kohtusin oma praeguse abikaasaga aastal 97 - olime sügavalt armunud ja noored. olin liiga noor, et siduda ja peale poole aastast suhet lõpetasin selle ja murdsin mehe südame. tema seevastu piinles armuvalus ja kannatas meie sõpruse all. olime nn. sõbrad, s.t. temal olid varjatud tunded endiselt kuni aastani 2005, kus taaskohtumine äratas vanad ja uued tunded ja armusime kõrvuni uuesti. kuna aastad olid möödunud ja olime küpsemaks saanud tundus õige oma suur armastus ära vormistada. mõlemad olime õnnelikud ja täis armastust, abiellusime 2007 ja aasta pärast sündis meil imearmas poeg. algas uus eluetapp - kindlasti kulus mul tükk aega, et kohaneda emarolliga ja temal isarolliga. mida aeg edasi seda kaugemaks me üksteisest jäime. arvan, et kannatasin osaliselt sünnitusjärgse depressiooni all ega pööranud võib-olla piisavalt tähelepanu abikaasale. igal juhul intiimsust meie vahel jäi aina vähemaks. algul ei saanud aru, et millestki nagu puudus oli aga mida aeg edasi ja maimuke muudkui kasvas seda rohkem taas hakkasin end naisena tundma ja soovi avaldama - sain vastuseks tõrjuvaid reaktsioone. küll vabandasin oma peas tõrget igasugu asjadega nagu olen liiga paks jne. aga probleem ei kadunud kuhugi. ei ole normaalne, et aastas ollakse vahekorras kaks korda, kui enne olime seksuaalselt vägagi aktiivsed. mees töötab välismaal ja käib nädalavahetustel kodus. mees väidab, et temas on armastus otsas ega suuda minuga koos olla. samas räägib, et ei taha olla perekonnalõhkuja ja kui ta eemal on mõtleb minust hästi. ometigi ei suuda ta minuga koos meie kodus olla ja soovis mõtlemisaega, et aru saada kas meil on tulevikku. peale viimast vestlust kui mees oli kodus käimas nädalavahetusel ja esitasin küsimuse, et kus ta oma ööd veedab sain vastuse, et ta on teise naise juures, kes ei tähenda talle midagi, lihtsalt seks ja et kuna otse küsisin siis ei taha ta mulle valetada. ta väidab, et sellel ei ole absollutselt meiega midagi pistmist ja olgu ma rahulik see on tähtsusetu. tal ei olevat mingeid tundeid selle naise vastu, mina olevat tema eluarmastus aga hetkel ei tunne ta midagi - me suhe olevat augus. pakkusin nõustajat - ei ole nõus minema, soovib paar kuud mõelda. leppisime kokku, et kaks kuud mõtleb ja kui tuleb töölt nädalavahetuseks koju siis saab poisi ja mina lähen nädalavahetuseks ära. nõudsin ka suhte lõpetamist, mida ta tähtsaks ei pea, seda peaks olema ju kerge lõpetada. siis kui 2005 hakkasime suhtlema juhtus ka üks apsaks tal purjus peaga, nimelt olime reisil kus kõik olid purjus, tema kaasaarvatud ja toimus nö meestel vahekord ühe sama naisterahvaga. mina olin kusjuures kõrval kajutis kui see aset leidis. sel korral andsin andeks, olin armastust täis - kirjutasin selle purjusoleku arvele aga hiljem tegelesime selle probleemi lahendamisega aastaid, kuna usaldus ei tulnud mul üleöö tagasi. kindlasti olen loomult naiivne, muidu inimesi usaldav kas mitte liialt naiivne. ma ütlen ausalt ma ei saa absoluutselt aru mida ma peaks tegema, käed värisevad ja süda on paha. emotsioone pole mõtet kirjeldada. kas peaga vastu seina joosta, talle aega anda, lahutust nõuda või mida - ta on ikkagi mu lapse isa ja poeg vajab teda? saan aru, et ma ei saa midagi aru, seega siin tänan juba ette vastuse eest ja ehk soovitate tallinnas mõnda psühholoogi, kelle poole pöörduda.
Lapse sündimine perekonda muudab alati suhteid. Tähelepanu ja armastus, mis enne oli kahe inimese vahel, jaguneb nüüd kolme vahel. Naisest ja mehest saavad ka ema ja isa ning nende uute rollidega kohanemine ja nende õppimine võtab erinevatel inimestel erinevalt aega. Vastutuse koorem suureneb, võivad kaasneda erinevad hirmud, mis vähendavad seda kerget ja rõõmsat tunnet, mis oli enne lapse sündi. Väga paljudel paaridel on raske hoida mehe-naise suhet alles, kuna ollakse peamiselt lapsevanema rollides ja unustatakse justkui ennast teineteist ära. Lisaks muudab ka rasedus ja sünnitus naise hormonaalset tasakaalu ning see võib tuua naises üles ootamatuid tundeid ja meeleolusid. Põhjuseid on väga erinevaid, kuid paraku võtab perekonna kujunemine tihti aega ja võib olla vahel ka üsna valulik.
Kirja lugedes jääb mulje, et olete mehega mõlemad suures segaduses. Teil olid parimad kavatsused, kui abiellusite, kuid nüüd avastate, et ei tea, mis on juhtunud endiste tunnetega. Hetkel olete võtnud aega, et oma tunnetes selgust saada ning ei kiirusta otsuste tegemisega. Ütlete, et teie mees ei ole nõus hetkel nõustaja juurde minema. Teie ise aga olete valmis astuma samme, et koos nõustajaga endas selgust luua. Olen teiega igati nõus ja arvan, et nii teie laps kui ka teie koos mehega väärite igasugust tuge, mis aitaks lagunema kippuv suhte taastada ning luua tugev perekond või minna lahku kuid säilitada lapse jaoks piisavalt head vanemlikud suhted. Te võite minna pereterapeudi juurde ka esialgu üksi ja siis juba koos terapeudiga koos otsustada, kuidas edasi tegutseda.
Tallinnas on võimalik pöörduda meie perekeskuse nõustajate/pereterapeutide poole. Lisainfot saate vaadata kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/ ning seal saab valida „nõustajate vastuvõtt“ ning lugeda ka iga nõustaja kohta eraldi ning seal on ka info hindade kohta. Registreerida saate telefonil: 6816570. Samal kodulehel on ka kirjas „tasuta abi võimalused“. Lisaks võite valida pereterapeudi ka sellelt lehelt: www.pereterapeudid.ee .
