Olen 6 aastat olnud tõsiselt halvas on-off suhtes mis on täis mõnitusi, ärakasutamist, vägivalda (nii vaimset kui füüsilist).
Saan mõistusega aru, et ma ei sobi selle inimesega kokku ja ta ei muutu. Mina olen muutunud halvemuse poole, st tülide käigus olen ka ise muutunud kahjuks vägivaldseks, labiilseks ja koleeriliseks
Aga olen nagu lõksus ja sõltuvuses. Isegi kui tülide käigus oleme lahku läinud (2 korda pikemalt - kummalgi korral 2 kuud), siis peale lahkuminekut tekivad nagu võõrutusnähud (paanikahood, enesetapu mõtted, ahastus, hirm jne). Ilmselt tekivad need seepärast, et suhtes on kas väga halvad ajad (tülid) või siis väga ilusad ajad - nagu ameerika raudtee. Peale lahkuminekuid meenuvad need ilusad ajad ja halb nagu haihtub. Siis idealiseerin seda inimest üle. Ja tunnen end süüdi (ilmselt tüüpiline kaassõltuvuse puhul)
Minu probleem on arvatavasti mõistuse ja tunnete konfliktis - ma ei saa tappa tundeid tema suhtes vaatamata sellele, et mõistusega tean, et selline suhe on ebanormaalne ja selline inimene ei ole väärt minu armastust.
Olen lugenud raamatuid kaassõltuvusest, väga paljud momendid kattuvad ja saan aru, et see mida tunnen ei ole reaalne armastus vaid sõltuvus. Aga mida teha? Olen proovinud erinevaid soovitusi sõltuvussuhtest vabanemiseks. Teadvustanud endale sõltuvust. Käisin psühholoogi juures, ta ei suutnud aidata. Lõppkokkuvõttes leidis, et ma olen selline "armastav isiksus" ja tundeline. Seda tean ka ise, samuti seda, et see suhe ei ole õige. Olen võtnud antidepressante, kahjuks ei aitanud. Olen aktiivselt endale tegevust otsinud, ei aita, suudan toimetada, aga seest olen puruks ja tekivad nagu sundmõtted-mälestused mis ei lase lahti. Olen siis nagu zombi.
Näen ühte põhjust vanuses (olen pea 40) ja hirmuga - kardan jääda üksikuks. Sõpru ja sugulasi mul kahjuks ei ole, suhtlen vaid töökaaslastega.
Peale lahkuminekuid olen üritanud end kokku võtta, kirja panna kõik selle negatiivse mis oli, lausa kleepinud selle külmkapi uksele ja lugenud...et halb ei ununeks. Olen mediteerinud jpm. Reaalselt saan teha "head nägu", olla positiivne ja sotsiaalne, sunnin end käima väljas ja suhtlema, tegelen hobidega-harrastustega, aga sees hing kisendab ja ootan vaid, et saaksin koju, et end tühjaks nutta.
Viimati kui lahku läksime, ei suutnud ma süüa üle 20 päeva, kaotasin 15 kg, aga tervisele mõjub see kõik. Täna läksime taas lahku, st ta kolis välja.
Postitus tuli kaootiline, vabandan. Aga hetkel taas nagu šokk ja püüan rahuneda ja aktsepteerida...
Lühidalt: olen tundeid ja emotsioone üles kirjutanud, analüüsinud, mõistan probleemi olemust, aga ma ei ole võimeline seda muutma. Mul on hirm, mind on maha tambitud ja süüdistatud, mul on usk endasse, aga ma ei usu seda päriselt. Mul on enesetapu mõtted. Mul on lootusetuse tunne. Mida teha?
Selleks, et vabaneda sõltuvusest, peaksid iga hinna eest hoiduma sõltuvust tekitavast "ainest". Ma saan aru, et seda on raske teha. Lihtsam oleks, kui sa teeksid omale plaani koos eesmärgi sõnastamisega, et kuhu soovid jõuda ja mida selleks peaksid tegema. Selles plaanis peaks sul olema planeeritud piisavalt palju muud tegevust, et sul ei tekiks palju võimalust rohkeks vabaks ajaks, mil muremõtted ja paanika sind taas haarab. Uusi harjumusi tuleb ka harjutada. Kui libastud, hakkad aga otsast peale, kuni õnnestub.
Küllap leiad omale sobiva plaani ise, aga ma oleks sinu asemel, siis ma lõikaks läbi kõik võimalused suhtlemiseks: muudaks tel numbri, meiliaadressi, kustutaks kõik suhtlusportaalide kontod, annaks sõpradele-tuttavatele teada, et ma ei soovi konkreetse inimese kohta mitte midagi teada. Hea oleks, kui sul oleks ka mõnest inimesest koosnev ja sinu plaani pühendatud toetusrühm, kelle üheks ülesandeks on sind järje peal ja eesmärgi ees vastutavana hoida, aidates sul niiviisi rasketest hetkedest üle. Nt kui sul tekib tahtmine ikkagi inimesega kontakteeruda, siis on ühe nende ülesanne sulle muud tegevust pakkuda ja seeläbi sind esimesest tahtmisest üle aidata ja sul seda mitte teha lasta.
Tegeuvust on mul rohkem kui küllaga, aga olen kuidagi õppinud ka selle tegevuse käigus jätkuvalt tema peale mõtlema...petan iseennast. Kinnisidee on tekkinud ja sundmõtted. Kasvõi sundmõtted sellest, miks ma ei peaks temaga koos olema, mida halba ta tegi jne.
Kontaktid, pildi, meilid, kõik mälestused ja kirjad olin viimati kustutanud...see ei aidanud. Ta polnud küll silme ees mitte kuidagi, aga hingest välja rebida ei saa.
Toetusrühma osas - paar tuttavat olid, kes toetasid...st kui ma hakkasin paanitsema või "halama", tõid mu mõistusele, öeldes umbes, et "täna pigem jumalat, et sitast lahti said":..ilusaid mälestusi see kahjuks minema ei pühi. Ja tõesti, mõistusega ma saangi aru, aga tunnetega ei saa hakkama. Igatsus, kahetsus, usk ja lootus, et tuleb tagasi jne....
Kaugelt paistab kõik ilus, see on loomulik. Ka see on loomulik, et "ravitakse" end "natuke". St et "raviplaan" näeb ette, et võetakse tegevused, mis ei okupeeri keha ega meelt, kontaktide koha pealt jäetakse pisuke taganemistee, toetajad on need, kelle puhul sa ehk tead, et neist pole sulle palju abi jne. Sul ei ole vaja midagi hingest rebida, vaid iseendaga tõsisemalt ja süsteemipäraselt tegelda, siis need tunded ja mälestused kaovad ajapikku, muutuvad tuhmimaks. Seepärast ma plaanist räägingi. Tundeid on võimalik ka mõistusega juhtida ja antud juhul oleks see vajalik, kuna sa tead, et niipea kui sa tema peale HÄSTI mõtled, oled sa oma "narkolaksu" jälle kätte saanud. Eesti keeles on raamat "Emotsionaalne intelligentsus", kus on täpsemalt juttu, kuidas aju töötab. Kui sa sellest aru saad, on võimalik ka seda süsteemi oma kasuks rakendada. Mälestused tekitavad tundeid. Head mälestused tekitavad sooje tundeid ja halvad ebameeldivaid tundeid. See toimib ka vastupidi - tunne võib esile kutsuda ka mälestuse. Inimesed, kellega on meil seotud tugevad ning sageli vastakad emotsioonid, on need, kellest ülesaamine võtab paratamatult aega. Küsimus ongi, mille peale mõelda (hea või halva), kuidas on mõtteid suunata (ühest mõttest tundeni, mis sinu sõltuvust jälle rahuldab, kulub üsna vähe aega - minutike ehk) ja mismoodi sellest välja tulla
Õige toetaja on see, kes pigem mõistab, miks sa tema järele igatsed, kuidas see süsteem ajus töötab, ent kindlameelselt sulle asendustegevust pakub, et sinu ajule puhkust anda. Mõtteid saab ka suunata - küsimus on treeningus. See on hea võimalus ennast sügavamalt tundma õppida: millal ja kuidas tekivad sul need mõtted, mis siis toimub (a la oled üksi, pole midagi teha (!), vaatad telekast mingit kurvemat stseeni vms). Seeläbi on võimalik teadlikult neid olukordi vältida.
Enesetapumõtetega ringi käia on ohtlik – palun ärge jätke ennast üksinda, keegi sõpradest peaks tingimata olema ligiduses kõige raskemal ajal. Visiit asjatundliku psühhiaatri juurde oleks ehk ikkagi vajalik. Kirjutate, et võtsite antidepressante, kuid need ei aidanud. Tuleks uurida, miks ei aidanud. Antidepressante on erineva toimega, kindlasti on võimalik leida just seesugune, mis teid aitab. Tingimata on vaja kinni pidada arstlikust ettekirjutusest, kui palju ja kui pikalt rohtu võtta. Lühikeseks antidepressandikuuriks peetakse vähemalt pool aastat kestnud ravi, paralleelselt peaks olema kõrval psühhoteraapia. Siingi on erinevaid lähenemisi. Kui see psühholoog ei suutnud aidata - äkki suudab keegi teine? Kui üks terapeut ei sobi, võib valida kellegi teise, kellega ehk tekib parem kontakt ja suurem vastastikkune mõistmine, nii on ka psühholoogiline toetus enam võimalik.
Ehk on abi minu erialakogemusest, et enamasti inimene, kes mõtleb enesetapust, ei mõtle tegelikult: ma ei taha elada. Tihti see kõlab nii, kuid tegelik mõte on: ma ei taha sellist elu. Ja kui ei taha sellist elu, siis on võimalik juba edasi mõelda: milline võiks olla elu, mis oleks elamisväärne, millist elu tegelikult, tõeliselt ma tahan? Kui teil on tahe, on teil juba väga palju.
Iga raske olukord tekitab kriisi. Kriisis ongi keeruline toime tulla, ja siin ei tohi endale võtta üle jõu käivaid ülesandeid. Seda, mis elus on olnud ilus ja tähtis (näiteks teie suhte ilusad ajad), ei tohi maha kriipsutada. Mis põhjusel te ennast paljaks varastada tahate? Et oleks veel raskem? Kas oleks võimalik mõelda nii: see, mis oli ilus, selle võtan kaasa, sellele toetun, ja see, mis ei olnud ilus (oli nt kole, vastik, vägivaldne), sellest ma õpin.
Lähisuhe on igale inimesele eluliselt vajalik ning väga tähtis, ja kui juhtub, et see lõpeb, võib see tunduda nagu maailma lõpp. Tõsisasi on aga see, et see on suhte, mitte maailma lõpp. Mõistagi on seda raske aktsepteerida, ja ei peagi. Vägisi ei saagi midagi. Nii et kõik oma mõtete ja tunnete allasurumised või eemalelükkamised ükskõik milliste tegevuste kaudu, mida kirjeldate, ei aita või aitavad vähe. Mis kasu võiks tõusta mõttest, et ma ei tohi mitte mingil tingimusel ja mitte kunagi mõelda kaelkirjakule? See vana psühholoogiaõpikunäide on viide sellele, et pole paremat viisi hoida midagi oma meeltes alles, kui selle millegi range ärakeelamine iseendale.
Püüdke oma mõtted, tunded, see suhe, kõik sellesse puutuv lõpuni mõelda, parem, kui saate seda kõike kellegi kannatliku ja lähedasega (või spetsialistiga) jagada. Rabelemine ei anna tulemust, muutus võtab aega. Tundeid ei saa vältida, keelata ega tappa, kuid neid on võimalik mõista ja valitseda. Kirjast ilmneb, et olete palju iseendaga tegelenud: end uurinud, lugenud kirjandust, enda üle mõelnud, püüdnud rakendada mitmeid tehnikaid... See kõik on suurepärane. Lootusetus jm tagasilöögid kuuluvad selle protsessi juurde. Ärge jätke jonni, nügige edasi.
Ja veel üks lisaviide: kui te vaatamata kõigele juhtunule ei ole kindel, et seda suhet tõepoolest lõpetada tahate, ehk oleks võimalik mõelda oma suhtest konstruktiivsemal moel: kuidas on juhtunud, et teie suhtemuster kujunes just selliseks, onoff-režiimil töötavaks ja vägivaldseks? Mis peaks muutuma, et muster muutuks – teis, teie partneris? Mis aitaks suhte jätkudes pikendada nn ilusaid aegu ja destruktiivsust vähendada? Mõne paari suhtemall võib erinevatel põhjustel kujuneda selle laadseks, mida kirjeldate teie. Kui mõlemal on tõsine soov, võib kõne alla tulla ka muutus, nõnda et kooselu muutub võimalikuks.
Tere!
Lugesin su 11.08 postitust, mis on täpselt minu elu lühike ülevaade. Kuidas on võimalik, et elad nii täpselt üle täpselt sedaama mida mina?
Kõik on mu elus täpselt sama, aga olen lahus nüüd juba oma aasta jagu. Arvasin, et ei saa sellega eales hakkama, et lähen hulluks vmt. Aga olen elus ja suhteliselt normaalses seisus, kuigi teatud probleemidega (valu leevendamiseks mõned sõltuvused, meeleolehäired jne). Elan päev korraga, mõtlen, et hetkel ei tegele nende mõtete ja tunnetega süviti, neisse massohistlik süüvimine paraku ei lase neil vaibuda, vaid intensiivistab neid, aga ikkagi tunnistan endale neid mõtteid ja tundeid. Väga raske on, ka praegu. Ja ma ei olen veendunud et aasta pärast on kergem, aga loodan. Aga imestan isegi, et olen juba aasta vastu pidanud ja hullim stsenaarium ei ole teostunud. Ma arvasin, et ei saa sellega (lahku minemisega ja üksi olemisega) eales hakkama. Ega muud ei aitagi kui aeg, seda lootust pole ma kaotanud. Ja tõesti, praegu on sundmõtteid (temale) palju vähem kui aasta tagasi. Päriselt need ei kao. Pole retsepti, mis su üleöö terveks teeks. Saad kasutada teatud kognitiivseid tehnikaid (nt vt rmt Hävitavad emotsioonid) enda hoidmiseks kuskil paanika ja ärevuse ja masenduse piiri peal. Ma pole antidepressante võtnud ega psühholoogi juures käinud, olen siiani ise välja vedanud ja kuigi ei pea end hetkel õnnelikuks (ausalt öeldes olen endiselt väga kurvameelne), pole mul mõtet et ei taha elada (mis tundena, st ilma tegevusplaanita, aasta tagasi olemas oli). Loodan, et mu eeskuju annab sulle lootust, et aasta pärast on asi natu-natuke parem. Kui soovid, tee omale meiliaadress ja postita siia, kuhu saan kirjutada, ehk saan sind rohkem aidata. Suhtleksin sinuga hea meelega kui soovid kontake vahetada. (Mina pole temaga kontakte lõplikult läbi lõiganud, ma ei suuda seda teha, see pole tingimata vajalik, ma ei usu sellesse. Suhtlen temaga, sest se aitab mind, aga ma ei looda, et meist enam paar saab, see on võimatu.)
Väidan, et suhete täielik lõpetamine on hädavajalik. Nagu misiganes sõltuvuse raviks. Ei kujuta ju ette alkoholismi ravi pitsikesega päevas? Kas see "aitab" alkohoolikut? Tema enda arvates küll jah, aga objektiivse kõrvaltvaataja jaoks on see piina pikendamine. Kui te jääte mingil tasemel suhtlema, jääb depressioon teid veel aastateks kummitama. Suhtlemise lõpetamine ei tee teid küll üleöö terveks, kuid oleksite praegu tunduvalt paremas seisus kui ülal kirjeldate.
ma arvan ka, et selle suhte lõpetamine on hädavajalik. mõtle esmalt iseendale. sina oled üks ja ainuke, harukordne. ja igaüks, ka sina, väärid paremat kui selline elu. kui sa paned kaalukausile need nn. head ajad selle mehega, mõtle pigem sellele, et veelgi paremad ajad võivad tulla, kas kellegi teisega koos või mitte.
mina käisin läbi selle kolgata tee, 9 aastat, küll mitte on/off suhtes, vaid igapäevaselt. välja saada sellest nõiaringist, see oli kõige raskem. ja kui ma selle sammu tegin, siis esimesed kaks aastat olid tõeline katsumus. mind ei painanud küll need nn. head mälestused, vaid HIRM. surmahirm, sest see kooselu oli lõpuks mäng surmaga, küsimus polnud, kas, vaid millal.... ja isegi praegu, 10 aastat hiljem, see kummitab. aegajalt, nüüd juba kyll suht harva, aga ikkagi see tuleb tagasi, päriselt ma sellest vist kuidagi lahti ei saa. olen lubanud oma lähedastele kirjutada raamatu sellest põrgust, rohkem, et saada enda hing tühjaks, ent ka teistele naistele samas olukorras, kinnitamaks, et alati on tee "välja" olemas. ALATI!
minu üks samme teel välja.... hakkasin reisima. üksi. ja leidsin tõeliselt häid sõpru. ning leidsin enda. hakkasin nautima vaikust minu sees. avastasin, et vaatamata kõigele eelnevale, olin ma siiski atraktiivne naine, hea inimene, kaljukindel sõber, täiesti arvestatav isiksus. ning ühel reisil jooksin ühes euroopa lennujaamas kokku ühe mehega teiselt poolt maakera ning... nüüd oleme abielus rohkem kui 2 aastat ja elan 16000 km eemal ning minu hirm, minu minevik, minu must raskus ja depressioon.... kaugenevad iga päevaga.
