ja saada toetust, kinnitust sellele, et ollakse armastatud just sellena, kes ma olen - see kõik on vajalik tegelikult igale inimesele, lapsele aga tingimata. Kui laps näeb-kuuleb tülisid, arusaamatusi, teravaid ütlusi, ema (isa) kurbust, ärevust jms, siis see tekitab lapses palju ebamugavaid tundeid ja segadust, ja ta ei oska nende tunnetega midagi peale hakata. Suures piires on see ka põhjus, miks laps hakkab käituma sellisel moel, mis täiskasvanule on vastuvõetamatu ja mõistetamatu. On oluline märgata, et „ebatavaliselt“ käituv laps on hädas ja ootab vanemate abi.
Unejutu rääkimine, koos õppimine jms on just need tegevused, mis tekitavad lapses tunde, et ta on tähtis, et tema jaoks leitakse aega jms. Nii et see on tore ja hea, et nii teete, pealegi kui olete ka ise nii kasvanud. Kui leiaksite lapsega koos olemise ja koos tegutsemise aega ka päeval-õhtutel enne magamaminekut ning nt nädalavahetuseti, võib ka juhtuda, et laps ei soovi seda õhtust kontakti enam nii pingsalt, kuna saab oma emotsionaalsed vajadused juba päevase kontakti kaudu kätte.
Õppimine koos lapsega algklassides on kindlasti vajalik. Esimeses-teises klassis mõistagi rohkem, kui lapse iseseisev õpioskus klassist klassi areneb, siis vähem. Esimestel kooliaastatel koos lapsega õppimise mõte on selles, et õpetada laps õppima, kuna seda oskust tal lihtsalt ei ole. Selle protsessi käigus antakse vastutust tasapisi aina rohkem lapsele, püütakse aina vähem kontrollida. Niimoodi, samm-sammult õpib laps õppima ja selle eest ise vastutama. Lapsed siiski tihti ei võta täit vastutust õppimise eest veel isegi põhikoolis, see tekib alles gümnaasiumis, mil nad saavad aru, et õpivad endale. Lapsega koos õppimise juures on vajalik tähele panna, et see ei muutuks ainsaks kontaktis olemise viisiks. Vahel on selgesti nähtav, kuidas mõni laps õpib halvasti (tal ei tule välja, ei oska jne) lihtsalt seetõttu, et vastasel juhul ei tunneks keegi tema vastu huvi.
On keerukas olukord paarisuhtele, kui tähtsates küsimustes on eriarvamused. Ühelt poolt on suhetes ju kohandumine tähtis, rääkimata teineteise arvamuste-hoiakute jms respekteerimisest. Ehk oleks võimalik asju paremini läbi rääkida, tekitada olukordi, kus kumbki saab selgitada, miks ta nii arvab, kust see arvamus on pärit jne. Vaidlusel, nagu ikka jõu kasutamisel, ei ole enamasti head tulemust. Aga kui kumbki on nõus teise seisukohti põhjalikult kuulama ja valmidus mõista on olemas, juhtub tihti, et arvamused lähenevad.
Rääkida ja kuulata on väga oluline. Vahel on ka nähtav, et tülid – ükskõik mis teemal – on lihtsalt suhte formeerumisprotsessi näitajad, kui kokkulepet ei sünni ega sünni, võib asi olla ka mitte lapses, vaid pigem selles, kelle käes on võim, kes suhtes ütleb, kuidas asjad on jms. 2,5 aastat suhet – see peaks juba jõudma küpsemasse staadiumi, kus peaks olema selge, kes suhtes on kes, kes otsustab mida jne. Kui vaidlused-tülid kestavad, siis see takistab suhte arengut. Oluline oleks aru saada, mis on see, mis teie elukaaslast tegelikult häirib.
