Tere. Olen 19 aastane neiu ja olen suhtes 23 aastat vanema mehega. Saime tuttavaks reisil, mis oli umbes 3 aastat tagasi. Esimene aasta meie suhtes möödus ainult Interneti vahendusel suheldes, ning nüüd juba paar aastat on intiimne olnud. Kahjuks elame erinevates linnades ning kuna mehel on pidevalt tööd, toimuvad meie kohtumised 1-2 korda kuus. Kuigi me oleme viimasel ajal väga lähedaseks saanud ja me mõlemad armastame üksteist, kardan ma siiski meie suhte tuleviku pärast. Kuna mul endal on ka ülikooli minek ja palju tegemist, siis kardan, et meil jääb üksteisega kas skypes või telefoni teel suhtlemist väheks. Teiseks mureks on see, et kuna ma olen vaikne inimene, siis ma alati ei julge kõiges oma arvamust avaldada ja ma pelgan natuke ka tema elu kohta küsida, mis enne mind oli, kuna ma tean, et tal on olnud väga keerulised perioodid elus. Samas tahaksin ma väga teada.
Kui võimalik siis tahaksin nõu, kuidas saada julgemaks ja oma arvamust avaldada ja rääkida temaga sellel teemal, et äkki niimodi harva kohtudes eemaldume me üksteisest.
Tänan, kui saate abistada
Me oleme erinevad ja ka meie arusaam suhtest, kooselust, turvalisest lähedusest, teineteise mõistmisest, armastatud olemisest, privaatsusest/avatusest suhte sees, seksist jpm on erinevad.
Ei ole põhjust kahelda, et just hea lähisuhe on see, mis inimese oma eluga rahulolevaks ja õnnelikuks teeb. Ent ei tule ju kõne alla, et keegi saaks olla kellegagi väga lähedane – nii vaimselt kui ka füüsiliselt – tähtsatest asjadest kõnelemata ja ilma põhireeglites kokku leppimata.
Igaüks elab oma naha sees, teab oma tundeid ja mõtteid. Teise tundeid ja mõtteid saame teada ainult siis, kui teist kuulame. Teine saab meie tundeid ja mõtteid teada, kui neist talle räägime. Seega on igas suhtes hädavajalik öelda välja, mida mina mõtlen, tunnen, soovin ja vajan, eeldan ning lasta sama teha ka teisel. Just tundlikkus teise vajaduste vastu loob läheduse inimeste vahele. Ent mitte kunagi ei maksa jääda lootma, et teine minust ehk niigi aru saab, mind sõnadeta mõistab, mu mõtteid loeb. Asjad, mis ühele inimesele tunduvad iseenesest mõistetavaid, ei pruugi olla seda sama teisele. Seetõttu tuleb rääkida, rääkida... ja kuulata, kuulata... Ja ka sellest ei piisa. Rääkida ja kuulata tuleks seni, kuni jõutakse mõistmise, aktsepteerimise, kokkulepeteni.
Mõistagi on olukorras, kus on kogunenud halbu pingeid ja tundeid, raske nende reguleerimisega toime tulla. Probleemidest rääkimine võib alul luua tunde, et nii need vaid suurenevad ja nii võivad need jäädagi rääkimata, sest nii näib lihtsam. Kuid see ei tee neid olematuks. Muuseas, uuringutest on selgunud, et üks õnneliku kooselu tingimusi on selge kommunikatsioon ja et konflikte ei kardeta. No kui eeldus on, et soovitakse kokku jääda, oma suhet hoida ja kasvatada.
Nii et paremat viisi ma suhtes selgusele jõudmiseks ei tea, kui oma tunnetest ja mõtetest teisele rääkida, näidates talle valmidust ka tema omi kuulata ja mõista.
Suhe koosneb alati vähemalt kahest inimesest. Ikka on mõlemal oma osa, ikka on partnerite käitumine vastastikku tingitud. Seetõttu on oluline mõelda, mis teie enda käitumises on sellist, mis võinuks viia praeguse olukorrani. Enne olulist jutuajamist partneriga võiksite kõigepealt endas selgusele jõuda. Milline on elu, mida soovite elada? Millise partneriga? Mil viisil? Kas praegune partner pakub teile kõike seda, mida lähisuhtelt ootate? Milline võiks olla teie areng selle mehe kõrval? Millised on hirmud? Mis võiks olla kõige toredam – ja kõige hirmutavam – mis võiks juhtuda, kui jääte kokku. Ja kui ei jää?
Kõige parem on püüda vestelda siis, kui mõlemad olete rahulikud, ja hea oleks ka, kui eelnevalt oma peas paika panete, mida tahate öelda: millest tunnete kõige suuremat puudust, mis teis kõige enam häirib, milles näete väljapääsu jmt. Hea oleks tähtsaid asju rääkida mitte Skypes, vaid reaalselt teineteisele otsa vaadates.
