oleme suhtes olnud aastast 2005 ja meil on 3,5 aastane poeg. mees on kogu meie koosoldud aja töötanud Soomes ja pea iga nädalavahetus sõitnud koju. veel kaks aastat tagasi oli ta õnnelik oma pere üle ja ütles, et armastab mind. kui tagasi vaatan siis umbes kaks aastat tagasi hakkasid meie suhted muutuma, töökoormus kasvas tema ettevõttes, hakkasime eemalduma üksteisest, harjumuspäraselt toimetasime oma igapäeva toimetusi aga kaotasime üksteist ära. mehel on oma väikeettevõte, mis sõnaotseses mõttes ajab ta juuksed halliks, kogu energia kulub asjaajamisele ja rahamuredele. abimeest oma ettevõtte üles töötamiseks pole aga kuskilt võtta ja kõik tuleb tal endal teha. suhtes on võimust võtnud depressioon ja väsimus, vahepeal sõitis ta koju ainult magama. olen pakkunud erinevaid lahendusi olukorra parandamiseks aga need ei tundu talle korda minevat. nüüd kevadel muutusid lood päris hirmsaks kui ta teatas mulle, et tal on tekkinud minu vastu tõrge. üritasin talle aega anda ja leppisime kokku, et ta võtab mõtlemisaega ja et me ei kohtu mõnda aega. last jagasime, et tema sai poisi nädalavahetusteks ja mina siis nädala sees kui tema soomes oli. mitu kuud kannatamist ja ootamist sai ühele poole, meie viimasel vestlusel tegi ta teatavaks, et tal on endiselt minu vastu tõrge ja ta ei suuda kodus koos minuga olla aga et kui ta eemal olles minu peale mõtleb - teeb ta seda tohutu hellusega. pakkusin ka nõustaja poole pöördumise välja millele ta vastas, et hetkel ei taha ta seda. kui selgitasin oma nägemust elust ja abielust kus väitsin, et elus käib kõik nagu lainetena, on tõusud ja mõõnad, ja mei võib-olla on hetkel abielukriis, oli ta minuga nõus ja vestlus sai lõpetatud lisa mõtlemisaja andmisega. ainult kui kaua see võib kesta kas kuu või aasta - kes teab? ma üritan teda mõista ja aru saada, mis toimub aga tunne on endal nagu oleks minust korduvalt teerulliga üle sõidetud. olen igati mõistev ja kannatlik olnud, mida ta ka ise mulle tunnistas ja ütles, et ta saab aru, et ta mulle sellise käitumisega halba teeb aga hetkel ta lihtsalt on selline, et ta sinna midagi teha ei saa. kas võib selline käitumine tulla depressioonist ja kuidas depressioonis inimesele läheneda? või on tõesti parem olla eemal ja lasta tal oma probleemidest üksi jagu saada, sest tundub, et koos raskuste ületamine ei tule tema puhul hetkel kõne alla.
Olete kogenud ilusat aega, mil teil oli teineteise vastu tunded, olite õnnelikud. Kahjuks pole teil olnud võimalust seda ilusat aega koos nautida. Ka siis, kui suhe on kenasti alanud, vajab ka pidevat toitu, arengut, teineteisega kohanemist, eneseavamist, igapäevaselt teisega oma maailma jagamist, rõõmudest ja muredest osavõtmist ning muutudes seeläbi sügavamaks ja lähedasemaks. Teil pole seda aega olnudki. Kuigi mees läks ilmselt Soome pere heaolu nimel, tähendab see enamasti materiaalselt hakkama saamisele keskendumist. Kooselu ja tunded ei püsi aga vaid nende vajaduste katmise najal. Väga keeruline on tunda end ka emotsionaalselt seotuna, kui üks on kodus vaid harva puhkamas või nagu külaline. Kuigi te ajapikku võisite sellise elukorraldusega ka harjuda ja leppida, on omad nõrgad kohad nüüd ka ilmnenud. Arvate, et mees on suure pinge all ja tal võib olla depressioon. Muidugi võib ja see on ju ka loomulik arvestades lähedastest pidevalt eemalviibimist. Ta rügab seal üksi, ilma pereta, nende nimel, samas saamata sellest ise rõõmu tunda. Mis teeks teda seal olles õnnelikuks, kes teda mõistaks, tema pingutusi, tema kõhklusi, tema igatsust teie järele jne. Ta peab saama seda ju jagada, mitte enda sees hoides kogudes, mis lõpuks sisepingetes väljendub. Sama ka teil, kes te üksi lapsega olete. Teiegi vajaksite teda siin. Sama ka laps, kes pidevalt ootab ja siis vaevalt jõuab veidi isa näha, kui ta jälle läheb, seega pingeid, pettumust ja kurbust kindlasti rohkem kui rõõmu.
Mida selle jutuga öelda tahan? Lahus olemine on pigem kujundanud (see pole lahendus) selle olukorra, milles praegu olete – mees väljendab teie suhtes tõrksust, seal olles tunneb teist puudust, tal on suured pinged, võib olla koguni depressioon. Selle olukorra lahendusele ei aita kaasa, kui lahusolemist veel rohkem oleks. See võib olla kindlam viis probleemide süvenemiseks. Tundub, et teie pere nimel, teie suhete nimel oleks tingimata vaja midagi muuta. Kui otsustate pöörduda abi saamiseks spetsialistidelt, siis pigem pöörduda koos, et arutada, kuidas teie suhe saaks toetust, kuidas koos saaksite keerulisest olukorras üle. Loomulikult võite ka koos arutada variante, kuidas pere saaks koos jätkata, mis juhtuks, kui nii veel aastaid jätkate, mille nimel seda teete, mida väärtustate jne. Lihtsalt aja maha võtmine veel ja veel ei pruugi aidata, see võib olla vaid probleemi vältimine, selle süvendamine.
